Väikeses Türgi külas keset karget pakast elab rangete reeglitega internaatkool oma üksluist argipäeva. Kahuks ei ole aga tavaline päev, sest hommikul on üks laps salapärasel kombel haigestunud ja ainus, kellel on aega teda aidata, on teine laps Yusuf. Laps võitleb sõbra aitamiseks ignorantsete koolitöötajate tähelepanu eest, võttes ise täiskasvanule väärilise vastutuse. Järgnevad sündmused sunnivad nii kooli töötajaid kui ka kodust eemal olevaid lapsi elu väärtusi tõsiselt ümber hindama.




Memo ja Yusuf on sõbrad, kes elavad samas toas. Pärast eelmisel päeval vannitamise ajal määratud külma veega pesemise karistust on väikene Memo tõsiselt haige ja Yusuf on ainukene, kes hoolib. Ta kannab poissi ringi, kuid uksed on kinni, lukud külmunud, võtmed puudu, ravimeid pole, arsti pole ja kütet pole. Tundub natukene uskumatu, et asjad on nii korrast ära, kuid siis mõtlen Eesti vananenud koolide peale ja koheselt usk naaseb. Internaatkooli siseelu on tõeline avastamisretk. Avab silmi ja murrab südant, sest pidevad kõrvakiilud lastele on alandavad. Nende kiilakaks ajatud pead on mõnitav ja keeld rääkida kurdide keelt rõhuv.



Värsked hoovused programmis oleva draama tõsiste teemade taga on eluliselt situatsiooniline huumor, kus käputäis mantlites mehi ei suuda kuidagi Memo haiguse müsteeriumit lahendada ega lapsele abi leida. Nad ei tegele probleemidega, vaid hoopis süüdistamisega, samal ajal sümboolselt alati ühes ja samas kohas libisedes. Tegevustik on kusagil eelmise sajandi lõpus, mille määratlemine peab olema kergem, kuid kuna taolised koolid on ajas seisma jäänud, siis kohe ei pruugi märgata.



Yusufi rollis olev Samet Yildiz pole näitlejana midagi revolutsioonilist, kuid tema pilk lõikab sügavalt. Ja seda silmapaari näeme publiku hinge vaatamas mitu korda. Eriti sügavalt ja lausa reedetuna tunneme, kui Ferit Karahan lahendab müsteeriumi, et mis tegelikult väikesel Memol viga on. Lugu võtab teise tähenduse. See pidev rõskus ja ebamugavus ei kaogi ära – algusest kuni lõpuni oleme kõik koos lumevangis ja ootame päästjaid. Meid kinosaalis päästab filmi lõpp, kuid nende laste jaoks seal kusagil Türgi kaardistamata nurgas on kõik alles alguses.




Hinne: 8/10

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid