Manik on üksildane keskealine mees, kes elab küll koos isaga, kuid nad ta ei suhtle omavahel. Tema elamise sisuks on hoopis taimed ja sipelgad, mille eest ta hoolitseb, lisaks veel ämblik ja sisalik. Kuid siis toimub mehe tuhmis elus muutus: ta märkab taevas pilve, mis justkui saadaks teda kogu aeg. Elu omandab uue, tema jaoks senitundmatu väärtuse. Kas see on sõprus või hoopis armastus? Ilusa pildiga ja lavastuslikult algusest lõpuni väljapeetud stiiliga lugu inimese üksindusest linnas. Filmis on osavalt kokku viidud reaalsus ja südamlik sürrealistlik poeesia, mis tekitab mõtiskluse tunnetest elusa ja elutu vahel.

Ei hakka teesklema, et tajun antud narratiivi iga väiksemat detaili ja nüanssi. Aeglase tempoga kulgev õnneotsing ütleb asju tihti otse, kuid siis kastab märjaks jälle sümbolismiga. Seega see on ideaalne seiklus introvertidele, kellele meeldib elada oma peas, mõlgutada neid igavesti ringlevaid mõtteid, vaadates puulehti või roomavat päevakoera. Neile inimestele, kes elavad lõputus neutraalses olekus, leides momendiks või kaheks õnne mõnes ootamatus pisiasjas nagu ainult temale volditud salvrätik või väikene naeratus võõralt inimeselt. Ülerahvastatud ühiskonnas oleme kõik ainult statistika, seega tähelepanu vajav hing võtab mida pakutakse – olgu selleks siis pilv taevas või midagi muud.

Mustas ja valges maailmas elav Manik on hästi kirjutatud karakter, keda on nauding avastada. Esimene kolmandik on veidi aeglasem kui ootuspärane, kuid teine ja kolmas osa teevad kõik tagasi. Leiame tasakaalu. Maniku soov hoolitseda taimede eest on andnud talle kontakti keskkonna ja päikesega ning iga päev kaasas olev vihmavari kannab endas lootust, et peagi saabub vihm. Ta on harjunud juba taevasse vaatama, kuid ühel päeval vaatab taevas vastu. See väikene müstiline ja uudishimulik pilv on ainult tema jaoks, mida keegi teine ei näe, olles sümbol millegi isikliku jaoks, mida inimene ise tunneb ja teistele ainult kirjeldada saab.

Peale pilvega tutvumist mehe elu muutub. Varem olnud kõikidele lükata ja tõmmata, elu hammasratastest kõrvale jäänud (sest nii tähtsusetu) narr on nüüd äkitselt täis positiivsust. Nüüd kastab ennast vihmaveega või annab ennast sellele täiesti üle. Elul on äkki rohkem võimalusi ja tagasilöögid enam ei häiri, sest kõigel on äkiline kõrgem eesmärk. Võime siit otsida religiooniga seoseid, kuid pigem on pilve puhul tegemist eneseleidmisega ja eluga leppimisega. Enda vabaks andmine. "Inimene ja pilv" on nauditav eneseotsingu draama, mis tuletab meelde õnne leidmist lihtsatest asjadest. Nagu see salapärane pilv on Maliku jaoks, siis see film on publiku jaoks – igaüks meist näeb seda omamoodi.

Hinne: 7/10