Nüüd on omajagu sellist ülekäe ja odavat toodangut, mis kannab uhkusega lööklauset "Me tegime ära", samal ajal ignoreerides kahte olulist küsimust - "Miks?" ja "Kellele?". Seega tänaseks olen loobunud suhtumisest, et Eesti asja peab vaatama, sest aeg on meie kõige olulisem ressurss, seega on mõistlik hoolikamalt valida, et kuhu seda investeerime.

Eesti filmi- ja teletoodang on jõudnud punkti, kus enam ei kehti aastakümneid lausa hümniks olnud "Vaata iga Eesti filmi, et oma toetust näidata!" idee. Nüüd on omajagu sellist ülekäe ja odavat toodangut, mis kannab uhkusega lööklauset "Me tegime ära", samal ajal ignoreerides kahte olulist küsimust - "Miks?" ja "Kellele?". Seega tänaseks olen loobunud suhtumisest, et Eesti asja peab vaatama, sest aeg on meie kõige olulisem ressurss, seega on mõistlik hoolikamalt valida, et kuhu seda investeerime.

Olen varem kriitikuna olnud mõlemal pool seda joont - nii toetavas rollis kui kuri opositsioon, sest Eesti maksurahadega toota filme, millel puudub ekspordivõime ja kohalik kultuuriline väärtus, on nõrgamõistuslik. Samal ajal olen kahe käega toetanud erakapitalil tehtud filme juba põhimõtte pärast, isegi kui teostuses on palju selgeid puudujääke. Hindan tööd, mis on oma aega ja raha väärt. Selle pika sissejuhatusega jõuan nüüd GO3 uue Eesti originaalseriaali "Munavere" juurde.

Sünopsis: seriaali tegevustik paiskab meid väikelinna nimega Munavere, kus pärast kuulsusrikast ja külluslikku minevikku on käsil pisut tagasihoidlikumad, rahulikumad ajad. Päevad mööduvad selles looduskaunis unustustehõlma vajunud kohakeses omas rütmis. Ehk siis aeglaselt. Väga aeglaselt. Vahel isegi väga-väga aeglaselt... Saate aru küll. See unine Munavere võib autoga liiklejale tähendada üksnes suvalist teeviita, millest suurel kiirusel mööda kihutatakse ja millel kirjas olnud nimi ununeb, aga Pikale (Karl Robert Saaremäe) on see kodukoht, kuhu ta alati suure rõõmuga naaseb.

Sedapuhku saabub ta tagasi pikemalt tööotsalt Iirimaal, aga tema saabumisega on seotud üks eriskummaline asjaolu. Nimelt saabub Pikk koju, kannul kaks kaamerameest ja helimeest, kelle ülesandeks näib olevat Pikka igal sammul saata. Valmimisel on dokumentaalsari ühe täiesti tavalise Eesti poisi elust ühes täiesti tavalises väikelinnas. Läbi Pikka saatva kaamerasilma tutvumegi selle väikese kohakese igapäevase eluolu ja teiste elanikega, kelle hulka kuuluvad teiste seas Pika lapsepõlvesõbrad Vamps (Karl Edgar Tammi) ja Oliver (Martin Mill), Pika naasmist pikisilmi oodanud Kati (Maris Nõlvak) ning kohakese linnapea Harri (Raivo Rüütel), Munavere paadunud patrioot. Kui aga ühel päeval saabub linnakesse linnapea tütar Tiina (Sandra Ashilevi), kelle olemasolust tal varem aimugi olnud, läheb elu Munaveres paugupealt sootuks huvitavamaks. Kohakese üleüldine staatus liigub „unise“ pealt „vähem unise“ või „peaaegu ärkvel“ peale.

Kaheksaosaline seriaal on mokumentaal-stiilis komöödia, mis proovib leida kesktee originaalsuse, loovuse ja säästliku produktsiooni vahel. Kes meist siin väikeses Eestis ei mõistaks kokkuhoidu, kuid võrreldes meie kohaliku toodangu eelarveid Euroopas ja Aasias tehtavatega, siis ega meil tegelikult polegi nii hull seis. Pigem on jäänud mulje, et siin on lihtsalt kallis asju toota. "Munavere" lavastajaks on Tanel Ingi, kes on teinud minule äärmiselt sümpaatse komöödia "Asjad, millest me ei räägi", seega mehel silma ja kätt on. Stsenaristiks on Timo Diener, kes varem on kirjutanud "Igavene reliikvia" (2004) dokumentaalfilmi.

Välismaine dokfilmi meeskond on hea vabandus, et miks kaadrisse näiteks poommikker vahel jääb või kusagil peegelduses mõni kaameramees või meeskonnaliige on. Muidugi enamus on tahtlik, kuid see vabadus tõenäoliselt kiirendas tootmise protsessi ja tegi hiljem monteerimise kergemaks. Lavastaja Ingi siiski ehitab seriaali stiili selle ümber ja see toimib. Pildi kvaliteet on oodatust parem, kus tegelikult on nokkida ainult kahes kohas - siseruumide valgustus jättis soovida ning pidev fookusega mängimine muutus väsitavaks.

Üks probleem kohaliku toodangu juures on põhimõtteliselt alati heli. Mingisugusel põhjusel ei saada seda paika - kas pläriseb, liiga palju müra, ei ole selge, liiga vaikne või muu probleem. Tahaksin öelda, et "Munavere" väldib seda muret, kuid siiski mitte päris. Kõrvaklappidega oli kõik enam-vähem selge, kuid kui vaatasin läbi televiisori, siis hakkasin kiiresti eestikeelseid subtiitreid soovima. Kuid võrreldes minu senise kogemusega Eesti filmimaastiku heliloomega, siis on "Munavere" ikkagi positiivne üllatus.

Seriaalil on ainult kaheksa episoodi ja kuna iga osa on ca 22-25 minutit pikk, siis terve hooaeg läheb mööda peaaegu märkamatult. Kerge on mõista, et antud loomingu žanriks on komöödia (jällegi, Eestis ei ole see alati selge) ning mu nägu ei olnud piinlikkusest krambis. Jah, seda piinlikkust, angloameerika keeleruumis tuntud kui cringe, ei olnud peaaegu üldse. Esimene episood võttis harjumist, kuid edasi oli juba rahulik. Tunnistan, et "Munavere" ei ole minu silmis konkreetselt naljakas, kuid oli momente, kus naersin kõvasti. Samuti pooldan ka seriaali üleehitust teha igast episoodist miniseiklus, kus loo kangelased mingisugust probleemi lahendavad. Antud valik on küll klišee, kuid see on klišee, sest toimib.

Esimese hooaja jooksul käib läbi palju teemasid. Märksõnadena noppida, siis on rivaalitsemine Väike-Munaverega, küla saunapidu, varastatud pingi saaga, talendikonkurss, tulnukad ja kokandussaade. Siin on muidugi ka kultuuriviiteid nagu linnapea nimeks olev Harri Potter ja Kati hüüdnimi Kati Winslet. Kes teab, see teab. Seriaali kõige tugevam aspekt on tempo - kiirelt minnakse ühest stseenist järgmisesse, seega igav ei jõua hakata. Selle kiiruse hinnaks on karakterid, kes kõik muutuvad ühetahulisteks eneseparoodiateks, kus nad eksisteerivad ainult ühe ülesande täitmiseks. Olla kriitikas aus, siis taolise ülesehituse puhul see nii kipubki olema. Ainult parema materjali juures, kus publik naerab rohkem, ei ole kellelgi aega tegelaste iseloome mõõta.

"Munavere" on GO3 originaalseriaal, mis mingeid auhindu ei võida ja kedagi oma kvaliteediga pahviks ei löö. Selgelt ei konkureeri rahvusvaheliste seriaalidega ning puudujäägid ei ole varjatud, pigem nagu auga esile toodud - võta või jäta stiilis julgusega. Meelelahutuslik väärtus on kõrgem kui ootasin, kuid üldine kvaliteet ei küündi kaugemale kui see kitsas ja piiratud raam, mida sõnad "Eesti toodang" endaga kannavad. Seda raami murda ei ole kerge, kuid kui tegijatel on piisavalt kirge, nagu näiteks GO3 üks teine autor Mart Sander, siis see on võimalik. "Munavere" kahjuks ei suutnud midagi erilist korda saata. Korra vaadata on lõbus, kuid sama kiiresti kui hooaeg möödub, see tegelikult ka ununeb.

Hinne: 5/10

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid