Küsimus eesti kinokülastajale see-eest oleks, et kas ühele sürreaalsele ja abstraktse pildikeelega ning süžeega jutustusele on ruumi vaatajate südametes? Kes viitsib enam kunsti vaadata, süveneda, mõtelda ja tunda?

„Lend“ jutustab voolavas, lendlevas, voogavas stiilis kümme erinevat lugu, milles osalevad Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide 13. lennu näitlejad. Igale näitlejale on loodud oma maailm, milles vähese sõnaga väljendatakse karakteri episoodiline lugu. Lugude tegelased kohtuvad siduvalt omavahel abstraktses unenäolises valges ruumis, esitledes seal endi valmis vormitud ilu. See ilu poseerib ja edvistab, mureneb ning taasloob end. Kõikide karakterite liinid juhatavad filmi lõpuks sauna eesruumi. Abstraktses alastuses hüpatakse tiigivette, saunas pestakse end taas puhtaks ning sätitakse valmis pidusöögiks. Kes need karakterid on, millised taustalood neil on, millised suhted neil omavahel on – see kõik jääb teadmata. See justkui peaks olema stsenaristiline puudujääk. Tahaks tegelaste kohta teada pisut rohkemat. Mis viis ühe karakteri enesetapu soovini, teise kogema eufoorilist vabadust, kolmandat tekitama avalikus ruumis dramaatilist stseeni, neljandat end mudaga kokku määrima, jne. Kuna film pakub näitlejatele vähest monoloogi ja dialoogi võimalust, siis särab iga näitleja oma rollis just nii palju kui kaamera ees tähesäraks ruumi on antud. Me näeme ja tajume, et kõik on suutelised rohkemaks.

 

Filmižanriliselt saab seda filmi määratleda kui unenäolist abstraktset melodramaatilist muinasjutufilmi, noortefilmi ja teekonnafilmi –  ehk on noor režissöör Mihkel Kuusk seadnud endale ambitsioonika eesmärgi luua surematu kunstiteos? Selleni on tal kindlasti veel aega. Kuid kui mitte nooruses, siis kuna veel eksperimenteerida ja püüda luua kunsti! See on tulude ja kulude kokkuarvutamise maailmas muutumas omaette püüdluseks. Esimene (tudengi)filmi linnuke on lastud lendama.

 

Filmi puhul tasuks kiita kunstnik Mae Kivilo esteetiliselt tundlikku kunstnikutööd, kelle jaoks „Lend“ oli tema esimene filmikunstnikutöö. Kiitmist väärib ka produktsiooni lokatsioonide rohkus, kõik kümme lugu toimuvad erinevas asukohas ehk siis tegemist on kui kümne lühifilmiga, milles asukoht toetab räägitavat lugu. Lokatsioonide üheks märksõnaks on kindlasti vesi.

 

Kuigi „Lend“ ei paku dramaatilist ja kaasahaaravat narratiivi, kutsub see ometi endaga kaasa lendlema. Filmis pakub vaatamiseks naudingut nii mõnigi julge stseen ja lavastuslik võte. Näiteks on osavalt teostatud rongi kokkupõrge autoga, milles kõik osapooled jäävad ellu, ja stseen, milles näitleja vajub metsarajal mudasse ning määrib end seejärel üleni mudaga kokku ning sööb ära porise apelsini, on samuti oma ebameeldivuses väga kaunis ja intrigeeriv. Need on vaid paar näidet, aga eks iga lugu kümnest on paeluv omas mahlakuses või teravuses või igavuses.

 

Vahetevahel on  värskendav vaadata narratiivivaba lendlemist. Mõnus on lasta silmadel haarata tundmatusse kulgevat sürreaalset jutustust, kogeda depressiivsust ja fantaasiaküllast ilu – tunda seda hirmu teadmatuse ees, mida üks noor koolilõpetaja endas kogeb. Verd, higi ja pisaraid ning soovi jõuda tähtedeni – janu elu järele.

 

Kas režissöör Mihkel Kuusk oma tähe kätte saab, seda näitab aeg, kuid midagi uudishimulikult avastuslikku ja mänglevat tema filmis „Lend“ võib märgata küll. Peale fimi vaatamist meenusid mulle juba elukogenud režissööri Sulev Keeduse filmid, milledest leiab palju abstraktset ja sürreaalset. Olla teistest erinev, tulla teisest koolkonnast, see on teretulnud tugevus.

Film "LEND" on Solarise Apollo Kinos nähtav 06.03.2022 ja 09.03.