Seda nimelt lugupidamise ja heasoovlikkuse koha pealt, peamiselt naiste suhtes, nagu mitmed välisajakirjanduse väljaanded esile tõstavad.

Üks vaataja nimetab filmi rõvedaks looks keskpärastest meestest, kes naistega kehvasti käituvad ja keda selle eest eri moel premeeritakse. Kas see on tõesti nii? Esmapilgul ehk ei paista, aga vaatame lähemalt.

Hakatuseks tundub, et film läbib vaevu Bechdeli testi (see lihtne võrdõiguslikkuse test kujutab endast küsimust, kas teoses esineb vähemalt üks vestlus kahe naise vahel, mille teemaks ei ole mehed). Filmis võib tõesti näha, kuidas Karen ja tema tütar Daisy arutavad, mitu homaari peaks kooli jõulunäidendis lavale astuma.

Paksu-naljad on ajast ja arust

Teine probleem, mis paljudele teravalt silma hakkab, on paksu-naljade ohter doseerimine. Mis on juba iseenesest inetu. Ja kas panite tähele, et nende sihtmärk Natalie (Martine McCutcheon, pildil koos Hugh Grantiga) on tegelikult, noh, keskmise kehaehitusega?

Esiteks räägib Natalie oma ülemusele, peaminister Davidile (Hugh Grant) - sellest, et peigmees jättis ta maha, sest ta hakkab paksuks minema. Kui peaminister Natalie hiljem vallandab, viitab tema personaliülem naisele kui “pontsakale tüdrukule”. Ka Natalie isa ei jäta tütart “südamlikult” kostitamata “hellitusnimega” Pontsu. Iga tütre unistus, eks ole?

Võimukate meeste lähenemiskatsed lihtsama päritoluga naisele, keda sealjuures veel paksuks sildistatakse, on üks põhjus, miks miski seda filmi vaadates hinges pisut häirima võib jääda.

Mida vähem juttu, seda suurem armastus?

Teine probleem on seotud Julietiga, keda mängis toona vaid 18-aastane Keira Knightley. Tema abiellub Peteriga (Chiwetel Ejiofor, filmi valmimise ajal 26-aastane), kelle sõber (!) Mark (Andrew Lincoln, filmi valmimise ajal 30) ilmub naise ukse taha siltidega, milles tunnistab oma igavest armastust. Esmapilgul romantiline žest võib tegelikult aga korralikku kimbatust tekitada, eriti kui loosungile maalitud tunded on ühepoolsed.

Kujutleme end korraks Julieti olukorras ette. Mida viisakas, heatahtlik naine sellise “romantilise žesti” peale ütlema peaks? Ja filmist jääb veel mulje, et Mark ei ole Julietiga varem kordagi rääkinudki. Väga ebamugav olukord.

Kolmandaks toovad filmi kritiseerijad välja, et naiste roll filmis on üldse teisejärguline ja nende õigus oma elus otsuseid teha napp. Seda illustreerib näiteks Colin Firthi tegelase Jamie armastus Aurelia vastu, kellega ta pole ka kunagi saanud mõtteid vahetada, sest üks räägib inglise ja teine portugali keelt.

Veel üheks näiteks on Sarah’ ja Karli lugu, kus Sarah on sunnitud valima haige venna ja sümpaatse mehe vahel. Ja kuna ta ühel meeleheitlikul hetkel ei sea meest esikohale, jääbki ta temast ilma. Kareni mees jälle leiab endale noorema silmarõõmu, kuid Karen jääb kangelaslikult koos perega. Üksikuna võttes on need kõik huvitavad lood, aga mustrina ... paneb mõtlema.

Kokkuvõtteks ei tähenda see, et “Love Actually” ei tohiks enam meeldida neile, kellele ta 18 aastat meeldinud on. Vaid tähendab seda, et ühe filmi juures ei pea kõik meeldima. Mõned käitumisviisid ja uskumused võivad vabalt küsimusi tekitada, mõtteainet anda või koguni 2003. aastasse maha jääda.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid