Traagilise “Estcoy-8” režissöör: mindki šokeeris, kui raadiojaamast kõlas: „Mees on maas, võtan üle, saatke meedikuid juurde!”

Seni kõige suuremate inimkaotustega välismissiooni loo ekraanile toonud filmi “Estcoy-8” režissöör Erik Tikan ütleb intervjuus Kinoveebile, et selle väeosa karm kogemus kõnetas teda juba aastaid ja ta lootis, et keegi kirjutab sellest raamatu või teeb filmi, kuid samal ajal ta ka kartis, et keegi võtab selle loo ja keerab kihva.

Kujutan ette, et paljud on filmi vaadates kõigutatud, et see läheb inimestele hinge. Milliseid reaktsioone ja tagasisidet oled siiani saanud?

Mul on senise tagasiside üle ülihea meel, kuna tegin filmi sellel eesmärgil, et panna Eesti ühiskonda missioonisõdureid nägema ja mõistma. Et tavaline kodanik näeks, et tegu on meie oma Eesti inimestega siitsamast lähedalt, kes liiguvad iga päev meie hulgas ringi. Nad ei ole mingid müstilised palgasõdurid, kes nimetuna kuskil teises maailma otsas teevad mingeid asju, mis jäävad saladuseks, ja ongi kõik.

Aastate jooksul on mul tekkinud mul tunne, et sõdurite ja ühiskonna vahel on mingi tühimik, mõistmatus. Kui võrdleme teise maailmasõjaga, mil kogu Eesti ühiskond oli sõjaga seotud, kõik olid selles supis koos, siis praegu on teistmoodi. Ühed mehed käivad missioonil ja teevad seal midagi ja siis tulevad tagasi.

Mis on ülimalt positiivne: see film ongi seda tööd teinud. Osalejatele avaldatakse austust, paljusid ajab see film nutma, tekitab mõistmist ja kaastunnet. Ei ole süüdistamist ja siltide kleepimist, mida ma olin eelnevalt hästi palju näinud, et ise nad sinna läksid ja et nad ongi ju palgasõdurid.

Selle filmi tagasiside, mida olen näinud sotsiaalmeediast ja igalt poolt, ka kommentaariumitest, on austus, kaastunne ja mõistmine. Olen väga positiivselt üllatunud. Need eesmärgid, mis ma seadsin, tasapisi saavad teoks.

Sa oled ise ka Afganistanis missioonil käinud, kasutatud (video)materjal sinu jaoks ilmselt väga suur šokk ja üllatus ei olnud. Kas selles materjalis oli midagi, mis sind ka ennast rabas?

Selle loo šokk on mul endal kuskil kümme aastat tagasi läbi elatud, kui mina sain esimest korda teada, mis seal missioonil juhtus ja kuidas need mehed oma lõpu leidsid. Aastal 2020 ma teadsin seda lugu viimse detailini ja ma tahtsin selle lihtsalt filmiks teha. Praegu ehk üllatas mind see, et päris paljudest võtmesündmustest oli videomaterjal olemas, videole on jäänud isegi isegi läbi raadiosaatjate tulnud käsklused ja jooksev info sellest, mis oli juhtunud. Mind üllatas see, et tolle aja tehnikat arvestades oli nii palju salvestatud ja niivõrd tähtsatel hetkedel.