Daniel Craigi viimane Bondi-etteaste oli mullune “No Time To Die”, kus tema Bondi-lugu lõpeb. Tema esimese filmiga (“Casino Royale”, 2006) sai 007 sari omamoodi uue alguse, kus hakati tegelema kuulsa spiooni taustalooga. Sealt edasi moodustasidki Daniel Craigi osatäitmised justnagu omaette terviku suuremas Bondi-filmide reas.

Senistes 007 lugudes algas film alati nullist, eelmistest filmidest ei võetud sisu poolest midagi kaasa. Craigi ajal see aga muutus. Ehkki juhuslik kinoskäija sai ka neid Bondi-filme rahulikult vaadata ja nautida, siis järjepidevale jälgijale moodustus neis omamoodi taustakiht, kus, kui mõni keskne asjaolu muutus, kajastus muudatus ka järgmises filmis. Tekkis kronoloogiline järjepidevus. Sellega seoses tegi James Bond midagi, mida ta seni kunagi varem polnud teinud - muutus ajas. Tekkis tegelaskuju areng.

Craigi Bond erines eelkäijate omadest veel selle poolest, et kogu loosse toodi enneolematut tõsidust. Filmid mõnevõrra kaugenesid koomiksilaadsest kergemeelsest stiilist, mis kindlasti kõigile fännidele ei sobinud.

Järgmise filmi loojad peavadki nüüd välja mõtlema, kuidas Bondi lugu jätkata ilma taandarengu või Craigi-tsükli kordamiseta. Üks võimalus on muidugi minna tagasi algse “ilma mäluta” valemi juurde, kus iga film algab samast punktist, kus eelminegi. Kuid samas on olemas ka võimalus leida uus lähenemisnurk, viia kogu sari täiesti uuele tasandile ja teha midagi meeldejäävat ja ainulaadset.