Mati Unt on öelnud, et kui keegi on Eestis üldse olnud läbinisti originaalne inimene, siis see on Vaino Vahing. 15. veebruaril on Vaino Vahingu sünnipäev ja samal päeval toimub ka Rainer Sarneti uue filmi “Vaino Vahingu päevaraamat” esilinastus.

Loe, mida rääkis Rainer Sarnet värskest filmist hiljutises intervjuus Eesti Päevalehe nädalalõpulisa LP kultuuriküljele: Rainer Sarnet: Vahingu ajal oli auasi olla hullumajas, nüüd see enam nii kõva asi ei ole kui 80ndate lõpus

Kultuuriajakirjanik ja -kriitik Tiit Tuumalu tutvustab fllmi nii:

Kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing pidas aastatel 1968–1984 päevaraamatut, kirjutades Tartu kultuurielust, armuseiklustest, boheemlikest olengutest ja vaimsetest otsingutest. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piiride ületamine. Kunsti ja elu vahele ta piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. See oli tema kuulus Spiel ehk mäng. Disharmooniast inspiratsiooniallikat tehes tundis ta hirmu end armastuses kaotada. Tema päevaraamatut läbib idee ohverdada kunsti nimel elu. Kas see aga on üldse võimalik või tuleb püüda kõigepealt armastada?

Rainer Sarneti lavastuslik dokumentaalfilm üritab valgustada neid salakavalaid musti auke, mille serval Vahing balansseeris, mis teeb ta inimlikuks ja muudab tema loomingu võluvaks.