Uus peatükk, mis kannab taas nime “Texase mootorsaemõrvad” (ühtki numbrit ega lisandit pealkirja taga pole), on kurikuulsa filmisarja üheksas osa. Ingliskeelsest pealkirjast on seekord “The” ära jäetud, nii saab seda eristada 1974. aasta originaalist ja Michael Bay uusversioonist.

Nimest hoolimata pole tegu teistkordse uusversiooni, vaid eelkõige järjega originaalfilmile (“uutmisversioon” ehk requel, nagu tänavune “Karje” õpetab – midagi uusversiooni ja järje vahepealset). Inspiratsiooni on ammutatud 2018. aasta “Halloweenist”, mis tõi kinolinale tagasi Michael Myersi ja 40 aastat varem tema küüsist pääsenud Laurie Strode’i, ent kustutas vahepealsetes filmides juhtunu. “Texase mootorsaemõrvade” uus peatükk eelmisi otseselt ei eira, kuid ei lase end varasemate järgede olemasolust ka segada.

Niisiis kõlbab värske film vaatamiseks kõigile, kes on näinud Tobe Hooperi originaalklassikat (ja tegelikult ka neile, kes ei ole, sest “Texase mootorsaemõrvad” pole kunagi olnud sõnapaar, mida seostada ülemäärase mõttetegevusega).

“Texase mootorsaemõrvade” (pean täpsustama, et jutt käib nüüd uuest filmist – näete, filmitegijad, kui keeruliseks te asja ajanud olete!) keskmes on noored ettevõtjad, kes kavatsevad jumalast hüljatud Texase väikelinnale elu sisse puhuda. Kui kasutada moesõnu, siis “gentrifikatsioon” oleks siin kohane. Ühesõnaga tahetakse viimased maakad välja tõsta ja Starbucks asemele tuua.

Üllatus-üllatus – see plaan ärritab kurikuulsat saemõrvarit ja kui midagi üldse ära puhutakse, siis on see noorte eluküünal. Leatherface on veetnud aastakümneid kui varjusurmas, aga kui klõps ära käib (ja see klõps käib päris valusalt), tuleb mootorsaag seina seest välja ja järgneb veresaun, mille sarnast pole selles seerias varem nähtud.

Süüdi on ilmselt produtsent Fede Álvarez, kes lavastas 2013. aastal üliverise uusversioon-järje “Evil Dead” (ka sellest pealkirjast on “The” ära jäetud, ma näen siin ühist joont!). Ka “Texase mootorsaemõrvade” uus peatükk on erakordselt verine, seejuures muutumata kordagi vastikuks või räigeks (sama ei saa öelda näiteks 2006. aasta eelloo “Texase mootorsaemõrvad: algus” kohta).

Leatherface on küll vanem (kiire matemaatika ütleb, et umbes 70-aastane), kuid ohtlikum kui kunagi varem. Algusest peale on tunda, et kui tema käeulatusse (loe: saeulatusse) satud, pole pikka pidu. Sellegipoolest pole Leatherface kaotanud inimlikkust, mis teda Myersist või Jason Voorheesist eristab. Ta läheb närvi, leinab, tunneb väsimust. Peatamatuks tapamasinaks muutub ta alles päris lõpus, kui stsenaarium seda nõuab (muud loogikat selles pole).

Eksimatult on tegu 2022. aasta õudusfilmiga: keegi ütleb “lit”, keegi tahab Leatherface’i “tühistada”, peategelane Lila (Elsie Fisher) on üle elanud koolitulistamise. Seepärast on netis juba kosta hädakisa, et film on relvavastane ning mõeldud “ärkvel” liberaalidele, ehkki sellist sõnumit on keeruline välja lugeda ka juhul, kui erilist mõttetööd mitte rakendada. Pigem viskavad filmitegijad “woke” kultuuri üle nalja. Julgetakse puudutada ka tõsiseid teemasid (sh relvavastasust), ent järeldused jäetakse rangelt vaataja teha. Seejuures ei võta film ennast ülearu tõsiselt ja ootab vaatajalt sama.

Uus peatükk toob tagasi esimese filmi õudused napilt üle elanud Sally Hardesty, kes on väidetavalt Leatherface’ile aastakümneid jahti pidanud (kuidas teda üles ei leitud, jääb seletamata). Sally tegelaskuju on ülilaisalt maha vehitud viimastest “Halloweeni” filmidest, kus hallipäine Jamie Lee Curtis vana vaenlase Michael Myersiga rinda pistab. Üks ühele – isegi soeng ja dialoog klapivad. Irooniline, kui meenutada, et 70ndatel rajas Hooperi originaal “Halloweenile” ja lugematutele teistele teed.

Kahjuks on algset Sallyt kehastanud Marilyn Burns surnud ja tema kohta täidab nüüd mingi teine vanaproua (täpsuse huvides, Olwen Fouéré), kes võib küll olla suurepärane näitleja, ent mitte “see õige”. Seetõttu napib Sally tagasitulekul kaalu (või isegi vajalikkust). Siiski on tal edasi anda valus õppetund, mis peegeldab kaunilt Lila teekonda trauma ületamisel.

Kui Burns ja Gunnar Hansen (esimese filmi Leatherface) oleks veel meiega, võiks uus “Texas Chainsaw Massacre” ka mingit reaalset tähendust omada, aga sellisena on ta lihtsalt suurepärane meelelahutus – lõbus ja julge, kiire tempo ja sümpaatsete noorte näitlejatega. Sel seerial on alati “lõputüdrukutega” vedanud, nii ka seekord.

Surmastseenid on loomingulised (eriti esimene), aga liiga rõvedaks ei minda kordagi, mistõttu on uus film selgelt kergem vaatamine kui paljud varasemad selles seerias (v.a 2013. aasta 3D-järg, mis on igas võrdluses ülipehmo). Žanrigurmaanile vast liialt lihtsakoeline, ent sel samal põhjusel Netflixi-õudukana täiuslik!