"Winter on Fire" on dokumentaalfilm Ukraina 2014. aasta revolutsioonist ning Netflix on selle Youtube'is tasuta kättesaadavaks teinud, avaldamaks Ukrainale toetust.

Ühtlasi andis voogedastusplatvorm teada, et selle filmi vaadatavus on seitsmekordistunud. Selle vaatajanumbrid on tõusnud üle maailma, ka Venemaal.

Vaata filmi:

Film jõudis Netflixi 2015. aastal ja pälvis laialdaselt kiitust. See nomineeriti Oscarile, Emmyle ja mitmele teisele auhinnale, Toronto filmifestivalil sai see parima dokumentaalina publikupreemia.

Ehkki filmile on ette heidetud vähest süvenemist Ukraina keerulise ajaloo nüanssidesse ja sotsiaalmeediale omast pinnapealsust, võib näidata rohkem etteheitjate vähest kokkupuudet Ida-Euroopa reaalsusega kui midagi muud.

Teine etteheide: roosad prillid, nimelt filmi üks sõnumeid, et üksmeelselt kurja vastu välja astuvaid inimesi ei murra miski, olevat selgelt naiivne soovmõtlemine. Võib-olla tõesti. Kuid kui nõustuda, et mastaapse kurjuse teevad võimalikuks need, kes seda vaikides - väga PRAGMAATILISELT - pealt vaatavad, sest "mida mina, väike inimene, ikka süsteemi vastu teha saan", siis mis on alternatiiv?

Ajalugu pakub meile alternatiivi. Ajalugu ei ole objektiivne ja ajalugu ei ole 100% pragmaatiline. Ei, ta kipub meie kõrgelt hinnatud pragmatismist hoolimata olema inimkeskne ja alluma regulaarselt inimlikele faktoritele. Ja see ajalugu kubiseb näidetest, milles piisab ühest sisendusvõimelisest, ettevaatlikult "roosade prillidega" inimesest õigel ajal õiges kohas, et Koljatile kiviga vastu pead kopsata. Mida siis veel väljakutäis selliseid inimesi teha suudab?

"Kas suudate uskuda, et süsteem viib inimesed nii suurde meeleheitesse, et pankur ja üks Lvovi mõjukamaid advokaate tulevad tänavatele politseid kividega loopima?" küsib üks protestijatest filmis. Miks mitte, imelikumaidki asju on juhtunud.

Jaga
Kommentaarid