“Filmiprogramm kajastab selgelt meeleolusid Ukrainas viimastel aastatel. Näeme dokumentaalfilmides, kuidas eesti filmitegijad on kujutanud sõjalise pinge tiksumist, või kuidas kohalikud Ukraina filmitegijad on juba pikka aega kujutanud nende maa pingelist düstoopiat ning konfliktide lahvatamisi. Selle kõige kõrval on aga ka helgemaid filme, sest Ukraina kultuur ei ole ainult see, mis juhtub praegu. Vaid on mitmekesine ja rikkalik. Kindlasti tahavad vaatajad mõelda Ukraina peale, kuid näha ka midagi helgemat,” kommenteerib Ukraina filmide programmi Elektriteatri eestvedaja Andres Kauts.

Vaata kogu programmi siit.

Reedel, 18. märtsil linastub Eesti ja Ukraina 2021. aasta koostööfilm “Sõda ja puuhobune”, mille peategelaseks on Lääne-Ukrainast pärit Anatoli Ljutjuk, kes on omamoodi Tallinna vanalinna legend. Ta on Laboratooriumi tänavale rajanud ainulaadse maailma, mille põhituuma moodustavad Ukraina Kultuurikeskus ja kirik. Anatoli igapäevasele pühendumisele esitab väljakutse Ukrainas lahvatanud sõda, mida Anatoli ei suuda passiivselt kõrvalt vaadata. Ta organiseerib Eestis humanitaarabi ja annetuste kogumise ning sõidab otse rindejoonele.

Teise filmina saab reedel vaadata Valentyn Vasyanovychi “Peegeldust”, mis esilinastus Veneetsia filmifestivali põhivõistlusprogrammis. Filmi peategelaseks on kirurg Sergi, kes võetakse Ida-Ukraina konfliktitsoonis vene sõjaväe poolt vangi. Vangistuses näeb Sergi õudustäratavaid stseene alandamisest, vägivallast ja ükskõiksusest inimelu vastu. Pärast vabakslaskmist pöördub ta tagasi oma mugavasse keskklassi pereellu ja püüab leida eesmärki, ehitades uuesti üles suhet tütre ja eksabikaasaga.

Laupäeval, 19. märtsil on kavas lausa neli filmi, nende seas karm, kuid ainulaadne Myroslav Slaboshpytskiy ambitsioonikas debüütfilm “Hõim”. Film on kurt-tummade viipekeeles. Tõlget, subtiitreid ja pealelugemist pole meelega, sest filmi tegelasteks on teismelised viipekeele kasutajad, mistõttu on vaataja täielikult visuaali ja ümbritsevate helide meelevallas. Läbi selle kummalise atmosfääri viiakse vaataja lähemale kurt-tummade noorukite kampade elule, pühendatakse nende seksuaalseiklustesse ja ka vägivaldsetesse omaksvõtu-rituaalidesse.

Samal päeval linastub Eesti režissööri Marianna Kaati Ukraina-teemaline dokumentaalfilm “Auk nr 8”. Ida-Ukrainas asuvas Snižne linnas keerleb kõik ümber kivisöe. Kes saab, see kaevab – pargis, tänavatel ja koguni majade all, kus vaid leidub käik mahajäetud kaevandusse. On ainult aja küsimus, millal kogu linn kokku variseb. 15-aastane Jura peab kivisütt murdes ülal oma kaht õde ja iseennast. Vaatamata karmidele oludele püüab ta astuda täiskasvanuellu sirge seljaga.

Dokumentaalfilmidest jõuab laupäeval veel publiku ette Taani-Rootsi-Soome koostööfilm “Koerte kauge haukumine”. Kuigi filmi keskmes on 10-aastane Oleg, kes elab sõjatsoonis Donetskis ning püüab oma igapäevaelu elada kesk püssipauke, on tegemist siiski helgema dokumentaalfilmiga, hoolimata sõjateemast ja karmist reaalsusest. Näeme Olegi suhted teda kasvatanud vanaemaga ja mängukaaslastega ning seda, et ka sõjakoledustes on võimalik lähedastega suhteid hoida, olla hooliv.

Laupäevasesse filmiprogrammi mahub ka sootuks teistlaadi linateos, romantiline muusikafilm „Unustatud esivanemate varjud”. Gruusias sündinud ja üles kasvanud armeenia päritolu Sergei Paradžanovi esimene meistriteos valmis Ukraina Dovženko-nimelises filmistuudios ja teenis režissöörile jalamaid üleilmse kuulsuse, pälvides auhindu pea kõigilt olulisematelt filmifestivalidelt. Unenäolisest müstikast, paganlikust sümbolismist ja religioossest ikonograafiast küllastunud, elu ja surma piire trotsiva traagilise elu- ja armuloo esitamiseks kasutab Paradžanov peadpööritavat kaameratööd, ekspressiivset värvidramaturgiat ja intensiivset helikujundust, rikkudes söakalt nii filmikunsti tavapäraseid jutustamiskoode kui ka sotsialistliku realismi kaanoneid.

Pühapäeval tuleb samuti näitamisele neli filmi. Holly Morrise ja Anne Bogarti “Tšornobõli vanamemmed”, südamlik lugu naistest, kes pärast 1986. aasta katastroofi ning evakueerimist pöördusid tagasi Tšernobõli tuumaelektrijaama ümbritsevasse keelutsooni. Filmi on varem näidatud ka ETV2-s 2016. aastal, kui oli Tšernobõli katastroofi 30. aastapäev.


Programmis on ka eelmisel aastal esilinastunud Ivar Heinmaa dokumentaalfilm “Naised rindejoonel”, kus näeme 2014. aasta kevadel puhkenud sõda Ida-Ukrainas naiste pilgu läbi.


Valentyn Vasyanovychi teine Ukraina nädalavahetusel linastuv film, lisaks reedel kavas olevale “Peeglile”, on “Atlantis”. Atlantise olemasolu üle on vaieldud alates ajast, kui see Platoni kirjutistes esmakordselt allegooriana esile kerkis. Vasjanovitši filmis kannab sama nime lähituleviku antiutoopia Ukrainas. Pärast 2014. aasta venelaste invasiooni, mille käigus pidi okupeeritud Krimmist ja Donbassist lahkuma üle 1,6 miljoni elaniku, jäi suur osa ida-Ukrainast tühjaks ja inimasustusele mittesobilikuks kõnnumaaks. Kaevandusjäätmed saastasid maapinna, infrastruktuur hävitati, üleujutatud kaevandused mürgitasid veekogusid. Veel mõni aasta ja see maa on sama elutu ja välja surnud nagu Tšornobõl.

Ukraina filmiprogrammi lõpetab helgemates toonides Ukraina režissööri Oleksandr Kovshi värske film “Vuntsidega funk”, mis on igale melomaanile kohustuslik ja huvitav sissevaade Ukraina 1960–70ndate muusikaskenesse. Ukrainas sündis 1960ndate lõpus omanäoline, rahvamuusikast ja -kultuurist palju mõjutusi saanud folgi ja funk-sugemetega muusikaliikumine, mida siin filmis kutsutakse "vuntsidega funk'iks".

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid