ARVUSTUS | Zelenskõi “Rahva teener” on suurepärane komöödia, mida vaadates süda valutab, sest Venemaa endiselt pommitab

Piirjoon Volodõmõr Zelenskõi ja tema telepresidendi vahel on kitsas - raske on näha, kus karakter lõpeb ja Zelenskõi algab.

Ukraina ja Venemaa sõda on tõenäoliselt vähemalt kümnendi kõige olulisem sündmus Euroopa ajaloos, ja see algas juba ammu enne seda, kui Ukraina värvid interneti vallutasid. Filmikriitikuna olen vaadanud palju dokumentaalfilme Ukraina sündmustest ning tugeva kunstilise kvaliteedi taga on alati see sisemine kurbus. Peab tunnistama, et suures koguses negatiivset sisu analüüsides jääb sinna alati midagi ka minust maha, mistõttu vajan vaimset puhkust. Komöödia ja satiir on sellises olukorras alati esimene valik.

Kahtlejatele hea uudis - seriaal on tõepoolest hea

Õnneks on Netflixis nüüd olemas Ukraina komöödiaseriaal "Rahva teener” (“Sluga narodu", Netflixis “Servant of the People”), mis tõstis Zelenskõi oma riigi (aga nüüd juba ka maailma) võib-olla üheks kuulsamaks inimeseks. Hea uudis kahtlejatele - seriaal on tõepoolest hea. Siin on nalja ja ühiskondlikku kriitikat, seriaal on julge ning aus ja samal ajal ka hirmutavalt täpne.

"Rahva teener" algas 2015. aastal ning jäi pooleli, sest selle sisu läks tegelikult täide. Jah, see on ainuke seriaal maailma ajaloos, mis jäi pooleli, sest selle sisu läks täide. See annab tulevikus kindlasti ainest paljudeks dokumentaal- ja draamafilmideks.

"Rahva teener" on lugu ajalooõpetajast Vassõl Petrovitš Goloborodkost, kes ühe emotsionaalse, pika ja ausa (ja Youtube’is viraalseks läinud) kõne tõttu leiab end ootamatult presidendivalimiste esirinnas. Ülekaalukas võit viib nii peategelase kui ka Ukraina suurte muudatuste äärele. President Goloborodko peab lahendama esialgu võimatuna tunduvaid ülesandeid. Ja siit see situatsioonikomöödia ka tuleb.

Lavastuslikult on tunda tugevat teatraalsust ja nalja taha peidetud reaalset ühiskondlikku muret. Ja tänaseks on selge, et terve seriaal muutus käigupealt Zelenskõi äärmiselt edukaks valimiskampaaniaks. Erinevalt paljudest teistest Zelenskõi varasematest komöödiatest on "Rahva teener" ühtlasi juhend, mille järgi mees täna oma riiki sõjakaoses juhib. Kingadega tantsimise ja peenisega klaveri mängimise juurest on ta edasi jõudnud üheks maailma juhtivamaks nimeks, tõenäoliselt ka Nobeli rahupreemia laureaadiks. Kuid lisaks riigijuhtimise käsiraamatule on “Rahva teener” ikkagi ka üks hetke populaarsemaid ekraaniteoseid Netflixis, põhimõtteliselt kohustuslik vaatamine.

Ehkki praeguse Ukraina abistamise ja kaastundeolümpia ajal on ka paljud kriitikud mõistetavalt valmis olema aupaklikumad ja andestavamad kui muidu, siis siin pole selleks tegelikult põhjust. Seriaal on humoorikas ja suurepäraselt tehtud. Tempokas, tihe, iga karakter särab, võttes ekraaniajast maksimumi. Poliitilise satiirina ei ole ta nii mõru kui näiteks "Veep", vaid rohkem nagu absurdi kalduv "The Thick of It". Julgelt visatakse nalja Putini, Lukašenka ja teiste naaberriikide üle. Ei pääse ka Balti riigid.

Enamus nalju lähtuvad ideest "see on naljakas, sest see on tõsi". Me naerame, sest teame sisimas, et see ongi tegelikult niivõrd absurdne - mida rohkem on poliitikute abidel abisid, seda enam vajab riik abi. Ja poliitikud ise ei osta ega oma midagi, kuid kõik kuidagi salapäraselt siiski kuulub nende peredele ja sugulastele. Näeme tegutsemas ka salapäraseid oligarhe, kes, olles harjunud riiki varjudest juhitima, püüavad ka Vassõl Petrovitš Goloborodkot oma käpa alla saada.

Raske aru saada, kus karakter lõpeb ja Volodõmõr Zelenskõi algab

Praeguses olukorras “Rahva teenrit” vaadates on kohati raske täpselt näha piiri Goloborodko ja Zelenskõi enda vahel. On momente, mil tajume tema koomilist talenti, kuid suure osa ajast tundub, et vaatame Zelenskõid ennast. Või on see mees, keda näeme sõjakoldest videopöördumisi läkitamas, endiselt Goloborodko karakterit kehastav Zelenskõi? Ei oska öelda. Eraldusjoon on peenike. Eriti keeruline on vaadata Vassõl Petrovitši inspireerivaid kõnesid ja mitte näha seal taga Zelenskõi oraatorivõimeid päriselus.

Keskse tegelase ümber on mehe perekond ja palju värvikaid karakterid, kes kõik soovivad midagi. Kaost jagub ja nalja jagub, samal ajal muidugi süda veidi valutab, sest Venemaa endiselt pommitab ja sõda kestab. Tundub natukene ebaaus praegu naerda Ukraina poliitilise süsteemi üle, kui riigist põgenevad miljonid pered. Netflix koorib praegu populaarsust sõja toel ning sellelgi on veidi halb maitse juures, samal ajal mõistan, et "Servant of the People" on vajalik vaatenurk ka muu maailma jaoks, et Zelenskõi pöörast lugu mõista. Juristist näitlejaks, ekraanidele ajalooõpetajaks, ekraanidelt poliitikasse ja sealt maailma ajalukku.

Hinne: 8/10. Kindel soovitus.