Frida, millal Sa otsustasid hakata tegelema näitlemisega, ning milline oli Su karjäär enne “Kõrbe” filmi?

F.W.: Ma olen näidelnud kogu oma täiskasvanud elu jooksul. Noorena soovisin saada muusikuks – pianistiks –, mida ma õppisingi, kuid mul oli suur lavahirm. Ma hakkasin käima teatritundides, et oma esinemishirmust võitu saada. Sedasi avastasin armastuse teatri vastu ja otsustasin näitlejaks edasi õppida. Läksin teatrikooli, kus õppisin neli aastat. Peale õpinguid töötasin erinevates teatrites Stockholmis. Olengi peamiselt töötanud teatrinäitlejana, aga olen teinud rolle ka televisioonis ja filmides.

Kadri, kuidas Sa Frida enda jaoks avastasid?

K.K.: Märkasin Frida fotot ühe Rootsi teatri veebilehel. Mõtlesin, et kes on see meeldiv naine; ta nägi nii kaunis välja ja temas peegeldus tundesoojus. Seejärel otsisin üles tema kontaktinfo ja saatsin talle e-kirja, milles tutvustasin ennast ja filmiprojekti ning avaldasin soovi Stockholmis kohtumiseks. Nii kohtusimegi Stockholmis casting'ul. Ingridi rollile oli ka teisi kandidaate, kuid ma teadsin instinktiivselt, et Ingridi roll kuulub Fridale.

"Kõrbe" režissööri Kadri Kõusaare sõnul on Ingridi tegelaskuju tema alter ego.

Frida, millised olid sinu mõtted ja emotsioonid, kui Kadri ja filmi produtsendid Sinuga ootamatult ühendust võtsid?

F.W.: Ma olin õnnelik ja üllatunud! Vaatasin eelnevalt Netflixi sarja “Messias”, mis oli filmitud Jordaanias, tundsin, et see ongi paik, kus sooviksin olla. “Kõrbe” käsikiri meenutas mulle visuaalselt “Messiase” sarjas nähtut. Kui me Kadriga suundusime Jordaaniasse filmivõtetele, siis minult küsiti, et kas ma olen näinud “Messiase” seriaali, kuna see oli seal filmitud – seal jõudsin lausa spirituaalsele äratundmisele, et olen õiges kohas. Varasemalt olen külastanud Maroko kõrbe ja mulle meeldis, kuidas me Kadriga tunnetasime spirituaalselt ja emotsionaalselt kõrbe olemust sarnaselt. Filmis on kõrbel samuti oma roll mängida – kõrb on justkui kolmas peaosatäitja.

Kadri, Sa kirjutasid käsikirja esialgse versiooni valmis 2012. aastal – see on 10 aastat tagasi – kuidas oli selle käsikirja teekond filmilinale niivõrd pikk? Kui palju Sul tuli käsikirja ümber muuta ja mis muutus?

K.K.: Põhiline süžeeliin oli käsikirjas kohe algselt olemas. Muutused olid sunduslikud ja peamiselt tingis selle rahastuse kaotus. Algselt plaanisime näidata ka Ingridi argielu Rootsis, et seeläbi tutvustada tema karakterit enam. Tarkovski on öelnud, et karakteri lugu võib minna kaugemale kui see, mis me kinolinal näeme. See on see, mida näitleja teab oma rolli kohta. Tagantjärgi võin öelda, et keskendumine kõrbele tuli hoopiski kasuks. Pigem venis rahastusprotsess, töötasin paralleelselt samuti “Ema” filmiga ja paari muu projektiga, siis tuli veel pandeemia vahele. Mina olin juba alates 2013. aastast võteteks valmis. See tundub dramaatiline, et filmi produtseerimine võttis 10 aastat aega, kuid filmimaailmas on see suhteliselt tavaline asjade kulg. Minu kümne aasta tagune mina on filmis siiski väga selgelt nähtav – Ingridi karakter kui minu alter ego, kes igatses last saada, kellel oli ebastabiilne suhteelu. Kirjutasin “Kõrbe” käsikirja 33-aastaselt ja asusin filmima 40-aastaselt.

Frida, mida Sa arvasid ajakirjanik Ingridi rollist peale “Kõrbe” käsikirja lugemist?

F.W.: Ma tajusin, et Ingridi karakter on Kadrile ääretult oluline, ja et tema roll on südamest kirjutatud. Ingrid on väga elulähedane ning mulle oli oluline, et ma mõistaksin, mida Kadri soovib Ingridi tegelaskujuga kommunikeerida. Mul endal pole olnud ajakirjaniku töökogemust, kuid Kadril on, seega ma püüdsin kuulata tähelepanelikult Kadri nõuandeid.

K.K.: Võtteplatsil me isegi naljatasime, et on ajakirjanik Ingrid ning tundeline, haavatav Ingrid. Ajakirjanik Ingrid on professionaal, kes jäädvustab ka kohutavana näivaid olukordi neutraalselt ja külmalt. Teisest küljest on Ingrid, nii nagu ka Frida, soe ja haavatav. Püüdsin vältida külma ja kalkuleeriva karjäärinaise loomist, keda võib filmides kohata. See oleks olnud klišee, mida paraku paljud meesrežissöörid taasloovad. Võib-olla mehed ei tunne tegelikult seda karakteritüüpi. Kui vaadata näiteks, kuidas mehed kujutavad sünnitavat naist, siis see on enamjaolt naeruväärne – sünnitus pole kunagi lihtne. Mind ärritas isegi viimane Almodóvari film “Paralleelemad”, kus kaks äsja sünnitanud naist käitusid justkui nende kehad ja vaimud polekski last ilmale toonud, ei mingeid sünnitusjärgseid komplikatsioone, unetuid öid ega üldse emaduse naturalismi.

Filmi Ingrid on teise generatsiooni rootslane, tema ema oli II MS paadipõgenik Baltikumist. Frida, kas rolliloomes tuli Sul end kurssi viia ka Baltikumi raske ajalooga ning Lähis-Ida maade konfliktidega s.h. palestiinlaste ning iisreallaste vaenuga?

F.W.: Rolliloomes püüdsin ma eelkõige saavutada emotsionaalset sügavust. Lähtusin oma varasematest teadmistest Balti riikide ja Palestiina kohta. Mulle oli oluline tabada ajakirjaniku emotsionaalset karakterit, sest ma ei saa ju näidelda ajalugu. Mul on võimalik mängida reageeringuid ajaloolistele sündmustele. Kohtusin Rootsi tuntuima välisreporteriga Michael Winiarskiga, kes on kajastanud sündmuseid nii Moskvast kui ka sõjapiirkondadest. Temaga suheldes püüdsin mõista, kuidas ta oma tööd teeb, kuidas ta inimestega kohtub ja nendega suhtleb, kuidas ta reageerib sündmustele. Sain aru, et ma ise olen väga emotsionaalne ja spirituaalne – kahtlesin, kas sellest piisab sõjareporteriks olemisest, aga Michael kinnitas, et sõjareporteritel tuleb samuti olla tundlik, mõistmaks, kuidas inimeste isiklikele läbielamistele lähedale pääseda, neid rääkima panna. Ta arvas, et naistel on seda tööd isegi lihtsam teha.

K.K.: Inimesed mõistavad, et kas sa teed lihtsalt tööd või tegelikult ka hoolid.

Filmis on teinegi tähtis tegelane – inivröövijate gängi liige Ali -, keda kehastab Araabia-Palestiina näitleja Ali Suliman. Kuidas leidsid oma mõtetes Ali karakteri?

K.K.: Ingridi karakter kui minu alter ego oli olemas kohe algusest. Ali tegelaskuju on segu fiktsioonil ja päriselul põhinevast; Ali rolli kirjutasingi mõeldes näitlejale Ali Sulimanile, kellega tutvusin Armeenias 2012. aastal. Seal reisisime põgusalt koos ja hiljem oleme hoidnud ühendust. Oleme taaskohtunud, ühel korral isegi Londonis, kus käisime koos lastele riideid ostmas, kui mu poeg oli üheaastane. Ali roll pole küll otseselt päriselu Ali, kuid käsikirja Alil on omadused, mida ma hindasin näitleja Alis ja teistes samas piirkonnas (Lähis-Ida) kohatud inimestes - lihtne sõbralik soojus. Karakter Alil võivad olla vastuolulised arusaamad, aga teda saab usaldada. Soovisin luua siiraid tegelaskujusid, kes poleks liialt konstrueeritud. Usun siirusesse ja arvan, et ka publik tunneb selle ära.

Ali Suliman, Kadri Kõusaar ja Frida Westerdahl. Taustaks filmi "kolmas peategelane" - kõrb.

Frida ja Ali tegelaste vahel valitseb ekraanil tõeline side ja keemia. Kuidas oli Jordaania kõrbe võtteplatsi tingimustes võimalik sellist omavahelist intiimset suhet tekitada?

F.W.: See on kaunis küsimus! Ali oli väga avatud südamega ja mõistusega inimene. Ta on nagu suur kallistus – Kadri samuti! Saime kohe sõpradeks! Suhtlesime eelnevalt Skype'i vahendusel: lugesime koos käsikirja, vestlesime, tundsime koos.

K.K.: Siis oli pandeemiaaeg. Ali ja Frida suhtlesid Skype'i vahendusel ka omaette. Kui nad isegi Skype'is nii hästi jutule said, siis mul polnud kahtlustki, et rollide ja isiksuste vaheline keemia toimib.

Ingridi ja Ali karakterid on siiski pärit väga erinevatest maailmadest. Kas see tekitas mingeid probleeme?

K.K.: Võtteplatsil valitses põhimõte, et austame kohalikku kombestikku. Meil oli soomlasest kostüümikunstnik, kelle assistant oli kohalik, temalt õppisime, et milliseid pearätte kannavad kohalikud, mida tähendavad erinevad sümbolid, millised rõivad on usutavad. Mulle oli oluline autentsuse saavutamine. Teatud räti kandmine Egiptuses võib omada hoopis erinevat tähendust Jordaanias. Kultuurist lähtuvaid probleeme ei tekkinud, sest me kõik respekteerisime üksteist. Jordaania võttemeeskond oli väga professionaalne, neil on ohtralt kogemusi Hollywoodi filmitööstusega. Neil on filmivallas määratult rohkem kogemusi kui meil endil siin - Jordaanias on filmitud “Düün”, “Tähesõjad”, “Marslane”.

Filmivõtted toimusid peamiselt kõrbe ilmastiku tingimustes. Kirjaldage, kuidas möödusid võttepäevad?

F.W.: Kui me filmimisega alustasime, siis oli sooja kuni 30 kraadi. Kui me lõpetasime, siis oli sooja pelgalt mõned kraadid. Temperatuur kukkus tohutult! Lõpus läks väga külmaks.

K.K.: Meil tegelikult vedas ilmaga, sest talv oli lähenemas. Üldiselt oli mahedalt meeldiv ilm, kuni 28 kraadi, kuid ekstreemsusi esines. Meil oli võtetel ka õhukonditsioneeriga telk, kus sai lõunat süüa ja puhata. Samuti oli päikese eest piisavalt varju ja vett!

Kuidas oli Kadri Kõusaare režissöörikäe all töötada, kas Kadri oli range või leebe režissöör?

F.W.: Näitlejana oli Kadriga väga lihtne töötada. Ta on otsekohene ja heatahtlik. On oluline märkida, et kõik töötasid südamega – näitlejad ja kogu meeskond.

K.K.: Arvan, et meie vahel valitses sünkroonsus ja usaldus. Mäletan, et samal ajal lugesin uudiseid Hollywoodist, kus võtteplatsidel peavad olema juba ‘intiimsuse instruktorid’, milleks? Minu jaoks on see mõistetamatu. Miks on vaja kedagi kolmandat, kes on näitleja ja režissööri vahel? Näitlejatel ja režissööril tuleb ju saavutada eelkõige omavaheline usaldus ja kokkulepe; enne intiimstseeni tuleb eriti täpselt läbi arutada, mida ja mismoodi teha, kust jookseb piir. Kui näitlejad ja režisöörid on omavahel kokku leppinud, tuleb kaasata operaator, et tema teaks, mis juhtuma hakkab, ja kuidas ta saaks seda filmida. Intiimstseenide puhul kehtib muidugi ka see, et mida vähem inimesi platsil viibib, seda parem näitlejatele.

Filmis on kasutusel rohkelt tulirelvi, on madusid, aga on näha ka ilusaid kõrbevaateid, kas filmimise käigus juhtus midagi ootamatut, naljakat, hirmutavat?

F.W.: Kui kasutada tulirelvi ja loomi, siis tuleb olla ettevaatlik. Igal hommikul demonstreeriti meile korralikult relvade ohutust, et saaksime turvaliselt töötada. Sama toimus ka võtteplatsil olevate madudega.

K.K.: Meil oli eraldi madudetaltsutaja. Tegemist polnud otseselt mürgimadudega.

Igal hommikul demonstreeriti võttel osalejatele relvade ohutust. Sama toimus ka võtteplatsil olevate madudega..

Siiski, see tundub hirmutav!

F.W.: Oli küll hirmutav!

K.K.: Petras filmides oli meil teine maotaltsutaja ja seal ei tahtnud maod koostööd teha. Madudele meeldib soojus, aga Petras oli jahedam ning madu keeldus näitlemast. Sooja oli kõigest 2 kraadi. Meil tuli see kaader filmist välja jätta. Oli veel üks kaader, mis tuli välja jätta, kuna üks kohalik näitleja, kes pidi oskama inglise keelt, ei saanud oma rolliga hakkama. See oli halenaljakas juhtum, sest näitlejal oli väidetavalt 30 aastat tele- ja filmikogemust! Selliseid asju juhtub, üks asi on prooviperiood ja teine olukord on võtteplats. Ootamatusi juhtub.

F.W.: Mulle tundus, et sellele näitlejale ei sobinud Kadri režissööristiil, ta ei osanud nii kiiresti reageerida. Minule selline stiil sobis, kus tuleb olla kui vesi ja voolata ning kohanduda. Me filmisime peamiselt kronoloogilises järjestuses ja kõrbes filmides olin ma valmis erinevaid lahendusi proovima, lihtsalt anna mulle juhtnööre ja ma proovin. Selline stiil sobib mulle.

K.K.: Aliga seoses meenub mulle hetk, kus ma tõesti imetlesin seda, kui palju ta suutis panna oma pilku. See oli esimest korda, kui ta vaatas Ingridit kaastundlikult, süütundega - enne üldse mingeid muid tundeid, aga see esimene niiöelda tähenduslik pilk. Ali pakkus välja igasugu nüansse - uskumatu!

Filmis juhtub peategelaste vaheline esimese suudluse stseen ja sellele järgnev kõrbe seks-stseen nii loomulikult, märkamatult – kuidas on selliseid kaadreid filmida?

K.K.: Olime näitlejatega läbiarutanud, et mismoodi üleminek peaks toimuma, seega kõik olid teadlikud, kuidas peab toimima, et ei tekiks kellelegi ebamugavusi. Ebamugavus tekkis pigem meist sõltumatutel asjaoludel. Oli jahe päev ja tuiskas, mis tekitas ka tehnilisi probleeme. Väljavalitud liivaluitel ei saanudki filmida. Ma tundsin, et läksin selles olukorras krampi, sest pidime lahkuma asukohast, kus ma tahtsin filmida. Kuid mõistusega sain aru, et tuleb uus koht valida. Ju siis Allah tahtis nii ... Üldiselt ma ei leia, et intiimsus või seks-stseenid oleksid raskemad filmida kui mingi muu stseen. Kui näitlejad teavad täpselt, mis nad teevad, on nõus ja on omavahel läbirääkinud, siis kõik toimib.

"Kõrb" on lugu kahest üksildasest hingest, kes leiavad teineteist kõrbes. Kadri Kõusaar möönab, et flirtis ka Stockholmi sündroomi kujutamisega.

Frida, kuidas Sa naisnäitlejana alastusse ja seks-stseenidesse suhtud, kuidas selleks vaimselt ja füüsiliselt valmistuda?

F.W.: Hea küsimus! Ma nõustusin nende stseenidega Kadri pärast, sest tal oli teatud feministlik lähenemine. Ma olen 43-aastane. Minuealised naised on oma elus juba ühtteist kogenud: sünnitused, erinevad armulood, suhted. Minu jaoks oli oluline, et suudaksime näidelda kõike võimalikult elulähedaselt ja ehedalt, mis ei pea olema tingimata esteetiliselt ilus, pigem tundlik ja spontaanne ning ka haavatav. Samas tunnistan, et mul on keeruline neid kaadreid filmis vaadata, sest mul on isiklik häbitunne. Siiski leian, et filmis on oluline näidata tegelikke kehasid naturaalses olekus.

K.K.: Intiimsed stseenid peavadki olema naturaalsed, püüdsime seda saavutada. Paljudel juhtudel on filmides kujutatud armustseenid kunstlikult tekitatud, et ajavad lausa naerma. Me leppisime näitlejatega eelnevalt kokku, et kus teatud piirid lähevad. Tegin näitlejatele töö lihtsamaks, kasutades filmimisel keskmist kaadrit laia kaadri asemel, ka see aitab näitlejat.

Frida Westerdahl

Kadri, Sa oled öelnud, et “Kõrb” on lugu kahest üksildasest hingest, kes leiavad teineteist kõrbes - “Kõrb” kui romantiline armastuslugu. Mind huvitab, kas osa Ingridi karakteri motivatsioonist ja ellujäämisinstinktist võis põhineda Stockholmi sündroomil? Kas see ikka oli armastuslugu?

K.K.: Alguses ma pisut flirtisin Stockholmi sündroomi kujutamisega, kuid üldine arusaam oli alati, ja see kehtib kõige kohta selles filmis, et tegemist on armastuslooga. Ingrid kindlasti ei võrgutanud omakasu eesmärgil Alit ja Ali omakorda ei kuritarvitanud oma võimupositsiooni. Mõlemapoolselt polnud tegemist seksuaalse ärakasutamisega. Ali ja Ingridi vahele tekkis tunne, sinna ei saanud kumbki midagi parata. Mulle meeldib mõte kõrbemuinasjutust.

F.W.: Me siiski rääkisime Stockholmi sündroomist ja vaatasin ka mõningaid dokumentaalfilme inimestest, kes on võetud pantvangistusse, et kuidas nad oma pantvangistajatega suhtlevad. Kui ma tutvusin Aliga, siis oli ilmselge, et temasse on võimalik armuda, temasse on nii lihtne armuda. Seega jah, me tabasime midagi enamat – armastust. See ei olnud pelgalt ellujäämisinstinktist tingitud käitumine. Stockholmi sündroom ei põhine armastusel, selle ohvrid samastuvad oma pantvangistajatega, nõustudes nende positsioonidega. Filmis ei pruugi tajuda, mida Ali tegelikult mõtleb ja teeb, tal on justkui kaks nägu – see pole lihtne, see ei pruugi olla armastus, kui sa saad õnnelikuks. Nende kahe loos on mitmeid tahke.

Filmile on jäetud erinevatele tõlgendustele avatud lõpp. Mida on Ingridi karakteril pantvangistusest kaasa võtta? Ons seal õppetunde? Mida saab järeldada kinopublik?

K.K.: Sõnum kinopublikule on osata ära tunda tunnet. Olla avatud elule. Ali oli Ingridile eluliin - sõna otseses mõttes. Kuidas Ingrid ennast lõpuks tundis, seda me ei teagi. Kas ta naaseb oma armastuseta argiellu, mis on jahe lumine jääväli. Või on ta kõigest kogetust alles šokis ja toibumas, tulles kõigest siiski välja tugevamana? Kas ta otsib Aliga kontakti? Tahtsin hoida lõpu avatuna.

F.W.: Arvan, et ma ei saa omada üldistavalt kokkuvõtvat arvamust filmi lõpu kohta, see on vaatajatele mõistatamiseks. See on nii isegi teatris, publik otsustab. Peale esilinastust arvas keegi, et ehk oli kõik hoopiski unenägu ja midagi tegelikult ei juhtunudki.

Ingridi karakter märgib filmis andestamise vajadust, mida see tähendab, ja kas see on võimalik?

F.W.: Ma mõtlesin filmi vaatamise ajal taaskord selle peale, et mida Ingrid selle all mõtleb? Kas Ingrid soovib Alile andestada, andes märku, et ta pole tema peale vihane või soovib ta, et Ali andestaks talle ja laseks Ingridil minna?

K.K.: Ma siiralt usun, et andestamine on vajalik, kuigi maailm me ümber ei pruugi selliselt toimida. Loomulikult esineb erinevaid põhjuseid, miks teatud inimesed on vihased, haavunud ja ei suuda andestada. Ent ilma andestuseta ei saa suletud ringist välja, vaen jätkub.

Kuidas oli Ingridi rollist lõpuks lahti lasta ja “Kõrbe” filmist välja astuda?

F.W.: Väga raske oli tavapärasesse ellu naaseda. Tegemist oli tohutult võimsa kogemusega. Mu süda on murtud, ma polegi veel täielikult taastunud. Mõned töökogemused võivad muutuda elumuutvateks ja seda väga erineval moel. Me olime Jordaania kõrbes tõeliselt koos, meil ei olnud elamiseks eraldi treilereid ega telekaid – kõik oli väga lihtne ja maalähedane. Me olime siirad ja lähtusime südamest.

K.K.: Mulle meenub, et isegi Eestist pärist kaamerameeskond koges juba esimesel päeval vau-tunnet. Kõrbes on midagi väga erilist, mis liigutab ja puudutab. Võttekohad mõjuvad kas või alateadlikult, ja muidugi kajastub see kinolinal. Ma ei ole kõrbega veel lõpetanud - ehk sünnib isegi triloogia.

Kadri, “Kõrbe” film on rahvusvahelisel koostööl põhinev kõrge kvaliteediga maailma kino, kuidas Sa näed oma karjääri jäkuvat ja seotust Eestiga?

K.K.: Olen seda usku, et idee võtab ise vormi - autor ei saa end piiritleda keele- ja riigipiiridega. “Kõrbe” puhul oli inglise keel loomulik - kuidas muidu rootslased ja araablased oleks omavahel rääkida saanud. Aga jah - ideest algab kõik. Esiteks peab see sind nii motiveerima, et oled aastate kaupa suuteline taluma rahastamise probleeme ja teisi väljakutseid.

Loodan, et lähemas tulevikus valmib Tallinna filmilinnak, mis meelitab siia rohkem rahvusvahelist filmitööstust ja koostööd.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid