ARVUSTUS | "Apteeker Melchior" on kohalik teeviit maailmakinno, ekspordiks sobilik, kuid mitte veel päris SEE

Minu ja Eesti filmi suhe on konarlik, leian ennast tihti kirjutamas negatiivseid arvustusi. Sisemiselt tunnen, et olen olnud aus, kuid samal ajal mõtlen, et kas äkki peaksin olema leebem. Patriootlikum.

Siiski lasen sulel vabalt lennata ja kritiseerin seda, mis kriitika järele karjub. Karjusid põhiliselt heliprobleemid, see salapärane filmimeedia komponent kipub kohaliku tegija jaoks üle jõu käima.

Elades oma kõlakojas, kuhu eesti kultuuriuudised naljalt ei ulatu, on sõnapaar "Apteeker Melchior" täielik saladus. Esimene kord kuuldes arvasin, et mõnda välismaist filmi tehakse siinmail, nagu teinegi tuntud "Eesti" film "Tenet", kuid selgus, et "Melchior" on kohalik ja põhineb ka kohalikul raamatul. Tunnistan, et pole sellest raamatust mitte midagi kuulnud, ei selle sisust ega ka autorist - kõik on minust totaalselt mööda läinud. Seega, kinosaalis olin nagu see välismaalane, kes seda ehk kunagi Primevideo vahendusel vaatama hakkab - võhik, kuid tahtmist täis.

Sünopsis: Keskaegses Tallinnas mõrvatakse kuulus ordurüütel, kes vabastas Läänemere piraatidest. Kangelase pea on maha raiutud ja suu münte täis topitud. Kadunud on kuldkett, mille ta samal päeval ostis. Kohtufoogt määrab kuritegu uurima apteeker Melchiori, kes oskavat koolnutega rääkida. Nutikas noormees avastab, et tapetu otsis müstilist „Tallinna vangi“ ja jäljed viivad dominiiklaste kloostrisse. Vallandub vapustav veretööde jada – surmaohus on igaüks, kes selle saladusega kokku puutub. Samal ajal tärkavad apteekris kahtlused oma õpipoisi osas, kes näib midagi varjavat...

Režissöör Elmo Nüganen on ennast tõestanud kui Eesti üks parimaid (kui mitte isegi parim) lavastaja, seega juba kinosaali astudes olin valmis detaili- ja õhustikurohkeks linapildiks. Ja seda täpselt ka sain. "Apteeker Melchior" ei ole küll midagi maailmamuutvalt revolutsioonilist, kuid kohalik teeviit maailmakinno on see küll. Ainult pildi ja tehnilise soorituse põhjal võib vabalt arvata, et vaataks mõnda välismaist Netflixi seriaali. Jah, see on kompliment.

Kolm filmi korraga purgis on märk, et tegijad usuvad enda loomingusse. Austan sellist julgust lasta kõik kolm episoodi kinno sama aastanumbri sees ka veel. Žanrikino austajad võivad kinosaalis muidugi natukene eksinud pilkudega ringi vaadata, sest kohati põnevik, kohati müsteerium, kohati isegi veidi õudust ja komöödiat, teeb keeruliseks leida seda ühte jalga, kus peal korralikult seista. Pseudoajalooline ülesehitus kasutab maksimaalselt ära Tallinna vanalinna ja teisi kauneid asukohti, et maalida pilt elust vohavast linnast. Ja see toimib. Isegi koos selle arvutiga loodud panoraamvaatega, mida polnud vaja tegelikult filmi lisada.

Algmaterjal on minule täiesti võõras, seega ei oska kommenteerida, et kui truu see on või mida muudeti ja mitte. Siiski saan öelda, et dünaamilise pildiga film on lavastatud ja pildistatud paremini kui karakterid ja stsenaarium tegelikult lubab. Märten Metsaviir kui kohalik Sherlock Holmes - Melchior - on noor mees, kes tihti unustab suu lahti. Lugu algab kohe, sest apteeker Melchior lahendab mõrva juba esimese paari minuti jooksul. Verine ja ilus võtteplats, kuid stsenaarium juba käriseb. Ja ega tegelikult paremaks ei lähe.

Teose kaks parimat karakterit ja näitlejat on Maarja Johanna Mägi, apteekri salapärane õpilane ja Marko Matvere, karmikäeline liider, kes saavad ekraaniaega üllatavalt vähe. Nad on selgelt alakasutatud nii näitleja kui karakterina. Melchiori ise on kogu loo käigus heal juhul keskpärane detektiiv, kelle repetuaaris on üks näoilme ning sinised silmad. Kõik muud küljed ununevad ära ja see on probleem, kui loo protagonist on ühekülgne ja tavaline.

Tundub, et tormakas stsenaarium on kirjutatud ideega, et publik vaatab seda nagu seriaali. Või hoopis peaksime vaatama kohe kõik kolm filmi korraga. Nii kiiresti tulevad tegevusliinid ja uued karakterid kui eelmised lendavad minema ning kinosaalis rahulikult istuda võttis omajagu kannatust. Kord on puudu. Muidugi natukene elevaks teeb idee, et Henessi Schmidt on peagi nii Netflixi kui ka Primevideo kaliibriga näitleja.

Veidi jääb segaseks loo sihtgrupp. Tundub, et siin mängitakse sellele, et kuna raamat on siinmail niivõrd populaarne, siis küllap on ka film, kuid minu jaoks on keskne lugu nõrgavõitu. Suur müsteerium ja kriminaalne lahendamine ei oma pointi, kui kogu lool on tegelikult ainult üks võimalik kahtlusalune. Nii palju peab siiski mainima, et noor Melchior siiski teeb ka veidi uurimist, mitte ei ole lihtsalt sündmuste kõrval nagu James Bond, huuled pruntis ja lihased punnis.

Kinosaalist lahkudes kuulsin sõnu "Viimne reliikvia" ja antud võrdlus on arusaadav ajastu ja kivimüüride mõttes, kuid sealt kaugemale ei julgeks minna. Eestlane ei ole uue asja rahvas, seega vana asi ikka ju alati parem. Üldiselt teen selle suhtumise üle nalja, siis antud juhul on see tõsi. Või olen jõudnud ise vanusesse, kus tundub nii.

Kordan, Nüganen on suurepärane lavastaja. Mulle meeldis väga, kuidas ta valis nurki, ja millal liikuda, millal olla detailne. Muidugi, puudu on motiveeritud valgus, mille saab andeks anda, sest enamus kinokülastajaid seda ei märka. Kõigest hoolimata oli mul saalis lõbus. Naersin vahel, sest naljakas, vahel, sest dialoog kiskus piinlikuks. Samas nägin potentsiaali, mille üle eriti hea meel. Visuaalselt võimas esitlus näitas, et Eesti suudaks teha nii õudusfilme kui ka paroodiad - on vaja lihtalt selliseid inimesi nagu Nüganen.

Igal juhul julgen soovitada.

6.5/10