Üks maailma populaarsemaid ja rikkamaid kirjanikke J.K. Rowling saabus globaalsele areenile Harry Potteri raamatutega, mille põhjal valmis ka kaheksa üliedukat filmi.

Lapsemeelselt naiivne ja läänelikult lihtsustatud Jaapani anime kopeerimine ei olnud kunagi eriti kütkestava sisuga, kuid maailm armastas seda prillidega võluripoissi meeletult. Videomängud, animatsioonid ja muud tooted on teinud sellest ühe enim raha sisse toonud frantsiisi.

2016. aastal naasis Rowling Potteri-maailma filmiga "Fanstastilised elukad ja kust neid leida", mis oli oluline edasiminek. See ei olnud enam lastele suunatud, vaid nüüd juba küpsem pilguheit maagia maailma, mis varem oli tiirelnud kitsalt ühe kooli ümber. Peaosaline Eddie Redmayne sarmika ja süütu Newt Scamanderina on muidugi parim asi, mis Rowlingu loodud universumiga on juhtunud.

2018. aastal ilmunud teine osa "Fantastilised elukad: Grindelwaldi kuritööd" näitas, et kõik see puhas ja süütu fantaasia, millega esimene film endasse armuma pani - on kadunud. Johnny Depp on muidugi sedavõrd sümpaatne näitleja, et isegi halva stsenaariumi juures pole aeg siiski maha visatud. Kahjuks see lugu demonstreeris, et kui Newt Scamander pole ekraanil, siis tegelikult polegi suurt midagi vaadata ning see tõsiasi sai kinnitust hetkel kinodes oleva kolmanda osaga.

"Fantastilised elukad: Dumbledore'i saladus" keskendus nüüd professor Albus Dumbledore'ile (Jude Law) kes teab, et vägev must võlur Gellert Grindelwald (Mads Mikkelsen) tahab võlurite maailmas võimu haarata. Kuna ta ei suuda pahalast üksi peatada, paneb ta magizooloog Newt Scamanderi (Eddie Redmayne) juhtima võlurite, nõidade ja ühe vapra mugu meeskonda ohtlikul missioonil, kus puututakse kokku nii vanade kui ka uute elukatega ning minnakse vastamisi Grindewaldi jüngrite aina kasvava armeega. Kui aga panused nii kõrged on, siis kui kauaks saab Dumbledore ise kõrvaltvaatajaks jääda?

Visuaalselt lummav ja veatu ekraanipilt ei paku narratiivset sügavust, millesse vaataja saaks sisse minna. Võlurite maailm on nii tore, kostüümid on imeliselt detailsed ning näitlejad selgelt naudivad oma tööd. Karakterid ja sündmused on teine teema, sest kogu loo jooksul asjad lihtsalt toimuvad ilma otsese mõju ja tagajärjeta ning midagi tegelikult ära ei teenita. Kogu kolmanda filmi narratiiv on nagu sissejuhatus järgmistele filmidele, kuid eraldiseisvana sõna otseses mõttes ajaraiskamine.

Iroonilisel kombel on filmist puudu see maagiline filmikunsti võime panna meid unustama. Isegi kõige nõrgemad Harry Potteri lood tabasid seda lapselikku nostalgiat ja võimet unistada, täita ruum võluväega. Aeglase tempoga lugu ei sära ühegi aspektiga ning kuidagi suudeti ka Dumbledore igavaks muuta. Lisaks pean mainima, et siin loos ei ole põhimõtteliselt enam ei fantastilisi elukaid ega ka Dumbledore'i saladust, seega oleks tulnud loole parem pealkiri panna.

Isiklikult olen kurb, et Johnny Depp teenimatult filmist eemaldati, kuid olles ka Mads Mikkelseni fänn, siis Grindelwald on suures plaanis tore. Mikkelsenil pole olulist materjali mille ümber karakterit ehitada, seega loo antagonist jääb olematuks ohuks. Põhimõtteliselt on ta kepiga vehkiv ja veidi mossis näoga mees, märulist on puudu äkilisus ja õige atmosfäär. Tuline võitlus võiks olla samahästi koolinäidend - võrdselt ohtliku tundega mõlemad. Ja kui see leigelt ähvardav element kõlab kokku juba niigi igava looga, siis tulemuseks on kinofilm, mille jooksul vaatad kella iga viie minuti tagant - millal see lugu nüüd juba läbi saab?

Mul on kahju, et Newt Scamander on surutud mõttetusse kõrvalisse rolli, suutmata midagi korda saata ka siis, kui saabki veidke ekraaniaega. Ja see muidugi on produtsentide ja stsenaristi - Rowlingu - töö: lüpsame Potteri-maailmast tuntud Dumbledore'i nime selle asemel, et ehitada üles uus ja värske asi. Rowlingu arvates vist piisab sellest, et Dumbledore'i saladus on kapis olemine, aga, kallis kirjanik, aastal 2022 see enam ei kõiguta mitte kedagi.

Kogu lugu ja sündmustik on tähendusetu ja seda päris otseselt. Loo keskel olev suur plaan ja nö "Dumbledore'i armee" ei tee tegelikult ju mitte midagi. Kõik jääks põhimõtteliselt samaks ilma nende sekkumiseta. Neljanda loo ilmumisel võib tekkida isegi selline situatsioon, et kolmanda filmi vahele jätnud vaataja ei saa arugi, et midagi oleks puudu. Võimsa pildi ja produktsiooni ning nigela stsenaariumi tulemuseks on kurku kuivaks tõmbavalt keskmine film, mis ununeb enne, kui kinosaalist koju jõuate. Ei jää sealt meelde karakterid, sündmused ega märul. Kahju.

Filmile hindeks 5.5/10

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid