Film jutustab loo suvisel ajal ühes alevikus lapsepõlvefantaasia mängumaal seiklevast lastekambast. Nende isad on hooajatöölised Soomes ning viibivad enamiku ajast perest eemal. Pereemad tegelevad laste kasvatamisega ja neil silma peal hoidmisega. Lapsed on oma kujutluses loonud lagunevasse vanasse tehasehoonesse fantaasiamaailma, kus nad saavad olla võlurid, printsid ja printsessid. Mängulise paralleelmaailma loomine mõjus pehmelt harrypotterlikult. Põnevus võtab tuurid üles, kui ohtlikusse tehasehoonesse keelustatakse sissepääs, ent lapsed otsustavad keeldu eirata. Siis alles algabki tõeline mäng, milles segunevad päriselu, fantaasia ja õuduspõnevus.

Film põhineb kirjaniku ja stsenaristi Aidi Valliku originaalkäsikirjal ning filmi režissöör on žanriliselt laia ampluaaga Jaak Kilmi, kes on loonud dokumetaalfilme, mängufilme, sh noortefilme. Jaak Kilmi on lapsnäitlejad kenasti mängima orkestreerinud ning siinkohal tasub kiita lapsnäitlejate valikut! Operaatoritöö eest vastutab Elen Lotman. Filmimisel on kasutatud rohkelt liikuvat-värelevat stiili, püsivat kaadripilti on vähe. Eks väreleva pildi mõte ongi tekitada vaatajas ärevuse, põnevuse ja õuduse tunnet. Filmi muusika on loonud Läti kogenud muusik ja helilooja Kārlis Auzāns. „Tagurpidi torni“ puhul sobivad kõik erinevad komponendid kenasti kokku. Filmi ajastu määramisel ajab segadusse kunstnikutöö (Getter Vahar, Elo Soode, Asko Linno); kohati jääb mulje, et tegevustik toimub justkui 90ndate alguses, ent laste nutitelefonid reedavad tegevustiku tänapäevasust. Segadusse ajab täiskasvanute riietus, aleviku elu-olu ja samuti see, et lapsed jooksevadki pigem õues ringi selmet nutitelefonidega TikToki videosid teha – need asjaolud ei mõju usutavalt.

Väga tublilt ja osavalt mängib peaosatäitjat Kristjanit avaliku casting’uga leitud Nils Jaagup England. Noor kutt tunneb end kaamera ees näideldes voolavalt ning võib vaid loota, et teda mõneski teises filmis mängimas saab näha. Ka teised lapsnäitlejad (Rebeka Kask, Laura Vahtre, Una Marta Soms, Kimi Reiko Pilipenko) mängivad veenvalt ehk pisut arglikumalt kui peaosatäitja. Usutava rolli teeb samuti filmis „Vee peal“ tuttavaks saanud noor filminäitleja Rasmus Ermel. Emade rollis säravad eriilmeliste karakteritena Evelin Võigemast, Jaanika Arum, Ester Kuntu ja Juuli Lill. Mängu juhivad siiki lapsnäitlejad! Filmis esitletakse peamise antagonistina külajoodikust erakut Elmarit, keda kehastab korraliku padujoodiku järjekindlusega Andres Lepik. Kahju, et me Elmari taustaloo kohta suurt midagi teada ei saa.

Filmi vaatamise osas on filmitegijad edastanud soovituse, et vanemad võiksid lastega filmis nähtud hiljem arutada. Kas on siis tegemist eelkõige lastele suunatud põnevusfilmiga, kui peamisele publikusegmendile tuleb hiljem film lahti seletada? Tänapäeva lapsed, kes on pigem ülesse kasvanud vaadates multikaid nagu „Käpapatrull“, „Minu väike poni“, „LEGO sõbrad“ ja „Vikerkaare Ruby“, kus headus, koostöö ja sõprus alati võidutseb, võivad sattuda paraja õuduka otsa, millega nad harjunud ei ole.

„Tagurpidi tornis“ on samuti rohkelt keelekasutust, mis lastefilmi puhul on küsitav ning sõnade nagu ’pede’ ja ’pervert’ kasutamise tausta ning sisu ei põhjendata. Kusjuures, Eesti teatrilavastustes ja filmides visatakse liiga kergekäeliselt vaatajale puremiseks negatiivselt laetud sõna ’pede’ ning enamikul juhtudel ei ole see õigustatud ega põhjendatud. Sarkastiliselt sooviks vastukaaluks näha mõnda naistegelast, kes viskab õhku solvangu ’lesbi’. See oleks ju naeruväärne ja sama naeruväärselt mõjub ka antagonistlikus tähenduses ’pede’ ülekasutamine. Filmi temaatika ja kohatine keelekasutus mõjuvad raskepäraselt ning seda peavad täiskasvanud tõesti oma lastele hiljem seletama. See kõik poleks üldse probleem, kui film oleks suunitlusega noortele ja täiskasvanutele, sellisel juhul oleks saanud õudusaspektidega isegi veel rohkem üle võlli minna, nagu seda tehti filmis „Kratt“.

Filmis mõjub omaette tegelasena vana tööstuskompleks. See hoone ning seal ringi jooksvad ja mängivad lapsed meenutavad meeleolult Netflixi populaarset fantaasia-õudus-draamasarja „Stranger Things“, kus samuti peategelasteks lapseohtu noored, kuid mille publik on siiski täiskasvanud. „Tagurpidi torn“ on žanriliselt ja publikusuunitluselt pisut upakil nagu Pisa torn, mis püsib küll koos ja kutsub vaatama. Selle loojad on täiskasvanud, kes kasvasid üles lastefilmiga „Nukitsamees“, multifilmidega „Suur Tõll“, „Nu Pogodi!“, „Tom ja Jerry“, „Klaasikillumäng“ ning lastesaatega „Kivinõid“ – abstraktset õudust ja kohati ka otsest vägivalda jagus.

„Tagurpidi torn“ on vaatamist vääriv film, kuid lõpplahendusena flirdib liigselt trafaretse lahenduskäiguga stiilis „poisid jäävad poisteks“, kuigi pahalasteks osutusid ka tüdrukud. Õigetpidi pööratuna peaks siiski olema tegemist noortele ja täiskasvanutele suunatud õudussugemetega põnevusfilmiga. „Stranger Things“ eeskujul ja seda sama tööstushoonet rakendades võiks täitsa jõuda „Tagurpidi torn II“ produktsioonini, milles teemade haare oleks kitsam ja kergemini mõistetav. Lastest kinopubliku võiks sealjuures välja jätta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid