Vaatamata pealkirjale ja romantilisele suhtele (või õigemini selle lõppemisele), mis filmi tegevuse käima tõmbab, on selge, et tähtsaim armastus KKIAPs on peategelaste sõprus. Eriti meeldiv on näha loojate valikut peegeldada selles õrnust ja hoolt – väärtusi, mida kohtab siiani nii päriselus kui ka meedias heteromeestest sõprade vahel pigem harva. Samas on välditud nii nende armastuse labaseks naljaks pööramist kui ka queerbaiting’ut – Kiik ja Eerik on parimad sõbrad ja parimad sõbrad lihtsalt armastavadki üksteist. Selgeimaks näiteks sellest võib pidada tiigiäärset stseeni filmi alguses, kus sõbrad lebavad tähti vaadates pead kõrvuti paadisillal. Kaader näikse pärinevat mõnest läägest romansist, kus arglik paarike teineteise silmisse upub. Poiste vestlus aga – Eeriku mure Kiigu kunstiunistuste hülgamise pärast – kinnitab filmi eetost, et suureks saamise võti on küll eneseusk, kuid ka tugi neilt, kes meid armastavad. Samal ajal on stseen hea näide filmi võimekast tempokasutusest, kus äkilisus ja pinge vahelduvad lembuse ja rahuga.

Kahe peategelase dünaamika ongi filmi kandev jõud, mis tõstab selle kõrgemale keskmisest suvekomöödiast. Kiik ja Eerik on küll koomilised ja ülepaisutatud karakterid, kuid ei üksi ega paarina pole tegemist karikatuuridega, kuigi just nii võib nimetada episoodilisi tegelasi, keda poisid tee peal kohtavad. Tänu sellele mõjub sõprus siira ja realistlikuna – arvaks, et ka poisse kehastavad Urmet Piiling ja Herman Pihlak on sõbrad. Eriti Eeriku tegelaskuju võib pidada pea et sõpruse kehastuseks. Vaatamata Kiige ilmselgele isekusele saab Eerik algusest lõpuni aru, kui väga Kiik teda vajab, ning on talle olemas ka kõige suuremas kaoses. Samas vajab Eerik ka ise Kiike, tema nõuandeid tüdrukute osas ning eriti seiklusi, mida Eerik küll raskelt üle elab, aga tegelikult naudib. Võib arvata, et just Kiigelt päritud julgus viib Eeriku filmi lõpuks ülikooli, mis omakorda innustab Kiike enda unistuse juurde naasma.

Pihlaku näitlejatöö Eerikuna väärib väljatoomist eriti seetõttu, et peategelaste kõrval astub üles sulaselge raskekahurvägi: nimed nagu Vaarik, Matvere ja Uuspõld, kelle rollikäsitluse täpsus ilmselt kellelegi üllatusena ei tule. Et Palialel ja Piilingul, kes peale Kiige kehastamise ka filmi kirjutamise ja produtseerimisega tegeles, õnnestus nimekad näitlejad enda projekti kaasata, on üks tõestus selle väärtusest.

Teine süžeeline sõnum, mis käsikäes sõpruse ülistusega KKIAPst hirmtugeva debüüdi teeb, on suureks kasvamises ja lapsepõlve(armastuse) maha jätmises peituv ilu. Kiige kättemaksuplaan raiuda maha lõppenud suhet sümboliseeriv “igavese armastuse puu” on täpselt nii jaburalt lapsik nagu Kiik ise filmi alguses; samamoodi Eeriku lootus saada filmikooli sisse dokumentaaliga Eesti kõrgeimast sipelgapesast. Ometi ei ole filmi tõsisevõitu lõpp – Eeriku lahkumine linna ja Kiige üksijäämine – kurb, vaid ainult kibemagus, niisamuti kui seda on täiskasvanuelu algus.

Kuigi võrdluses Pihlaku nüansirikka ja peenetundelise kehastusega võib Piiling filmi esimeses pooles mõjuda robustselt, kinnitab just tasane lõpustseen, et Kiik on teadlikult nii oma liikumises kui dialoogis lahmivaks ja kohati vastumeelsekski kirjutatud. Dialoog on vahest üks aspekt filmist, mida eriti kõrge emotsionaalse pingega stseenide puhul kritiseerida võiks, aga sellesse kinnijäämine ei tundu ei tegijate ega filmi üldise miljöö suhtes aus. Noorte kõnepruugi realistlik kajastamine ongi paras pähkel, millega Paliale ja Piiling, tänu oma eelisele olla ise noored, on saanud hakkama siiski hoopis paremini, kui nii mõnegi varasema eesti (noorte)filmi stsenaristid.

Ei saa märkimata jätta ka visuaalset ilu, mis lihtsalt heast filmist pärli teeb. KKIAP pildikeel on ood meie kodumaa suvele, nii selle rõkkavale linnulaulule ja lopsakale rohelusele, kui ka umbsele päikselõõsale ja lõpmatutele putukaparvedele. Samas ei toimukski filmi tegevus nagu päris Eestis, vaid mingil unenäolisel nostalgiamaal, mida pole kunagi olnud, aga mis iga eestlase suvemälestustes pesitseb. Ka ajalises mõõtmes on filmi pea võimatu ühte konkreetsesse kümnendisse asetada – stilistiliselt saavad seal kokku kuuekümnendate autod ja muusika, üheksakümnendate-nullindate tehnika ja esteetika, aga ka vilksatused tänapäeva maailmast. Võib arvata, et viimased on tingitud filmitegijate piiritletud võimalustest erinevatel asukohtadel, ent moodne kaardimakseautomaat bensiinijaamas või tuntud Tallinna lokaal Uus Laine müstilise Võrkvere külabaarina tegelikult ainult toetavad filmi õhustikuloomet.

Samamoodi mõjub ka küsitletav geograafia – poisid alustavad teekonda Lõuna-Eestist pealtnäha rannikuäärsesse Võrkveresse, kuid kogu tegevus, mis vältab neljasajal kilomeetril, näikse toimuvat juba Võrkvere piires. Nii on näiteks politseinik, keda pigem teekonna alguses kohatakse, juba Võrkvere konstaabel. Küüniline vaataja võiks selliseid nüansse küll vigadena näha, kuid koostöös parimas mõttes kentsaka süžeega annavad nad tegelikult filmi terviklikkusele pigem juurde. Paradoksaalselt tundub, et KKIAP mõjub realistlikuna just tänu oma ebarealistlikkusele – Kiige ja Eeriku maailm ei ole meie maailm, kuid toimib omas reeglistikus imehästi.

Varem mainimata jäänud osadest, mis filmist terviku teevad, ei saa unustada ka spetsiaalselt filmi jaoks kirjutatud tunnuslaulu “Igavene armastus”, mille autoriteks on ühendnime Karameel all Karl Robert Teder ja Paliale ise. Laulu imalad salmid, ühtlane sündibiit ja lõpmatult korduv refrään jäävad vaatajaga kui mitte päevadeks, siis vähemalt tundideks pärast filmi lõppu, mis tekitab tunde, et isegi kinosaalist lahkudes jäi osake sinust kinni Võrkvere absurdiuniversumisse, millest ehk ei tahakski lahti lasta.

Eesti kinomaastik on kaua sellist filmi vajanud ning on ülihea tõdeda, et noored tegijad on ühegi hinnaalanduseta loonud tõeliselt kelmika ja sisuka teose, tõstes seeläbi ka noorte kui ühiskondliku grupi tõsiseltvõetavust kultuuris. Arvestada tasub ka sellega, et Palialel ja Piilingul puudub filmikooli taust, mis aga ainult suurendab nende saavutuse imeväärsust ning seab kahtluse alla arvamuse, et kultuurimaailmas läbilöömiseks on vaja kõigepealt koolipinke nühkida või veel hullem, õigete inimeste laps olla. Noorte filmitegijate edu tekitab tahtmise kutsuda lugejaid üles kaotama sõnalt “asjaarmastaja” halb maik, sest kas mitte armastusega tehtud asi polegi see, mida kunst püüdlema peaks? “Kiik, kirves ja igavese armastuse puu” innustab uskuma endasse, oma sõpradesse ja sellesse, mida armastame. Jääb üle ainult oodata, mida Paliale ja Piiling järgmiseks välja mõtlevad

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid