"Avatari" produtsent paljastab, miks 3D-filmid pole toonud hiigelmenu, vaid tekitavad hoopis võõrastust

Kui 3D-filmid kinodesse jõudma hakkasid, tundus, et sealt pole enam tagasiteed ja 3D-elamus ongi terve filminduse tulevik. Kuid pärast esialgset huvi on vaatajad kolmemõõtmelist kino pigem kergelt võõrastama hakanud. "Avatar 2" produtsent Jon Landeau pakub ühe selgituse, miks kinokülastajad 3D-st vaimustuses pole.

3D-tehnoloogia arendamine sai õige hoo sisse 2009. aastal, “Avatari” ilmumise järel. “Avatari” 3D oli erakordne ja ehe kogemus ning film tõi üle maailma kassat 2,8 miljardit dollarit (läbi aegade suurim kassa), enam kui 70 protsenti sellest tuli 3D versiooni vaatajate taskust. 2010. aastal järgnesid 3D “Alice imedemaal” ja “Toy Story3” ja 3D-seansid tõid sisse 1,85 miljardit.

Pärast “Avatari” menu üritasid filmistuudiod kiiresti raha teenimiseks oma 3D-filmid valmis teha.

Kuid siis hakkas kinopubliku huvi kolmemõõtmelise pildi vastu lahtuma, seda ilmselt hulga kiiresti ja kehvasti tehtud 3D-filmide tõttu, millega üritati “Avatari” eeskujul kassaedu püüda. Piletid olid kallid ja elamus kesine.

“Avatar: The Way of Water” produtsent Jon Landeau, kes oli James Cameroni tiimis nii “Titanicu” kui ka “Avatari” juures, selgitab, et “Avatari” 3D ja teiste filmide 3D vahel on erinevus – nimelt käsitleti “Avatari” puhul 3D-d juba filmi loomise juures ühe loomingulise elemendina, mitte aga turundusvõttena.

“Ma arvan, et inimesed sattusid eksiteele, mingil ajal tundus, et 3D-sse konverteerimine muudab filmi paremaks. 3D ei muuda filmi, see võimendab seda, mis filmile omane on. Ma arvan, et seda tehti tagantjärele, kui film juba valmis oli, mitte ei kasutatud loomingulise elemendina – umbes nagu valgustust, fookust, kaameratööd, mida filmi looja peab arvesse võtma, kui tahab seda kasutada oma loo paremaks edasi andmiseks,” selgitas Landeau The Hollywood Reporterile.