Alex Garland on ennast tõestanud nii kirjaniku kui lavastajana, kes enim tõmmanud tähelepanu üliveidrate ulme-õudus lugudega nagu „Ex Machina“ (2014) ja „Annihilation“ (2018). Tema sulest veel päris 2000 aasta Leonardo DiCaprio „The Beach“, zombiõudus „28 Days Later...“ (2002) ja kosmosekoletisega „Sunshine“ (2007). „Mehed“ sobitub sinna ritta.

Jessie Buckley (“I’m Thinking of Ending Things“, „Fargo“) mängib noort naist, kes on õnnetuse läbi hiljuti kaotanud oma abikaasa ning otsustab mõtete kogumiseks ette võtta puhkuse vaikses maakohas. Rahu asemel hakkab ta tundma, et keegi jälgib ja jälitab teda ning ei lähe palju aega, kui tundmustest saab tema sügavaimaid hirme ja tumedamaid mälestusi välja kiskuv õudusunenägu, milles on oma osa ka James Bondi filmidest tuttaval Rory Kinnearil, kes kehastab filmis mitut erinevat, nii toetavat kui ka kartust tekitavat tegelast.

Jessie Buckley on viimastel aastatel tehtud tõsiste rollidega omandanud vankumatu maine kui tõeline karakternäitleja ning seegi film ei saaks toimida ilma naise tõsiselt lummava kehakeele ja näomiimikata. Lugu ise kasutab põhimõtteliselt ainult kaht näitlejat ja Buckley protagonisti kõrval ei saa minna mööda Rory Kinneari meisterlikust tööst. Tema kanda on kõik teised mehe rollid peale naise abikaasa, seal hulgas ka näiteks laps, preester, baarimees ja palju muud.

Iga mees, keda Buckley seal väikeses Inglismaa hubases linnakeses kohtab, on täpselt sama nägu ja siit algab psühholoogiline triller. Vaikselt hoogu koguv seisundifilm ei torma, kuid lummav erkaanipilt on piisav, et põnevust hoida. Siin on tõsiselt hirmsaid stseene ja muidugi ka ropult veriseid lõikumisi, mida on raske vaadata. Mõnus hubane ja ajalooline kohake muutub kõhedaks vangikongiks, mis järjest enam vajub iseendale peale. Ja pean mainima, et kasutatud Arvo Pärdi muusika (täpsemalt Missa Syllabica: II Gloria) on osa sellest õõvastavast atmosfäärist, mis liigub üha veidramas suunas.

„Mehed“ on samal ajal liiga palju korraga ja liiga vähe. Õnneks lugu siiski suudab selle hullumeelsuse kõik kokku võtta selliselt, et ei jää halba järelmaitset. Garland viskab kogu oma hinge ja fantaasia siia filmi, mis sügab mingisugust sügaval peidus olevat sügelust, mida ehk paljud meist ei teagi, et üldse olemas on. Ilus pilt tõmbab enda sisse, õõvastav muusika loob seisundi ja lõpuks ei jää muud üle, kui, suu ammuli, üritada mõista, mis tegelikult ekraanil toimub. See on veider. See on kütkestav. Ja selles on tegelikult mõistetav iva. Hästi tehtud film.

Garlandile omaselt ei suuda ta suuda vastu panna ja langeb natuke liiga abstraktsesse kunstifilmi, mis tõrjub palju kinokülastajaid eemale. Vastused, mida saame on samuti polariseerivad - liiga lihtne ja laisk või geniaalne ja kütkestav. Mõlemal juhul saame öelda, et film alustab vestlusi ning on meeldejääv - lihtsalt vestluse toonis on erinevus - kas see on vihane ja pettumust täis või imestust ja kiitust täis. Mina hetkel siiski kiidan, kuid absoluutselt ei hakka kaitsma Garlandi nende ees, kes ütlevad, et film on nõrk, liiga aeglane või täiesti talumatult seosetu. Mõistan seda kriitikat.

Filmi psühholoogilise teema taga on koduvägivald ja selle täiskomplekt - võtad kaks ja saad kolmanda tasuta. Buckley karakter kannatas vaimse, emotsionaalse ja füüsilise vägivalla all ning nüüd elab seda kõike uuesti läbi ning meil publikuna on keeruline öelda, et mis on reaalne ja mis mitte. Kuid see pole see pole nii kerge ja tavaline „seda kõike lõpuks polnudki tegelikult olemas“ lugu, vaid hoopis midagi muud, veidramat, Garlandile omases „mida-kuradit-ma-just-vaatasin“ võtmes. Ülejäänud lugu sõltub suuresti vaataja personaalsest tõlgendamisest, mis peaks olema vihje - mitte kõik meist ei saa sellest aru ühtemoodi. Kohe kindlasti mitte.

Lõpetuseks mainin üle paar võtmeideed - „Mehed“ on tegelikult ka õudne ja jubedalt verine, kuid pole klassikaline mitte üheski selles tähenduses. Garlandi lugu on allegooria ja sümbolismi häbitu kasutamine ning rõhub ainult ühele mehelikule isikuomadusele, millest ka pealkiri „Mehed“. Film tahab olla meeldejääv ja seda märki tabab veatult. Ta hoiab tasakaalu meeste ja naiste vahel, kus kord üks on koletis, kord hoopis teine. Rohkem pole siis mõtet enam midagi öelda - oma silm on kuningas, kuid Teid on hoiatatud.

Hinne: 8/10

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid