Sünopsis (Forum Cinemas): Kõuejumal Thor (Chris Hemsworth) on asunud teekonnale, millesarnast pole mees varem ette võtnud - ta püüab leida iseennast! Need plaanid peavad aga ootama, kui tegutsema asub kogu galaktikat terroriseeriv Jumalatapja Gorr (Christian Bale), kelle eesmärgiks on kõigi jumalate hävitamine. Selle arvestatava ohuga võitlemiseks kutsub Thor appi kuningas Valküüri (Tessa Thompson), Korgi (Taika Waititi) ning oma endise pruudi Jane Fosteri (Natalie Portman), kes Thori suureks üllatuseks kasutab tema kunagist maagilist vasarat Mjölniri ning kannab nüüd nime Vägev Thor! Üheskoos peavad nad leidma viisi, kuidas Gorr peatada, enne kui hilja.

Elu parimas ja jumalale sobivas füüsilises vormis Chris Hemsworth on esimene MCU karakter, kes saanud neli soolofilmi. „Thor: Armastus ja kõu“ on põhiseeria 29. film ja jätkab kõige kurvema MCU karakteri looga, sest Thor lihtsalt ei suuda elus võita. Taika Waititi on tagasi lavastajatoolis ja nüüd naudib enda rolli rohkem. Eelmise Thori sooloseikluse juures oli ta veidi kangem ja tõenäolisemalt ka karmima Disney järelvalve all, siis siin võtab Waititi asju vabalt. Vahest liiga vabalt, sest põhiline kriitika tegelikult ongi suunatud just sinna - film on liiga paroodia.

„Thor: Armastus ja kõu“ on humoorikas. Saalitäis rahvast naeris pidevalt ja osad isegi pühkisid suurest hirnumisest pisaraid, sest naljad on lihtsalt nii absurdsed. Kuulsin saalist kommentaare stiilis: „Mida ma praegu vaatan?“, kuigi just sekund-kaks tagasi nägime, kuidas eriti intentsiivne Christian Bale oli eluahastustes ja kurbuses. Ja taoline äärmiselt hüplik toon jätkub läbi terve filmi - midagi kurba juhtub, loll nali, mida halba juhtub, veel üks loll nali. Vaataja ei saa narratiivi sisse elada, sest naljadel pole konteksti ja eksisteerivad ainult nalja pärast. Stseenid seega ei täida ühtegi narratiivset rolli, kuid kuna naljad on head ja meeldejäävad, siis kõik teised sündmused tunduvad teisejärgulised, mitte olulised. Eriti kannatab just põhipaha Gorr - tundub olevat siia pandud ainult selleks, et Thoril oleks ekraanil teha midagi peale armuvalu tundmise ja musklite näitamise.

Vahepeal totaalse paroodia atmosfääriga lugu tundub olevat Taika Waititi tahtlik otsus pakkuda raskel ajal killuke rõõmu, kuid see spekulatsioon on pigem fänni roosade prillide tulemus. Hemsworth naudib Thori rolli. Tema ja Natalie Portmani ekraanikeemia toimib, mõnus on vaadata Thori suhet Starlordi meeskonnaga, Korgiga lõõpimine ja Thori veider suhe oma vasaraga on ka tore, kuid kõik need asjad toimivad lühikest aega, mitte kui tervikfilm. MCU vajab selgemat visiooni või tuleb see kiiremini vaatajatele selgeks teha, sest hetkel jääb mulje peataolekust. Enam ei ole seda ekstaasi, et Marveli uus film tuleb, sest mida me sealt tegelikult ootame?

Christian Bale'i eriti pingeline ja traagiline pahalane Gorr on mõnusalt disainitud, kuid alakasutatud kurjam. Gorr on üks seni vingemaid kurjameid, kes oleks nagu tulnud mõnest videomängust, kuid tema traagiline lugu ei saa õieti särada. Naljade rohkus ja filmi segane toon matab draama maha ja saalist oli märgata, kuidas inimesi ei huvitanud. Gorri dialoogid oli aeg telefoni käppida, sõbraga paar sõna rääkida. Ja selle taga on küll lavastaja halvad otsused.

Lõpetuseks võtan oma mõtted kokku sellega, et kogu film on nagu üks episood pikast hooajast, olles rohkem kohatäide kui eraldiseisev ja oluline lugu. Tohutu fan service, liiga palju nalja ja üldse selline kaootiline lahmimine. Loogikavigadest ja topeltstandarditest ei hakka eraldi rääkima, sest moodne Disney on selline nagu see on. Fännidele on film muidugi kohustuslik, sest lugu tutvustab ühte uut karakterit, kellel on tulevikus suurem kaal. Isiklikult ootan taas suurt MCU filmi, millel oleks „No Way Home“ stiilis pauer ja stiil, kuid tundub, et seda ootame veel mõnda aega.

Filmile hindeks: 7 karjuvat kitse 10st

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid