Shin'ichiro Ueda originaalne ja vaimukas film linastus 2019. aasta HÕFFil ning valiti seal publiku lemmikuks. Juba ainult paar aastat hiljem saame uue prantsuskeelse versiooni, kus Oscariga pärjatud lavastaja Hazanaviciuse versioon ei lisa mitte midagi juurde, vaid teeb kõike lihtsalt uuesti. „Miks see film üldse tehti?“ on täiesti õigustatud küsimus ning kes on näinud originaali, neil pole mingisugust mõtet vaadata ka seda uut.

Sünopsis (kino Artis): mahajäetud hoones toimuvad väikese eelarvega zombi-õudusfilmi võtted ja kõik ähvardab laguneda koost. Režissöör (Romain Duris) on oma käitumisega viinud meeskonna ja näitlejad viimse piirini, kuid tuleb siis välja plaaniga, kuidas süstida projekti põnevust – avada päriselus iidne zombide needus. Ühe kaadri käigus, kus kehaosad ja -vedelikud lendavad, käimas võitlus elu ja surma, veel enne filmi šokeerivat lõppu ... aga kas see on kogu lugu?

Film on ehitatud üles kolme osana, kus esimene on ühe lõikega zombifilm „Z“ ja teised kaks sündmuste telgitagused. Tegemist on verise komöödiaga. Kui originaal on tugevalt humoorikas, täis hästi ajastatud nalju, siis Hazanaviciuse versioon ei suuda naljade ajastust paika saada ning unustab üks ühele kopeerides kultuuriruumi vahetada. Prantsuse versioonis on isegi karakterite nimed muutmata ning see nali veidi aega töötab, kui näiteks suvaline prillidega prantslane on Yamaguchi.

„Lõplik lõige“ nõuab omajagu kannatust, sest paljude energiliste stseenide vahele jääb igavust ja kordamist. Vigu andestada on siin kerge, sest formaat, žanr ja ka eelarve jääb raamidesse, kus meie ootustele vastata pole keeruline. Kuna Hazanaviciuse versioonil pole peaaegu mitte ühtegi olulist erinevust originaaliga, siis teist korda sama filmi vaadata ei ole mõtet. Kogu idee ja huumor on antud juhul naljakas ainult korra, seega kivinäoga sama asja uuesti vaadata ei ole eriti mõttekas. See tähendab, et need, kes pole veel näinud Shin'ichiro Ueda 2017. aasta filmi, neil on nüüd valik – kas originaal või Prantsusmaa uusversioon.

Olles öelnud, et film on ebavajalik, lisan, et see ei tähenda, et „Lõplik lõige“ oleks halb film. Ei ole. Tegelikult on täiesti nauditavalt keskpärane, eriti just viimane kolmandik, kuid originaalse filmi vari on liiga suur, et seda tervikuna nautida saaks. Terve see film on nagu nali, mille sissejuhatus veninud liiga pikaks, et selleks ajaks, kui asi „naljani“ jõuab, on huvi ammu kadunud. Viimane kolmandik on tegelikult suurepärane, sest energia ja tempo on põhjas, naljad hakkavad lõpuks toimima ja kogu asja point jõuab lõpuks kohale, kuid kas see on väärt esimest 70 minutit?

Michel Hazanavicius tegi selle projekti kui austusavaluse Shin'ichiro Ueda visioonile ja tööle. Suureks pettumuseks minu jaoks on see, et mees lihtsalt kirjutas stsenaariumi, mida meil ei ole üldse vaja. Zombifilmides ei ole ammu olnud midagi unikaalset, seega võtta üks viimase aja originaalsemaid ideesid ja seda lihtsalt uuesti teha on aja ja raha raiskamine.

Naljad siin toimivad ainult siis, kui publik ei ole originaalset filmi näinud, ja isegi siis ainult viimases kolmandikus, sest Hazanaviciuse ajastus ei ole paigas ning liiga kaua läheb, et leida see õige pind, millel seista.

Hind: 6 zombit kümnest.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid