Alustan kohe Chris Pratti rollisooritusest, sest tema kanda on terve seriaali kvaliteet ja lõplik järlemaitse. Ohvitser James Reece kontrollib nii narratiivi kui märulit ning Pratt pole kunagi olnud niivõrd hirmus, brutaalne, toores ja alfa kui ta on siin. Üldiselt olen sõnaga alfa kirjeldanud väikest osa näitlejaid, kes suudavad ruumist atmosfääri ära kaotada ainult pilgu või keha hoiakuga nagu Jason Statham filmis „Man of Wrath“ või Bryan Cranston seriaalis „Breaking Bad“, siis nüüd võib Chris Pratti siia nimekirja lisada.

„The Terminal List“ põhineb Jack Carri raamatuseerial, mis on tegelikult alles mõned aastad vana, kuid juba on kanda kinnitamas kui märuližanri klassika. Üldist suuremat narratiivi saan veidi arutada, kuid kuna sündmustik on tihe, pöördeid täis ja kaasakiskuv, siis olen detailidega ettevaatlik. Esimesel pilgul tundub see tõeliselt keskpärase ja tavalise macho-fantaasiana ühe mehe kättemaksuteekonnast. Sellele vihjab ka pealkiri, kuid mida kaugemale lugu jõuab, seda enam paljastub mitmetähenduslik sõnademäng ja kogu selle asja keskel on tõeliselt hästi välja joonistatud ja raamitud karakter James Reece.

Lugu algab kohe märuliga, kus Chris Pratti karakter James Reece viib oma rühma salajasele missioonile eesmärgiga püüda kinni kaua aega peidus olnud terrorist. See operatsioon läheb totaalselt valesti, terve rühm saab surma ja Reece ise lõpetab tugeva peatraumaga. Nüüd on mehe mälestused vigased - ta ei suuda ajaliselt kronoloogilist lugu paika saada ega ta ei ole kindel, et kas asjad, mida ta näeb ja kuuleb, on reaalselt ka olemas. Sündmuste uurimise käigus selgub, et komandör Reece mäletab sündmusi hoopis teisiti kui neid näitavad helilindistused ja dokumenteeritud faktid. Kellel on õigus?

Siit hakkab arenema mitu sündmuste jada, mis on täis kättemaksu, vandenõusid ja vägivalda. Reece on tõeliselt vägivaldne ja praktiline tapamasin ning Chris Pratt kehastab seda ideaalselt. Ta ei raiska aega, tapab kõik, keda on vaja. Selline toores relvamärul tuletab meelde, kuidas John Wick stiilipunkte korjas, kuid „The Terminal List“ lisab veel sõjaväeliselt lihvitud vürtsi. Samuti tuleb kiita nii lavastajaid kui ka produtsente selle eest, et märul toimub vaikuses. Kuuleme hingamist, laske, liikumist - ei ole muusikat ega neid võltshelisid, millega meie kõrvad tegelikult juba harjunud on.

Sari ei tee midagi revolutsioonilist, sest me oleme tegelikult kõige juba näinud. Üldiselt on tegemist tugevalt küpsele publikule mõeldud teekonnaga, sest teemad on tõsiselt tumedad ja vägivald on kohati niivõrd reaalselt toores, et mõjub teisiti kui harjumuspärane elutühi rapsimine. Lugu on konkreetne ning seriaal ei võta mingisugust poliitilist seisukohta ega ole ka siin mingisugust õpetamist või vooruste näitemängu. See on lihtsalt üks lugu ühe erakordselt vägivaldse mehe elust. Veidikene kurb, kuid oi-oi kui meelelahutuslik lugu.

Tegelik kvaliteet tulebki tegijate talendist. Kõik tavaline muudetakse suurepäraseks ning terve meeskond on oma palga väärilised. Produktsioon, muusika, näitlejad - vigu leida on keeruline. Mõned on leidnud, et kuna lugu on kohati valitusvastane ning vandenõukeskne, on tegu paremäärmuslaste märja unenäoga. Minu vastus neile inimestele on lihtne: „Pane Twitter kinni ja mine õue.“

Kaheksa pikka episoodi on tihedalt täis kiiresti muutuvat narratiivi, mida saadab meeldejääv märul. Ilus 4K pilt ei tee ka liiga. Minu ainukene väikene kriitika on esimese hooaja lõpp, kuid samal ma mõistan, et Reece kui karakter saab leida ainult ühe võimaliku lahenduse. Eraldi mainin, et seriaali esimene episood on üks parimaid piloote, mida seriaalidel olen viimasel ajal näinud. Selle lavastas „Training Day“ Antoine Fuqua ning mehe stiil ja silm andis tervele hooaja korraliku hoo sisse. Õnneks on teine hooaeg tulemas, seega iga märulisõber või kvaliteettrilleri nautija - kindel soovitus 2022 suveks on olemas.

Hinne: 9/10

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid