Kotaro Isaka raamatul põhinev kaootiline tapatalgu on segu Jaapani animest, Tarantino meistriteostest „Kill Bill“ ja „Pulp Fiction“ ning muidugi Leitchi enda varasemast tööst. On tunda, et inimesed kaamera ees ja taga nautisid seda projekti, enamus vigu jääb märkamatuks, sest publikul pole möllu keskel aega, et mõelda. Ja siin ka selle filmi vaatamise võti - mida vähem proovime kaasa mõelda, seda enam naudime huumorit, tulistamist, peksmist ja hävingut.

Sünopsis (Forum Cinemas): Brad Pitt kehastab Lepatriinut ja ta on palgamõrvar, kellel ei vea. Pärast mitmeid nurjunud missioone on ta võtnud kinnisideeks järgmine missioon rahulikult läbi viia. Kuid saatusel on omad plaanid. Lepatriinu uusim missioon on toonud ta ohtlikule seiklusele maailma kiireima rongi peale, kus teda ootavad surmavad vastased. Nende eesmärgid on seotud, kuid huvid põrkuvad. Ta peab leidma viisi, kuidas rongist lahkuda.

Ülikiire rong täis palgamõrvareid on hea idee märuli jaoks. 16 pikka vagunit, vähe ruumi ja palju nalja on raam, mis kogu filmi koos hoiab. Erinevalt mõnest teisest rongifilmist nagu „Snowpiercer“ (2013) või „Unstoppable“ (2010), ei võta „Killerite kiirrong“ (“Bullet Train“) ennast hetkekski tõsiselt. Stsenaarium kipub veidi endale seljale patsutama küll, kuid narratiiv ehk polegi see esmane, mis selle filmi juures inimesi kinosaali toob.

Brad Pitti karakter Lepatriinu (Ladybug) on halva õnnega palgamõrvar, kes proovib olla elu ootamatuste palge ees positiivsem. Pitt kannab seda filmi oma õlgadel, sest tal lubatakse kaamera ees teha seda, mida ta tahab. Üldiselt saab filmi nimetada klišeede kogumikuks, mis korjab üles filmist filmi korduvad palgamõrvari-stereotüübid ja paneb need kõik korraga kitsasse rongi. Ja muidugi siin pole hea-halb stiilis polariseerimist, vaid kõik on hallikasneutraalne, kui ka mõni tegelane on ehk veidi tumedam.

Atmosfäärilt on film komöödia, kus on ka tunda katuse ääre peal kõndimise ärevust. Iga hetk on keegi kusagilt kukkumas ja kaos kohe-kohe vallandumas. Esimesed kaks kolmandikku töötavad hästi idee peal, et keegi ei soovi endale tähelepanu tõmmata, seega proovitakse olla vaikselt ja märkamatu. Viimane kolmandik annab maad totaalsele katastroofile ja hävingule, saatjaks hea koreograafia ja nali.

Leitch lavastajana mingisugust tasakaalu siin ei leia, kuid tundub, et see polnud isegi eesmärk. Rohkem nagu „kuulge kutid, teeme koos filmi ja võtame pärast õlled“ stiilis projekt, mis annab ka idee, et kuidas võiks seda linalugu vaatama minna. Kui sellest ette liiga palju teada, on oht, et teises kolmandikus võib hakata igav. See oleks ka ainuke koht, kus film saaks olla 10 minutit lühem.

„Killerite kiirrong“ on märulifännide jaoks kindel meelelahutuslik pala. Auhindu siit keegi ei võida, kellegi elu mingisugust pöörast murdepunkti ka ei saa, seega aasta lõpuks oleme selle filmi unustanud, kuid praegu pole muud teha kui istuda, naerda ja head seltskonda nautida.

Hinne: 8/10

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid