"Epideemia"

Kristjan Holmi 10-minutiline „Epideemia“ on pastapliiatsiga valgele paberile kritseldatud minimalistlik haigutavate nägude kogumik. Alguses haigutab üks, siis teine ja nii kandub haigutus ühes inimgrupist teise. Haigutus hiilib ligi kõigile, olenemata nende tegevusest. See oli üks väheseid animatsioone, kus oli ka huumorit, üldiselt valitsesid tõsised teemad, sümbolism ja allegooria. Sümbolism ei puudu muidugi ka „Epideemias“. Holmi stiil on äärmiselt minimalistik, helitöö ja idee on tugevad, see oli üks meeldejäävamaid teoseid.

Joosep Sepa „Tartu aknad, mu arm“ on üks minu isiklikke lemmikuid, sest põhineb Gunnar Neeme 1930. aastate Tartu joonistusel ja Bernard Kangro luuletustel. Ainuke pealelugemisega animatsioon, mille visuaalne stiil läheb hästi kokku veidi ulaka looga noorest mehest, kes otsib seksuaalpartnerit. Veidi kibemagus ja õrna huumoriga tehtud lugu hoiab tähelepanu ja jääb meelde.

Risto Küti „Bananas for Ice Cream“ on lugu banaanist, kes jätab ootamatult kõik tegemised pooleli, et ajada taga jäätiseautot, lootuses saada magus amps. Lühianimatsioon on üles ehitatud lihtsale ja lapselikule naljale. Risto Kütt võiks vabalt teha Eesti oma Käsna-Kallet või midagi taolist, sest huvi ja talent on selgelt olemas.

Kadi Sinki lugu „Otseteed“ on öko-pornograafiline tragöödia, kus väikesest prügihunnikust sünnib suur pahandus. Animatsioon räägib mesilasest ja karust, kes leiavad steroidipulbri ja kasvatavad endale hiiglaslikud musklid. Läbi iroonilise „see-on-naljakas-sest-see-on-tõsi“ prisma näeme musklis mesilast põhimõtteliselt lilledega suguühtesse astumas. Ja kuidagi on looga seotud ka karu, kuid kuidas, näeb juba animatsioonis. Film läheb vestlusealustaja kategooriasse, sest siin võib iga vaataja teha oma järeldused ja leida oma tõlgendused. Film oli rohkem kunstiline kui praktiline ja kadus teiste teoste vahele ära.

Viktoria Shmidti neljaminutiline „Elu ring“ on animafilm alkoholisõltuvusest ja mehest, kes ei saa enam hakkama ning satub tänavale. Alkohol ja selle hävitatud inimesed ning perekonnad pole kahjuks midagi uut, eriti just eelmise põlvkonna seas, kes andis need kannatused edasi oma lastele. Sellest sünnib palju filme ja motiive, mida praegused filmitegijad kajastavad tõsidusega, mida tihti kõrvalseisjad ei oska hinnata. Isikliku kannatuse ekraniseerimine läbi kolmanda isiku on huvitav idee, kuid kuna selles kannatuse vormis pole tõesti midagi uut, on raske siit midagi meeldejäävat leida. Shmidti oskused animaatorina ei ole kahtluse all, vajaka jäi vaid oskusest leida selles tuntud halvas midagi uut. Film paneb rohkem kaasa tundma kui endasse vaatama.

"Silitada siili"

Ave Taaveti „Silitada siili“ on sarnase välimuse ja stiiliga kui eelmainitud „Elu ring“, kuid teemavalik on ulakam. Paar plusspunkti ka „Siil udus“ kavala kasutuse eest. Lugu on naisest, kes kohtab siili ja see väike siil on täpselt see, keda naine on oodanud. Alguse saab sügisene deliirium keset mikrorajooni üksildust, kus tegelikkus põimub unenägudega ja inimsus loomalikkusega. Laisk ja lohakas mees ei märka naises toimuvaid muutusi enne, kui on juba liiga hilja. Fantaasiarikas lugu sisuliselt üksikust inimesest, kelle eksistents on põimunud üheks nelja seinaga. Igasugune muutus tema elus on teretulnud, eriti just tähelepanu, isegi kui see tuleb siililt. Lugu on muidugi veider, kuid eluline, rääkides ületöötanud inimeste eludest, kus emotsionaalseid vajadusi enam ei jõuta täita, sest vaja on tegeleda ellujäämisega. Siin on meeldejäävaid elemente, kui ka suures plaanis mitte midagi väga uut.

"Naeris"

Piret Siguse ja Silja Saarepuu „Naeris“ on tuntud slaavi muinasjutt läbi maa-aluse pilgu ehk ülevaade sellest, mis tegelikult juhtus, samal ajal kui kui maa peal köögiviljakasvatusega tegeleti. See on lugu omandist, koostööst ja reetmisest. Esialgu kavala ideena tundunud lugu on tegelikult laisk, sest keeldub tegemast midagi uut. Või isegi proovimast. Lugu on juba eos igav, sest publik teab, kuhu see liigub. Ja teekond on sirge. Siguse ja Saarepuu ei kasuta kuidagi ära fakti, et publik teab loo käiku. Reetmise motiiv on tõenäoliselt, kus selle filmi idee algas, kuid vaatajana hakkas igav.

"Kood"

Rao ja Pauline Heidmetsa animatsioon „Kood“ ametlik sünopsis on selline: „Inimkond on pikalt arutlenud elu mõtte üle, teadmata, et mõnel pool on see ammu leitud. See on ju veidrate tantsumustrite moodustamine. Tuntud ka tantsupeo nime all.“. Animatsioonina on see kütkestav, sest raske on pilku ära pöörata, kuid valetaksin, kui ütleksin, et sain selle ideest aru. Huvitavalt animeeritud lugu on ilus, detailine ja tekitab konflikti minu tähelepanu ja arusaamise vahel, sest töötab vastu detailidele, mis peaks seletama loo sügavamat mõtet. Olen kütkestatud, kuid päris täpselt ei saanud aru, mida öelda tahet.

Hleb Kuftseryni „Keeldumine“ on üheminutine pikk lühijutt poisist, tüdrukust, mesilasest, lillest ja päikesest, kes tõrjuvad ise ja kogevad tõrjumisi. Huumor täitis oma eesmärki, rahvas saalis naeris, kuid lõpp sai järsk. Kahjuks ei ole üks minut piisav, ettõelist elamust saada. Saab õrnalt nuusutada Kuftseryni võimeid animaatorina. Tundub lausa, et selle põhjuseks oli kas aja- või ideepuudus.

Ülo Pikkovi veerandtunnine „Taaskohtumine“ räägib Ruhnu saare traagilisest ajaloost, alates sellest, kui kõik saare elanikud lahkusid 1944. aasta sõjakeerises kodudest ja selleks ajaks, kui aastakümneid hiljem avanes neil võimalus taas kodusaart külastada, elasid seal juba uued inimesed. Lisaks ajaloo keerdkäikudele vaatleb „Taaskohtumine“ ka kodu olemust. Kas kodu on pigem asukoht või hoopis meelerahu? Uue Eesti animatsiooni üks tugevamaid ja põhjalikumaid töid. Nukufilm on tehtud saarelt leitud esemetega, millega luuakse detailne keskkond, kus jutustatakse mitu lugu samal ajal. Tihedalt pakitud animatsioon on minu meistriteose piirimail, kus kirg teema suhtes võimendab annet seda edasi anda. Panen ka selle animatsiooni „vestlusealustaja“ kategooriasse, sest sellest saaks rääkida pikalt, erinevaid stseene lahti mõtestada ja detaile nautida. Imeline töö.

Sander Joone „Sierra“ on ebavõrdses olukorras, sest on juba Tartuffi ajal nähtud. Lugu poisist, kes tahab aias konnadega mängida, aga isa peab pojale paremaks rallisõitja karjääri. Garaažis askeldava isa kirg ralli vastu läheb sedavõrd kaugele, et laps muutub rehviks. Animeeritud must komöödia tirib meid sürreaalsesse maailma. Filmis näeb kaadreid autori isa poolt 80ndatel animeeritud nukufilmist. Tuttav lugu vast paljude perekondadest, kus vanemate enda elud kanduvad lastele üle ja see võib toimuda igas valdkonnas. Moraalne ja eetiline küsimus, kas vanematel on õigused oma lapse elukutsevalikut suunata ja nii nende elukäiku määrata, röövides nende tegeliku potentsiaali (või hoopis seda tegelikult avades). Joone film on paberil ja ekraanil üks tugevamaid. Isiklikult paneksin Pikkovi „Taaskohtumine“ siiski veidi kõrgemale, kuid kuna Joone teemavalik on parem rahvusvahelisele turule, siis mõistan sellele animatsioonile juba osaks sanud edu. Joon ja Pikkov on lavastajad, kelle nägemus kandus ekraanidele selgelt ning publik tunneb täpselt seda, mida planeeriti. „Sierra“ on tõeliselt hästi tehtud töö, mille üle on keeruline midagi kurta. Kurb lugu tegelikult, eriti just lõpp, mis peaks kõik lapsevanemad tegema ettevaatlikuks.

"Prügipall"

Ida Lepparu, Andrei Bljahhini ja Sameliina Paursoni „Prügipall“ on visuaalselt üks minu lemmikuid. Lapselikult ilus ja lihvitud, värviline ja elurõõmus disain räägivad loo pisikest putukast, kes korjab muru seest prahti. Ühel hetkel satub vastakuti hiiglaslike sõralistega, kes mängivad prügist kokku käkerdatud palliga. Vaatamata sellele, et ootamatud tegelased häirivad tema koristustööd, tuleb putukas olukorrast välja võitjana, kutsudes üleannetud sõralised korrale. Lastele sobilik ja õpetlik lugu sümbioosist elusolendite vahel. Olgu selleks siis putukad, loomad ja taimed, või ülekantud tähendusena inimesed ja loodus. Sellest animatsioonist on tunda suure töö pinget ja väsimust, samuti saab aru, et keskkond kui teema on tegijate jaoks äärmiselt oluline. Läheb uue Eesti animatisooni esikolmikusse.

Jass Kaselaane „Hobune“ on autori enda sõnade järgi selline: „Joonisfilm „Hobune“ visualiseerib minu kui autori aistinguid, kujutlusmaailma ning mälupilte möödunust. Elustatud mälupildid kajastavad ka praeguse hetke reaalsust, kuna need on paratamatult mõjutatud oleviku kogemusest. Filmi teostamise eel ei konstrueerinud ma stsenaariumi ega planeerinud üheselt terviku kulgemist. Seega tekkis ja kujunes animatsiooni struktuur ja ülesehitus tööprotsessi käigus. Üldistavalt saan öelda, et animatsioonis „Hobune“ pole esitatud mitte üht lugu, vaid mitu erinevat lugu või pildirida, mis on vormistatud ühtseks tervikuks.“. Peab ütlema, et kõik lubatu on selgelt olemas, välja arvatud ühtne tervik. Selgelt on aru saada, et jupiti valminud asi on vägisi kokku surutud ja terviku märkamiseks peab palju fantaasiat kasutama. Animeerimise vaatenurgast ei istu see minu jaoks üldse. Õrnalt tajun mingisugust stiili, kuid rohkem tekib kahtlusi oskuste või aja puudusest. Teemasid on siin tõesti mitu ja need tulevad-lähevad kiiresti. Suures plaanis kaob teiste tööde vahele ära. Tahetud on teha liiga palju korraga, suure loovusega, aga konkreetse plaanita, ja see maksab kätte.

"Hernicia"

Sameliina Paursoni „Hernicia“ atmosfäär on üks mõnusamaid. Meenutab neid vanu Jaapani õudusanimatsioone, kuigi pole samas žanris. Pimedas külas asub väike linnuke perele söödavat korjama. Sealjuures leiab ta julmalt koheldud suure helendava linnu, kellele ei pea ta paljuks enda korjatud moona ja headust jagada. Helendav lind on aga juba liiga nõrk ja sureb peale einestamist. Tühja korviga koju jõudes saab väike lind peaaegu keretäie osaliseks, kuid ootamatu helendav ime täidab toa rahutoova valgusega. Õpetliku muinasjutu vormiga lugu jääb meelde eelkõige olustiku ja stiiliga. Julgeksin isegi öelda, et kõige silmapaistvama stiiliga uus Eesti animatsioon Animistil. Üldine teema on ka huvitav ja vanasõna, millega film lõpeb, on hea kokkuvõte ideest ja teostusest. Paursoni puhul on tunda tugeva tahtega tegijat, kes otsib väljundit mingisugusele sisemisele möllule. Loodan, et juba varsti näeme midagi eriti vägevat tema sulest ja hingest.

"Varielu"

Kadi Sinki, Sigrit Villido ja Silver Strazdinse „Varielu“ on juba teine Sinki töö siin nimekirjas. „Varielu“ poeetiline rännak traumast paranemise poole – osa meie metsast on põlenud, teine osa elust pakatav. Midagi äärmiselt sügavat ja õpetlikku siin ei ole, vaid rohkem lootusrikas vaatlus hävingu sisse, kust elu on tärkamas. Stoppkaadritega tehtud töö on kunstiliselt tugev, keskond, valgus, detailid ja isegi heli on professionaalide klassist. Kujundlikkus on vahel nii hüplik, et palju ülekantud asju läheb liiga otsesõnaliseks ja vastupidi. Natuke raske jälgida, kuid suuremat pilti ega emotsiooni see ei mõjuta. Tugev töö ja minu jaoks esimeses kolmandikus.

"Vangla"

Emilia Valgiste „Vangla“ kujutab peategelase üksildast ja melanhoolset elu vanglas. Lihtsakoeline animatsioon, palju korduvaid kaadreid ning sügavam iva on tegelikult puudu. Süžee keerdkäiguna on peategelane ja teised temasugused vangistatud oma igapäevarutiini, mis on lapselikult naiivne viis kuidas elu vaadata. Kunstniku hing ja hipivaimsusest joovastunud maailmavaade põrkub kapitalistliku ühiskondliku elukorraldusega, mis siin on rohkem kui toitva käe hammustamine. Animatsioonist on puudu siirus, rohkem mõjub hoiak ülbena ja jääb mulje, et tegija asub kõrgemal kui need päevaruutini vangid. Publik vaatab neid väljastpoolt ja kaasa tundmise asemel hoopis haletseme neid. Minu jaoks üks eemaletõukavamaid elamusi. Kui see oli autori eesmärk, siis imeliselt tehtud. Kui mitte, siis põrus oma idee ekraanile toomises.

"Maetud Euroopas"

Hardi Volmeri ja Urmas Jõemehe fotoanimatsioon „Maetud Euroopas“ on kaasaegne antropoloogiline animadokk, mis keskendub maailma kultuuripärandi ühele kõige vitaalsemale ja käegakatsutavamale väljundile – kalmistuarhitektuurile. See tähistab surma virtuaalse eluvärelusega, mis püüab jäädvustada kõike, mis on seotud surnute mälestamise traditsioonidega Euroopas viimase 5000 aasta jooksul. Film loob hyperlapse’i animatsioonitehnika maagia abil pseudo-elu. Filmist käib läbi rohkem kui 70 surnuaeda 27 riigis. Siiski muutus kogu esitlus kiiresti igavaks. Tahaks kiita, aga ei oska, sest sama motiiv on lõputult korduva muusika saatel väsitav. Morbiidne pilguheit on huvitav kusagil 3-4 minutit. Tahaks öelda, et elavad las keskenduvad elule ja teistele elavatele. Mälestuskividele eraldi luua veel üks monument tundub meie kõige väärtuslikuma resursi - elu - raiskamisena. Pildid on ilusad ja töö kogus on massiivne. Lihtsalt minu silmis idee suurem kui teostus ja soov austust avaldada laiem kui publikuni jõuab.

Priit Tenderi „Koer korter“ on lugu saatuse keerdkäigudesse pagendatud balletisolistist Sergeist, kes on asunud elama linnalähedasse kolhoosi. Siin peab ta iga päev võitlust rutiini, koduloomade ja alkoholiga. Ma võtsin selle animatsiooni enda jaoks teistega võrdlusest välja, sest see asub lihtsalt nii kaugel ees. Täielikult professionaalne globaalse tippkvaliteediga nukuanimatsioon, mis jätab kohati suu lahti. Näiteks Sergei tants lehmadele on imeline töö. Miniatuuride töö, detailid, muusikavalik ja idee on imelised. Isegi ülekantud tähendus korterist ja Sergei töötasust on eluliselt täpne. Tuttav lugu paljudele vaatajatele. Kvaliteedilt ei jää alla maailma parimatele, seega Tenderi lugu oli Animisti parim tükk.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid