Värskelt Disney+ voogedastusse jõudnud märul-põnevik „Prey“ on juba saanud palju kiita, näidanud Disney jaoks ilusaid vaatajanumbreid ja selle edu taga on fakt, et Patrick Aisoni stsenaarium ei raiska aega tähtsusetu peale. Publik tahab näha kosmilist jahimeest ja seda täpselt ka näeme.

Narratiiv on lihtne nagu taolisel filmil olema peab. Umbes 300 aastat tagasi kusagil Põhja-Ameerikas teeb hädamaandumise Yautija kosmoselaev, mida näeb Amber Midthunderi kehastatud Naru. Põliselanike komantšide hõimu innukas kütt Naru saab kiiresti aru, et verised sündmused nende küla ümber ei ole tavalise lõvi hingel, vaid millegi hoopis ohtlikuma tegevuse tagajärg ning siit algab vastastikune jahipidamine. Kes jääb lõpuks peale?

Sarah Schachneri tabavalt põneva ja kaasakiskuva muusika ja imeilusalt detailse 4K HDR pildiga tehtud põnevik ei hoia ennast tagasi. Märul algab kiiresti, seega kehaosad lendavad, verd on palju ja ehmunud põlielanikud ei tea, kuidas võidelda vastasega, keda nad ei näe. Filmi suurimad plussid on konstante põnevuse hoidmine, vankumatu tempo ja veatu märul-trilleri atmosfäär, mis teeb sellest tegelikult ka imelise kinofilmi. Kui leidub mõni kino, kes seda näidata sooviks, siis hea meelega vaataksin veel kord.

„Prey“ edu teine võit on selle suured sarnasused frantsiisi esimese ja kõige parema filmiga „Predator“. Kostüümidisain ja relvad muidugi on teisest ajastust, kuid muud paralleelid on samad. Musklimees Arnoldi asemel on pisikene naine Naru, kuid õnneks Trachtenberg väldib sellise vahetuse tüüpvigu, luues võimalikult realistliku sitatsiooni (nii palju kui lugu seda lubab). Naru on nutikas, imeline kütt ning osav relvade kasutaja. Ta on alati rahulik, kontrolllib situatsiooni ning hindab ohtu alles siis, kui on kogunud piisavalt informatsiooni. Naru on seda tüüpi stsenaariumi juures hea otsus ja toob frantsiisi vajalikku värskust.

Filmi pealkiri tähendab saaki, mis on samuti sõnademäng esimese filmiga, mille nimi on „Kiskja“. Kes on saak ja kes on kiskja? Rääkides kiskjast, siis filmi nõrgim element on yautja (küttide tulnukrass) ise. Peale selle, et ta näeb veidi teistsugune välja kui eelmised versioonid, on ta ka selgelt nõrgem ja lohakam. Ta ei väldi ohtu nagu oleme harjunud, vaid seisab vastase ees ja ootab. Saab pidevalt igalt pool viga ja on selgelt vähese kogemusega. Seega tekib küsimus, et kes siis selle kosmoselaevaga alla kukkus? Kas tõeline jahimees või hoopis nende raamatupidaja, kes teel kontorisse avariisse sattus?

Patrick Aisoni ja Dan Trachtenbergi stsenaarium on hästi läbimõeldud ning nõrgem Kiskja oli vajalik, et üldse saaks seda filmi teha. Kui siin oleks vastaseks samasugune koletis nagu seda oli Arnoldi filmis, siis kogu „Prey“ oleks olnud kiire tapatalg nähatamatu vastase poolt. Puidust odad ja nüri kirves ei ole päris kuulipilduja ja raketiheitja. Üldiselt saab siin julgelt väita, et „Prey“ on suhteliselt samal pulgal „Predator 2“ filmiga, mis on ootamatu üllatus ja tõeline kiitus. Kergem on unustada ülejäänud filmid ja nimetada seda nüüd triloogiaks.

Selle filmi aadressil on tehtud ka teravat kriitikat. Esimene kaebus on, et antud lugu on järjekordne woke Hollywoodi girl-power fantaasia ja illusioon. Teine on viide madalatele tänastele standarditele, mis painutab inimeste võimet hinnata „head“ märulit. Ei ole kunagi peitnud, et jälestan igasugust woke solki, kuid „Prey“ sinna alla kohe kindlasti ei mahu. Stsenaarium on arvestanud sellega, et Naru on väikest mõõtu naine ning kompenseerib puudujäägid realistlikult. Keegi ei lähe selle kolmemeetrise yautijaga poksima, sest too suudab visata hobuseid ja karusid. Ja pealegi, tolle tulnuka seisukohast ei ole tegelikult vahet - oled sa väikene naine või suur musklis Arnold, ilma relvadeta ei tee talle nagunii mitte midagi.

Teine kriitika on selline laiem hädakisa märulifilmide standardi üle, kuid siin on kerge vastuargumente leida. Tänu „Kiired ja Vihased“ frantsiisile, Marveli koomiksifilmidele ja muudele taolistele, on publiku nõudmine ikka eriti kõrgele ajatud. Ja „Prey“ tegelikult vastab neile nõuetele. Veidi saame nuriseda lohaka CGI üle (metsloomad siin ja seal), kuid suures plaanis mitte ühtegi tugevalt häirivat elementi ei ole. Tuleb jook kõrvale võtta, paar sõpra ka, leida üks korralikult suur ekraan veel paremate kõlaritega ning nautida head õhtupoolikut.

Hinne: 7,5/10

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid