Ryan J. Condali ja George R.R. Martini loodud „House of Dragon“ (“Lohede koda“) on eellugu kaheksa hooaega kestnud HBO superhitile „Troonide mäng“. Sündmused leiavad aset ajal kui Targaryeni suguvõsa istus raudsel troonil ehk siis 172 aastat enne kui sündis meile kõigile tuntud Daenerys Targaryen. Seriaali pilootosa saatis ootamatu edu kui sellest sai HBO kõige edukam algus, peale mida kohe anti ka roheline tuli teise hooaja tegemiseks. Fännid ja kriitikud on ühel meelel, et „Lohede koda“ on õnnestunud ettevõtmine ning George R.R. Martini isiklik järelevalve on tema lugude ekraniseerimise juures hädavajalik, sest me kõik mäletame, mis juhtus siis, kui teda ennast enam seriaalitegemise juures ei olnud.

Proloogi väljakuulutamisel olid fännid kahtleval seisukohal, sest „Troonide mäng“ sai kurva lõpu, mis paljude arvates reetis seitse hooaega arendatud tegelased ja loo. See on värskelt meeles ja teeb ettevaatlikuks, kuid tõepoolest, algus on vägev. Esimesed kaks episoodi on näidanud, et kuhu seriaal teel on ja hetkel see suund paistab olevat magus. Siin on tunda, et stsenaristid töötavad koos loo autori Martiniga ning nad tajuvad erinevaid põhjuseid, miks fännid seda maailma armastavad.

Siin on tehtud mitu olulist sammu tagasi „Troonide mäng“ esimese kuue hooaja suunas. Esiteks on kõik jällegi tugevalt detailne - kostüümid, keskkond, keelekasutus. Kõik need elemendid hakkasid „Troonide mängu“ lõpu poole ununema kuni jäid täielikult unarusse. Teiseks on fookus nihkunud tagasi poliitika, kõrilõikajaliku ja karmi liidrite reaalsuse poole. See on just see, mis tõmbas „Troonide mängu“ juures, kus piltlikult oli ainult porine ilm ja aeglane dialoog, kuid publik vaatas, põnevusest krampis.

„Ainuke jõud, mis suudab Targaryeni suguvõsa troonilt eemaldada on nad ise“ on hea lause kirjeldamaks esimese hooaja valitud suunda. Starki perekonna võimsale ekraanidünaamika kõrvale tekib uus konkurent kõige halvemini funktsioneeriva perekonna tiitlile - Daemon, Rhaenyra ja Viserys, kes kõik võitlevad rauast trooni pärast. Muidugi on pildil ka muid skeemitajaid ja huvilisi ning iga osapool tahab midagi, mida teised neile anda ei soovi.

Võrreldes „Troonide mängu“ viimaste hooaegadega, mis olid täis imelisi lahinguid ja pikki võitlusstseene on „Lohede koja“ algus vaikne ja dialoogikeskne. Olles algmaterjaliga tuttav, oskan öelda, et esimene hooaeg teeb paar ajahüpet, kuid suures plaanis ei tohiks eriliseks mölluks minna. Oluline muutus on draakonite staatuses, kes on siin tavalised ja keda on palju. Juba esimeses paaris osas kuuleme 5-6 nime ja näeme kaht neist. Igaühel on oma välimus ja hääl, kasv ja iseloom, seega oodata võib draakonite rolli suurenemist sündmuste käigus.

„Toonide mängu“ fännid on harjunud nägema palju seksi ja ebadiskreetset alastust, kuid vähemalt esimese kahe episoodi põhjal tundub, et siin taolist odavalt populaarsust taga ei aeta.

Näitlejate kohta eraldi hetkel kedagi välja tooma ei pea, peale Matt Smithi. Heasüdamliku Doctor Who rollis maailma vallutanud briti näitleja on tulnud tõsist tööd tegema. Ta on brutaalne ja vastik, ülbe ja hirmutav, enesekindel ja jõhker. Tema stseenid on puhas nauding ja tonaalsuselt sarnased kuningas Joffrey momentidele originaalseriaalis. Smithi kehastatud Daemon on ka enim sarnane juba tuttavatele sama universumi karakteritele, sest „Lohede koda“ näib aset leidvat veidi pehmemal ajastul, kui seda on pea kaks sajandit hilisemasse aega paigutatud „Troonide mäng“.

„Troonide mängu“ viimaste hooaegade fännid leiavad ka tõenäoliselt, et „Lohede koda“ on igav, aeglane ja dialoogikeskne, sündmustevaene ja veniv. Samal ajal George R. R. Martini tööde ja „Troonide mängu“ algusaegade austajad saavad siit täpselt seda, mida nad ootavad. Kokkuvõttes on see kvaliteetne seriaal, mis tõestab, et Westerose lood pole veel kaugeltki räägitud ja see rikas maailm alles ootab avastamist.

Hinne: 8.5/10