ARVUSTUS | TV3 „Kolmekaga“ on nagu kolmekatega ikka – miski on ülearune

Kuna „Kolmekat“ oli mulle reklaamitud kui erakordselt halba saadet, lähenesin sellele tohutu eelarvamusega. Kui eelarvamust poleks olnud, ei oleks praegu ehk ka suhteliselt meeldivat üllatust, et saade ei olegi nii halb. Kui ainult ei oleks seda ühte saatejuhti. Ja, noh, veel mõnda asja.

Et uut Eesti telesaadet reklaamitakse kui „erakordselt halba“, vot see ei ole küll mingi üllatus. Kui tegemist pole laulusaatega, erandeid praktiliselt pole – pähe saavad kõik. Eriti armutult antakse kolakat jutusaadetele. Pikast telekavaatamise karjäärist ei meenu mulle hoobilt ühtegi jutusaadet, mis oleks kohe pärast esimest paari eetrikorda rahva ja kriitikud vaimustusest ruigama pannud. Ameerika televisioonist tuttavaid hilisõhtusi meelelahutuslikke stuudiosaateid on meil üritatud küll – Alex Lepajõest ja Hannes Võrnost Evelin Ilveseni välja. Enne pead läbi elama kümme ebaõnnestumist, kuni ühega lõpuks täkkesse paned – paksu nahka minu poolt kõigile, kes midagi taolist meie tänamatusse tele-eetrisse pusivad!

„Kolmekas“, nagu aru saan, peaks olema odavam (ma eeldan, sest miks muidu töötav asi välja vahetada?) versioon Teet Margna toodetud eelkäijast „Teet, Kristjan ja sõbrad“. Saatejuhtidele otsa vaadates oli eesmärgiks ehk ka mõõdukas noorenduskuur. Samuti peaks see pakkuma konkurentsi Kanal 2 „Reede õhtule“. Taolised formaadid on puha ühe vitsaga löödud: produtsendid ja toimetajad ketravad Youtube’ist Ameerika saateid, võtavad jupikese siit, jupikese sealt ja miksivad neist midagi kokku. Kui jumal annab, kukub see ka välja, aga enamasti ei anna jumal esimese hooga midagi.