CANNES #5

WOLF & SHEEP
(Shahrbanoo Sadat, Afganistan, Quinzaine des réalisateurs)

Lisaks niigi selle filmiga seotud uudsusele – “Wolf & Sheep” on väidetavalt Afganistani kõigi aegade esimese naisrezhissööri debüüt – oli lisaks suht uudne ka meie lähtepunkt, kui selgus, et linastusel olid vaid prantsusekeelsed subtiitrid lisaks darikeelsele dialoogile. Müügiagent kinnitas meile, et eriti juttu ei ole, aga põhimõtteliselt räägiti terve filmi vältel kogu aeg. Bien sûr. Kaht keelt vahelduva eduga kombineerides vaatasime filmi ära – nagu Simpsonite koer kuulamas peremehe sõnamulinat, lootuses kuulda sõna “food” –, aga üldmulje võib-olla kannatas pisut.
Ääri-veeri võiks selle filmi ju tuttavasse maagilise realismi valda registreerida: lapsed mässavad vabalt mööda preeriat, plikad karjatavad lambaid ja mängivad pulmi, poisid lasevad linguga kive. Öösiti käib ringi üks palja naise vaim ja kahel jalal hunt koputab vahel uksele. Sama rahulik kogemus, kui preeria vahtimine päriselus, kuna maagilised momendid olid natuke harvad ja seda enam teretulnud. Oleks eelistanud balansseeritumat (ja veidi hullemat) käsitlust, kokkuvõttes jäi pisut argiseks ja tasapaksuks.
5/10

THE UNKNOWN GIRL / LA FILLE INCONNUE
(Jean-Luc & Pierre Dardenne, Belgia, võistlus)

Dardennes’ide puhul on ilmselt esimene küsimus “kas oli erinev või nii nagu alati?”. Vennad Dardenne’id on aastate jooksul minimeerinud jutustusvahendeid, et maksimeerida neid lihtinimeste elust rääkivaid pildikesi, kus keskklassi seisukohast vaadatuna labasena tunduvad valikud on inimestele tihti kui mitte elu ja surma, siis küll edasise tõusuvõimaluse või allakäigu küsimus.
Siin hakkab üks noor naisarst süümest kannustatuna uurima mustanahalise tüdruku mõrva. Kas siis on erinev kui tavaliselt? Mitmes küsimuses täiesti. Esiteks läheb see otsapidi krimizhanri valda, pakkudes enamiku filmi vältel võimalust jälgida ühe kuriteo uurimise kulgu. Teiseks on rangelt võttes liikunud Dardennes’ide uurimisala siin sotsiaalkriitikast ikkagi pigem süüme valdkonda. Kuigi need kaks on nende filmides alati väga tihedalt seotud, ei ole siin sündmusi käivitavaks jõuks mitte puudusest või bürokraatiast tingitud dilemma, vaid kuritöö, millele dostojevskilikult järgnevad ka selle tagajärjed, süü, karistuse ja lunastuse temaatika. Tegurid on siin peidetumalt välised ja pigem rõhutatult sisemised, moraalist tulenevad.

Seda peetakse siin Dardenne’ide viimase aja üheks nõrgemaks tööks, aga ma ei saa sinna midagi parata, et mulle nende maailmanägemus korda läheb ja ma sellest midagi leian. “Tundmatu tüdruk” ei ole muidugi nii emotsionaalselt laastav kui “L’Enfant” või “Rosetta”, aga pakub nende kõrval ühe tõeliselt sümpaatse peategelase, kes suudab oma moraalse selgroo tunnetamise ja säilitamise läbi paremaks muuta paljude inimeste pisiasjadest koosnevat elu enda ümber, ja seeläbi parandada ka maailma. Alati on hea märgata kangelasi, keda me muidu tähele ei pane. Huvitav, et Dardenne’ide naiskangelased on tihti sunnitud ta filmidest läbi minema üsna mehelike, karmide maneeridega. Rosetta, Lorna, ja nüüd Jenny samuti.
7/10

THE WAILING / GOKSUNG
(Hong-Jin Na, Lõuna-Korea, Hors compétition)

Jälle 2.5h. Korea õudukas (lõunapoolt ikka, kus õudus kuulub veel põhiliselt filmide maailma), mida tahtis vägisi uskuda seda saatnud haibi tõttu: Korea kõigi aegade 8. suurim kohaliku filmi avanädalavahetus jne. Kokkuvõttes: mägikülas hakkavad toimuma tapmised ja varsti saab selgeks, et keegi on vaim ja keegi inimene, aga kes on kes? Kamaluga kolkaokultismi ja maanilisi mõrvu, aga ikkagi ei saa lahti tundest, et seda kõike on ka juba nähtud. Lahedalt torkab silma see, et Korea on Hiina järel omaks võtnud (võib-olla India nn masala-filmidest pärit?) taktika segada žanre ja tonaalsust filmi vältel väga vaba käega. Ülidramaatilisele stseenile järgneb mõni jantkild, sellele omakorda õudustseen. Ameerikas sellist asja eriti ei harrastata ja filmid on seetõttu tihti ka palju konservatiivsemad ja etteaimatavamad. Siiski on “The Wailingu” linastumine siin Cannes’is pigem turundustrikk kui asi asja pärast. “Train to Busan” kasvõi oli ikka peajagu üle ideede uudsuse poolest. Natuke tekitab küsimusi ka see, et filmi peamine kahtlusalune on jaapanlane. Kas me peame seda vaatama kui Jaapani kultuurilise ja majandusliku imperialismi kriitikat Koreas?
4/10

MA’ ROSA
(Brillante Mendoza, Filipiinid, võistlus)

Mendoza on meile varem edukalt näidanud nii Filipiinide lihtinimeste troostitut ja detailset tänavaelu (“Foster Child”, “Slingshot”), kui ka sealse politsei üdini kriminaalset moraalitust (“Kinatay”). Nüüd kombineerib ta need kaks läbiuuritud maailma draamas, kus filmi peategelane, keskealine matroon Ma’ Rosa arreteeritakse narkokaubanduse eest ja tema lapsed peavad kokku ajama hunniku altkäemaksuraha, et ta mundris jälgandite käest ära päästa.
Politseinike antagoniseerimine on emotsionaalselt muidugi väga võimas ja Mendoza teeb (mingis mõttes väga dardenne’ideliku) pingutuse äratada meis sümpaatiat Ma’ Rosa ja ta laste kiusamise vastu, aga kõlama jääb pähe siiski üks küsimus: kui narkodiiler jääb vahele, siis keda me süüdistama peaks? Selle professiooniga kaasnevad ametiriskid ei peaks ju üllatusena tulema. Seetõttu laseb “Ma’ Rosa” minu arvates märgist mööda. Ja kui nii võtta, tegid politseinikud meie mamslile ju isegi teene: legaalse asjade käigu puhul tuleks tulevased aastad ilmselt vanglas veeta.
3/10

GRADUATION / BACALAUREAT
(Cristian Mungiu, Rumeenia, võistlus)

Teine legendaarne rumeenlane võislusprogrammis, kellel 2007. aastast juba ette näidata ka Kuldne palmioks filmi eest “4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva”. Seda kõrgust tal senini ületada pole õnnestunud, aga ilmselt on asi ka selles, et see film tuli toona täieliku üllatusena eikuskilt (samahästi oleks võinud võita Eesti, mida filmimaana siis olemaski polnud) ja mõjus oma post-Dogma postsovjetliku realismiga väga värskena. Ka siin on kõik see alles, aga jälle sukeldutakse sügavale moraalisohu, kus valikute andmine ja võtmine on kõige keerulisem, ehk inimese enda teha.

Sündmused käivitab Cluj’i arsti abituriendist tütre seksuaalne ründamine päise päeva ajal otse kooli ees. Siit saab alguse sündmuste jada, mis osutub järjest kihilisemaks: Rumeeniat näidatakse meile režiimiaegse korra jäänukina, kus altkäemaks ja vastastikused teened on ühiskonnaliikmete vahel norm. Näidatakse üheaegselt, et ühiskonna tõbisuse tõttu on see aeg-ajalt justkui ainus võimalik viis asju ajada, teisalt aga ka seda, kui lihtne on sellise sõbrameheliku hierarhilise omavolitsemisega üle piiri minna. Kas skeemitamine on mingil määral aktsepteeritav või mitte? Mulle meeldib, et Mungiu ei anna ühtki väga selget vastust. Ühiskond on haige ja seda ravida saab vast ainult usuga, et asjad paranevad ja asju parandada saavad ainult nemad ise. Ambivalentsus võib osasid siin närvi ajada, aga selge mustvalge valiku puudumine on ju väga eluline, või mis? Meisterlik nii dialoogilt kui ülesehituselt. Rumeenia põhimeeste tase ongi endiselt lihtsalt selline, et enam ei jaksa isegi imestada.
8/10