ARVUSTUS: Suurejoonelise "Warcraft: Alguse" suurim viga seisneb selle suurimas õnnestumises
Ligi 10 aastat töös olnud "Warcraft: Algus" on filmistuudiote ja mängustuudio Blizzardi ühise koostöö vili. Varasemalt on mängude õiguste omanikud ja stuudiod andnud filmitegijatele vabad käed, et need teeksid valmis parima võimaliku adaptsiooni. See pole aga õnnestunud ning videomänguadaptsioonid on aja jooksul omandanud küllaltki halva maine. Isegi kõige parema loo ja huvitavamate karakteritega videomängudest on varasemalt valminud väga keskpärased või lihtsalt tavalised filmid. Videomänge saab adapteerida täpselt samamoodi nagu näiteks romaane. Selles pole isegi midagi keerulist, aga küllaltki noore kunstina (jah, ma pean videomänge kunstiks) ajavad videomängud inimesi endiselt segadusse. Kunagi arvasin, et hea režissöör ja hea stsenarist suudavad alati teha valmis kõlbuliku filmi. Nüüd leian, et režissöör ja stsenarist peavad mõistma, mis on videomängud. Kõik teavad, mis on raamatud ja teater, aga videomängudega päris nii veel pole.
Duncan Jones on üks nendest inimestest, kes mõistab videomänge ja näeb, kuidas need filmidest erinevad. "Warcraft: Algus" ei ürita kordagi olla videomängulik. Jones saabus projekti peale pärast Sam Raimi ("Evil Dead", "Spider-Mani" triloogia) lahkumist. Ta kirjutas ümber stsenaariumi, et lugu poleks nii must-valge, kus inimesed on head ja orkid pahad. See on ühtlasi ka suurim erinevus Tolkieni "Sõrmuste isandast" - vaenlased pole pimedusega löödud must mass, vaid ka nendel on omad soovid, ihad ja unistused.
"Warcraft: Algus" on lugu orkide rahvast, kes on sunnitud hävitusliku maagia poolt laastatud kodumaalt lahkuma ning leidma uue kodu juba inimeste poolt asustatud Azerothi kuningriigis. Orkid käituvad nii nagu neid on õpetatud - vallutamine, sõda ja laastamistöö. Nad on valmis Azerothi anastama, et alustada ise nullist, kuid nende õnneks või kahjuks ei anna kuningriigis elavad inimesed nii lihtsalt alla. Lugu algabki kaugest tulevikust pärit episoodiga, mis kinnitab, et algav sõda ei saa filmiga läbi, vaid kestab veel aastakümneid. "Warcraft: Algus" on "Warcrafti" mängude pika ajalooga lugu arvestades ainult väike sissepõige sellesse, kuidas kogu konflikt alguse sai. Loos on õilsaid kangelasi, suuri ohverdusi ja kaotusi, reetmisi ning keerulisi avastusi nii nagu igas teises fantaasiafilmis. Teadmine, et lugu ei lõppe kummagi osapoole otsese võiduga, on filmi suurim trumpkaart. Kui me räägime sõda kujutavatest filmidest, siis eeldame alati ka ühe osapoole võitu. Selle asemel areneb lugu tavapäraste klišeeliste ja seeläbi läbinähtavate keerdkäikude kaudu üsna ootamatutesse suundadesse, mille edasist arengut oleks väga huvitav jälgida võimalikes järjeosades.
Orkide ühe klanni esindaja Durotan (Toby Kebbell) on üks sümpaatsemaid ja huvitavamaid tegelasi, kuigi ta on loodud puhtalt arvutiefektide abil. Tema näos on alati olemas õige emotsioon, tema silmades on inimlik sära, mis oli täielikult puudu inimkarakteritel. Arvutiefektide maagia on saavutanud taseme, mis lubab kaasa elada 100 protsendi ulatuses digitaalselt loodud tegelasele. James Cameroni "Avatar" ja Peter Jacksoni "Sõrmuste isanda" triloogia olid selles valla teerajajad. "Warcraft Algus" muudab varem paika loksunud valemi perfektsemaks. Mõnes mõttes on "Warcraft: Algus" videomängudele siiski väga sarnane, sest ka mängudes on kõik tegelased loodud digitaalselt, kuid see pole kordagi takistanud mul neile kaasa elamast.
"Warcraft: Algus" on aga kahjuks liialt lünklik fännifilm. Lugu ja suurem osa tegelasi ei kanna vajalikus koguses emotsiooni ja loogikat, sest filmitegijad on eeldanud, et vaatajad juba tunnevad Azerothi, inimeste ja orkide ajalugu. Suur osa reklaamikampaaniast rõhutas, et eesmärk on tutvustada uut maailma asjatundmatutele. Mõnes mõttes vastab see tõele, aga ma ei usu, et nad pidasid silmas seda, et pean pärast filmi nägemist teatud väljendite, sõnade, tegelaste ja piirkondade ajaloo mõistmiseks "Warcrafti" mütoloogia ise lahti võtma. Fännifilmid on loodud fännidele ning õnneks või kahjuks on "Warcraft Algus" fännifilm.
Üle kahe tunni kestva filmi kohta pean siiski tõdema, et lugu mõjub lausa kiirustatult. Olulistel stseenidel ei lasta hingata, tegevus liigub väga kiiresti ning maailmas toimuvat seletatakse tekstis liiga palju. Puudu on misantstseenidest, mis laseksid kaadritel enda eest kõneleda. "Warcraftil" on põnev mütoloogia, aga see põnev osa ei tulnud loos mitte kuidagi välja.
Väga palju võrreldakse "Warcraft: Algust" "Sõrmuste isandaga". Olen seda ka ise korduvalt teinud, aga need kaks filmi ei kannata siiski võrdlust. Need on selleks liiga erinevad. "Warcraft: Algus" on uut tüüpi fantaasiafilm, mis lausa nõuab, et vaatajad siseneksid pärast või enne linateose nägemist "Warcrafti" maailma ka muude meediumite kaudu - selleks võivad olla videomängud või mänguseeria maailma tutvustavad raamatud.
Tegemist on peaaegu et B-kategooria suure-eelarvelise fantaasiafilmiga, mis võtab end küll väga tõsiselt, kuid on leppinud ka sellega, et paljud vaatajad seda teha ei suuda. Mina ei suutnud tõsiselt võtta roheliseks võõbatud ja kihvadega Paula Pattonit, kelle tõsisemad stseenid olid tema väljenägemise pärast naeruväärsed. Kõik arvutiga loodud tegelased olid seevastu usutavad. "Warcfaft:Algus" oleks nagu Blizzardi mängude tutvustamiseks loodud vahevideo - film on sama ilus ja võimas, kuid vajab mängu, et seda paremini mõista.
"Warcraft: Algus" on praegu Eesti kinodes.
