ARVUSTUS: Brutaalne ja sadistlik "Batman: The Killing Joke" pole mõeldud lastele

Igal aastal ilmub paar Warner Bros. Animationi poolt toodetud kvaliteetset DC Universe'i animafilmi ja "Batman: The Killing Joke", mis baseerub Alan Moore'i markantsel samanimelisel one-shot koomiksil, on hetkeseisuga värskeim.

Allikas: Ralfi nurk

Mis käesoleva multika märkimisväärseks teeb: see sai MPAA'lt jahmataval kombel R-reitingu (Eesti mõistes tavaliselt K-14), mis nii DC kui Marveli joonisfilmide mõistes on ilmselgelt anomaalne nähtus — isegi kõige süngetoonilisemad ja vägivaldsemad varasemad DC Universe'i animafilmid saanud reitinguks ikkagi kompromislikult PG-13. "The Killing Joke" on stuudio jaoks selgelt samm edasi veelgi julgema käsitluse suunas. MPAA otsus peegeldab, et film ei ignoreeri koomiksi sadistlikumaid elemente. Et multika sihtgrupiks pole mudilased, loeb muidugi ka välja postrilt, mis taaskasutab koomiksi kaanelt tuntud joonistust hullumeelsest Jokerist fotokaga pilti tegemas, hambad mõrvarlikult irevil (autoriks Brian Bolland).

Oli vaid aja küsimus, millal "The Killing Joke'i" joonisfilmina näha saab, sest sellisel kujul eksisteerivad juba legendaarseimate Batmani-lugude hulka kuuluvad "Year One", "The Dark Knight Returns" jt. Kuigi "The Killing Joke'i" autor, legend Alan Moore, enda lugu kõrgelt ei hinda, kuna tema silmis pole sel midagi huvitavat öelda, on sellest koomiksite maailmas kujunenud vaieldavalt äratuntavaim Batmani-lugu üldse. 1989. aastal võitis see prestiižse Eisneri auhinna ning 2008 avaldas DC Comics raamatu uuesti, sedapuhku kõvas köites ning uuendatud värvipaletiga. Mul pole koomiksite vastu kunagi erilist huvi olnud, kuid lugesin "The Killing Joke'i" spetsiaalselt silmaringi avardamise eesmärgil ning julgen kosta, et selle mõnikümmend intensiivset lehekülge on vähemalt põgusat läbivaatamist väärt.

Alarmeerivast R-reitingust hoolimata ei küündi "The Killing Joke'i" ekraniseering kümnete DC Universe'i joonisfilmide seas paraku väga teravalt esile, jäädes parimal juhul meelde korraliku kaudse ümberjutustusena. Film on jäigalt animeeritud, isegi mitte üritades läbivalt jäljendada kunstnik Bollandi detailset tihedat stiili ja värvilahendust, ning pühendab terve esimese pooltunni Batmani ja Batgirli suhteprobleemidele, mida kaks konfliktset nahkhiirekõrvadega sangarit lahendavad tühja ning ilmetu öise Gothami taustal. Võib tekkida kartus, et vaatad vale filmi, sest Batmani külaskäik Jokeri juurde Arkhamisse, millega algab Moore'i-Bollandi raamat, saabub umbes 30. minutil. Pole ime, et film on laiema narratiiviga kui raamat, kus pole täispika filmi jaoks lihtsalt piisavalt lugu. Ja nagu arvata võis, ületab "The Killing Joke" brutaalsuselt eelmised DC joonisfilmid.

Näiteks äratab õudust haiglane stseen, kus Gordoni kinni nabinud Joker alandab meest tühjas pimedas ebardeid täis lõbustuspargis, täpselt nagu koomiksiski. Milline košmaarne episood! Veelgi rängem saatus tabab Gordoni tütart, kes Jokerilt kuuli saab, halvatuks jääb ja seejärel psühhopaatse kurjategija poolt vägistatakse (seda nii film kui koomiks igatahes sugereerivad). Niisuguste õudustäratavate sündmustega võrdselt tooniandev on Moore'i sulest pärinev kompleksne tekst. Kogu oma äärmuslikkuse juures ei jäta kahvatu filmiversioon endast ambitsioonikat muljet ning vastupidiselt lähtematerjalile pole see kunstiliselt reljeefne. Neile, kes Moore'i morbiidset lugu ei tunne, pakub "The Killing Joke" iseenesest head sissevaadet Jokeri väärastunud psüühikasse, valmistades seega ilusti ette peatseks "Suicide Squadiks", kus tegelast mängib Jared Leto. DC Universe'i joonisfilmides ja -sarjades, aga ka videomängudes loeb Jokeri häält asendamatu Mark Hamill, kelle esituses tuleb tegelase sõgedus muidugi briljantselt välja.