ARVUSTUS: Meeldejääv kinoelamus jääb "Suitsiidisalga" puhul saamata
Allikas: Ralfi nurk
Vaevalt loobuks keegi pärast filmi nägemist võimalusest lahedalt kirju Suitsiidisalgaga tulevikus uuesti kohtuda, aga maniakkide bande esimene suur seiklus ei paku närvikõdi kellelegi, kes lähiaastatel vähegi koomiksifilme vaadanud on. Hetkest, kui "Suitsiidisalk" on saanud ühele poole Deadshoti, Harley Quinni, El Diablo jt tutvustamisega ning peategelased kopteriga Midway Citysse korda looma saadetakse, soovitan kinosaalist heaga sääred teha. Sellest hetkest käivitub karistavalt ajuvaba ja aina üksluisemaks muutuv mürgel, millesarnast nägin mõne kuu eest, kui äratati Doomsday "Batman v Supermanis" — teises DC Universe'i filmis, millest "Suitsiidisalk" on veidi etem ainult põhjusel, et pole nii tüütult pikk ning suudab tänu särtsakatele antikangelastele ja b-filmilikele elementidele natukenegi lõbustada.
Miks filmi teine pool nii armetu on? Nii uskumatu kui see ka poleks, peavad Belle Rave'i vanglast välja lubatud ekstsentrilised kurjategijad andma kolki Enchantressile, kes venna Incubuse abiga on Midway City metroojaamas loonud hordi zombisid ning avamas maailma ohustavat portaali, mille toimet või olemust film korralikult seletada ei oskagi. Portaali! Maailma ohustavat! Keda see küll enam erutada suudaks? Kurjamid Enchantress ja Incubus ise paraku kuidagi ei hiilga — üks on nõgine üleloomulike võimetega bitch, kes isegi suurt midagi ei ütle, sest on hõivatud zombide loomise ning mainitud portaali manamisega, teine suvaline arvutis loodud rauakolakas. Incubus oleks kui pärit odavast videomängust ning eksisteerib filmis vaid seepärast, et temata tunduks Enchantress liiga kergesti alistatava vastasena. Need, kes lähevad filmi vaatama Jokkeri pärast, saavad pettumuse osaliseks, sest ühel kuulsaimal kelmil DC koomiksitest on "Suitsiidisalgas" mängida mannetult väike roll. Verejanuline kloun on tõtt-öelda nii olematu osatähtsusega, et võiks loost täielikult puududa, ja tagantjärele mõeldes oleks see paremgi variant, sest Jared Leto kehastuses mõjub tegelane lausa karikatuurselt. Kui Heath Ledgeri Jokker "Pimeduse rüütlis" ("The Dark Knightis") on mõjuvõimas ja manipulatiivne psühhopaat, kes kuklakarvad püsti tõusma paneb, siis Leto versioon paneb lihtsalt muhelema — ta on nagu kõvasti magusat söönud narkomaan.
Agent Amanda Walleri poolt kokku pandud Task Force X'i ehk Suitsiidisalga liikmetega on õnneks paremad lood. Rühma kõige essentsiaalsemateks lülideks mõistagi palgamõrvar Deadshot ning Jokeri endine pruta, nõdrameelne nukk Harley Quinn, keda mängivad vastavalt Will Smith ja Margot Robbie — karismaatilised staarid, kes särasid kahekesi krimikomöödias "Fookus" ("Focus") ning säravad siingi. Smith on oma vaba energiaga filme elavdanud 90ndatest saati ning garanteerib "Suitsiidisalgas", et passib ka ambitsioonikasse koomiksifilmi. Margot Robbie... no ma lihtsalt jumaldan teda. Harley Quinni puudumisel oleks Suitsiidisalk nagu rokkbänd ilma kitarristita. Pole ilmselt vaja öelda, et "Suitsiidisalk" läheneb tegelasele seksistlikult (kaamera on tihti seatud nii, et tema sale figuur võimalikult silma torkaks ning Debbie Harryst inspireeritud outfit teenib suuresti sama eesmärki), aga tegelase ei tee võluvaks mitte viis, kuidas teda filmitud või kostümeeritud on, vaid Robbie enesekindlus ning graatsia.
Omaette üllatuseks on "Hostelist" tuntud Jay Hernandezi poolt mängitud El Diablo, inim-leegiheitja, kes suudaks hetkega korraldada võimsama hävitustöö kui mitu tonni napalmi ning erakordse võime pärast traagiliselt kannatama pidanud, sest ei suuda seda alati ohjeldada. Üllatuslikult puudub filmist treileris olnud moment, kus tegelased passivad baaris ja Harley Quinn uurib, mida keegi juua soovib. Selle asemel keskendutakse samas stseenis El Diablo minevikule ja mul on selle üle hea meel, sest tema äkilised pisarad annavad filmile veidi emotsionaalset jõudu, meenutades, et tegelastel on ka hingeelu ja peaksime neist hoolima. Killer Croc, alkohoolikust pangaröövel Bumerang jt müravad rohkem taustal, aga vähemalt ei pane pead valutama isegi Bumerangi rolli valitud Jai Courtney, keda olen alati pidanud vaese mehe Sam Worthingtoniks (kui selline asi üldse võimalik on). Kui jutt juba osatäitjatele läks, ei taha ma jätta mainimata agent Wallerit kehastavat Viola Davist, kellele antud kõige tänamatum roll, sest Waller patseerib niisama ringi ja vahendab masinlikult infot tegelaste ja Midway Citys toimuva kaose kohta. Sedalaadi tegelased on reeglina ühekordsed ja kerged ununema, aga Viola Davis on Wallerina, "Suitsiidisalga" oma Nick Furyna, silmatorkavalt intensiivne.
Paljud on välja toonud, et stuudio Warner Bros. keeras "Suitsiidisalga" ise viimasel hetkel käpardlikult nässu, püüdes lisada huumorit, et film oleks lõbusamates toonides kui matusestki süngem "Batman vs Superman: Õigluse koidik". Ma pole kindel, mida kujutas endast stsenaristi-režissööri David Ayeri esialgne nägemus ja kui palju stuudio tema versiooni ümber organiseeris, lootuses modelleerida midagi "Galaktika valvurite" ("Guardians of the Galaxy") laadset, aga fakt on, et "Suitsiidisalk" on nii tonaalselt kui sisuliselt äärmiselt ebaühtlane koomiksifilm ega paku nii tulist naudingut kui andekalt kokku pandud treilerid tõotasid. Võrdlused "Galaktika valvuritega" on õigustatud, sest kummaski filmis kuuleb ohtralt oldiesid ("Suitsiidisalk" söandab isegi kasutada Marveli kosmoseooperis kõlanud "Spirit in the Sky'd") ning hetkel, kui muidu tumm Killer Croc midagi ootamatult ütleb, meenub kohemaid Groot. No mind häirib ennekõike tõsiasi, et film saadab iseenesest täitsa unikaalsed tegelaskujud nii magedale missioonile — andma evakueeritud Midway Citys tina ilmetutele zombidele ning kahjutuks tegema nõida, kes mingi portaali all väänleb.
Film on esteetiliselt huvitav, sisaldab omi teravaid hetki ning kasutab maksimaalselt andekaid osatäitjaid, ent sellest jääb paraku väheks. Meeldejääv kinoelamus jääb saamata, aga vähemalt pakutakse värvikat sissejuhatust tegelastesse, keda vast edaspidigi kinolinal hullamas näeb.
