Nii nagu enamusele Woody Alleni filmide tegelastele, on ka "Koorekihi" tegelastele omane neurootiline erutuvus. Jesse Eisenbergi kehastatatav Bobby on juudi perest noormees, kes ei ole just kõige julgem naiste seltskonnas, ning kui ta saab tuttavaks oma „elu armastuse“ Vonnie’ga, keda mängib Kristen Stewart, lööb tema neurootilisus veel rohkem lõkkele. See eest on Vonnie teglane rahulikuks tasakaaluks Bobbyle, kuniks kõik suhted lähevad sassi. Armukolmnurk hakkab nurki pidi allamäge veerema, Vonnie emotsioonid kihutavad taevasse ning ta muutub pea sama neurootiliseks kui Bobby. Ja nii ajabki üks neuroos teist taga ning tegelased satuvad emotsionaalsesse sasipuntrasse, millest ainuke pääsemise võimalus on lahkuda Hollywoodi areenilt.

Film juhatab väga pikalt sisse „koorekihiks“ saamist, (võib isegi öelda, et põhjendamatult pikalt), mille kõrvale serveeritakse lustakalt armastuses pettumist, gängsterite bravuuritsemisest ning juudi peret oma traditsioonidega, mille suurt osatähtsust Woodi Allen läbi filmi pidevalt rõhutab ja vaatajale meelde tuletab. Kui ükskord see hetk kätte jõuab, mil peategelane Bobby on lõpuks tehtud mees ja New Yorki koorekihis suurim leemekulbi liigutaja, siis ei tundu see maailm vaatajale enam üldse nii glamuurne ega elegantne kui võiks. Jah, kostüümid on ajastutruud, natuke kõlab ka džässi, kuid soengud on vähem ilutsevad ja kõik ümberrringi tundub nii tavaline...

Film võiks ju olla grandioosne reflektsioon sellest, milline oli see maagiline elu 30ndatel, kõikide unelmate maal Ameerikas, kuid tundub, et Allen enam unistusi ega „maagilist realismi“ taga ei aja, vaid lihtsalt imiteerib suhteliselt tavaliste tegelaste suhteid, mis kohtuvad kord ühel pool ja siis teisel pool rannikut ning lõppevad.

Vihjatud on vaid peategelaste Vonnie ja Bobby ühisele unistusele tõelisest armastusest, kuid igaks juhuks nad seda ei vali, sest Vonnie’le näib õigem olevat klassikaline Hollywoodi imago – noor naine ja vanem rikas härrasmees. Naisest saab iseenda parioodia ning kaotajal, Bobbyl, ei jää muud üle, kui tagasi pöörduda sinna, kust tuli. Kas on see tagasivaade Alleni enda armastusele ning abielule oma kasutütrega, kelle pärast ta oma naise jättis või järelhüüe draamale, mis sellest tõusis ja millest maailm siiamaani räägib? Seda ei oska kindlalt öelda, aga Alleni suur vaatajaskond ehk ei peagi seda enam teab mis traagikaks, kui lihtsalt faktiks.

Igaljuhul on Alleni kohalolu igal hetkel tunda, tema pealeloetud jutustus teavitab vaatajat, mis just parasjagu kellegagi toimub. Mitte, et selline võte filmikontekstis väga vajalik oleks, aga kuna Allen tavaliselt oma filmides üles astub, siis sel korral teeb ta seda oma häälega, saates kõiki tegelasi läbi filmi.

Koorekiht ("Cafe Society") on täiesti tavaline, lõbusapoolne film, tavalistest inimestest, nende tavalisest elust, kuid seda kõike väga erilisel ajastul. Isegi drama on tavaline ning südameid lõhki ei kisuta.