Kuidas on see võimalik, et terve lugu hargneb ekraanil lahti vaid kahe härrasmehe ootamatu sõprussuhte najal? Filmis kasutatakse äärmiselt lihtsaid võtteid loo komponeerimisel – paika on seatud kindel eesmärk – peategelane Hank, keda kehastab hurmav Paul Dano, peab pääsema üksikult saarelt, hiljem lisandub sellele ka eesmärk näha üht imeilusat neiut, millest saab Hanki ja Manny ühine liikumapanev jõud. Manny „rollile“ on samuti väga omapäraselt lähenetud. Manny on laip, kelle Hank avastab rannast ning erinevatel põhjustel endaga teekonnale kaasa võtab.

Manny’t, kui elusisikut kehastab "Harry Potteri" filmidest tuntud Daniel Radcliffe, ning Manny’it, kui laipa, kellega väga kummalised asjad läbi filmi juhtuvad, kehastab nukk. Nukuga „mängitakse" filmis korralikult, ta on nii takistuseks kui ka liikumapanevaks jõuks – tänu nukule satuvad noormehed mitmel korral eluohtlikesse olukordadesse, kuid ka tänu nukule nad nendest olukordadest pääsevad. Suurimatel kriisihetkedel päästab Manny valla oma erilised võluväed, mis annavad lool jutustamisele uue jõu ja energia ning noormeeste seiklused muudkui jätkuvad.

Läbi terve linateose on tunda, et film on tehtud filmi enda pärast, ja mitte ühelgi hetkel ei võta lugu ennast liiga tõsiselt, sest need hetked, mis kisuvad tõsisteks, „rikutakse“ musta huumori või absurdiga – võll keeratakse pingule ja siis lastakse vaikselt pinge taas alla, nagu salapeer, mida igaüks käib üksi nurga taga laskmas, teistest eemal (spoiler filmist). Siiski hakkad kogu selle krempli keskel paratamatult kaasa mõtlema käsitletavate teemadele nagu surm, hirm ning mis juhtub inimese füüsilise kehaga, kui ta sureb ning mis on filmis päriselt ja mis ettekujutletav. Igal juhul on tegemist korraliku fantaasia kompotiga, mis toob vaatajani veenvalt ühe laiba ja noormehe tõelise ning igavese sõpruse.

"Taskunoamees" on praegu Eesti kinodes.