Allikas: Ralfi nurk

Kahju, et sedasorti filme kaasajal harva kohtab, sest tarvis ei lähe enamat kui tuntud karismaatilist peaosatäitjat, piisavalt huvitavat stsenaariumi ning režissööri, kes oskab lavastada pilkupüüdvalt mängulisi action-stseene. Praktilisi vanakooli möllufilme hindav inimene saab niisiis rõõmusüsti "Blood Fatherist", kus Hollywoodi persona non grata Mel Gibsoni poolt mängitud pinges läbipõlenud eksvang John Link (loe: sedasorti tüüp, kellega naljalt tüli ronima ei lähe) peab välja astuma teismelise tütre eest, kellest mees on võõrandunud. Link on piinatud hing, kes kirjeldab oma minevikku nõnda: "For 30 years, I was drinking and drugging and fighting, like everybody had it in me."

Kui film algab, elab ta keset kõrbe haagiselamus, teenib elatist tätoveerimisega ning püüab kainena püsida. Link usub, et on sõudnud kaugele tormist, kus ta aastaid kinni oli, ent kui uimastitega pahuksisse sattunud hädaohus laps temaga ühendust võtab, ähvardab minevik ta jälle kinni püüda. Ta teab, et tütre kaitsmisel oleks tagajärjeks tagasi pokri sattumine, aga südametunnistus keelab mehel vastupidist teha. Pole ilmselt tarvis öelda, et hallitunud Gibson passib antud rolli perfektselt mängima, olles karjääri jooksul korduvalt vihaseid badasse mänginud (alahinnatud "Payback" on hiilgav näide) ning puutunud isiklikus elus kokku samasuguste probleemidega. Tähendab... tal teadupärast polegi nende probleemide tõttu enam karjääri.

"Blood Father"

Gibson teab, mida tähendab sõltuvusega maadelda ja tõsiselt põhja käia, mistõttu on paeluv, aga ka kurvastav tema osatäitmist jälgida. Kutsuda "Blood Fatherit" karakterdraamaks oleks ehk liialdav, aga see on rohkemat kui lihtsakoeline märul, kus põnevust hoiavad luude murdumisega kaasnevad kurdistavad praksatused. Ilmselgelt võtab "Blood Father" eeskuju "Takenist" — sarnase sisuga Euroopa põnevikust, millest sai ülemaailmselt tuntud kassahitt —, kuid ei mõju suvalise imitatsioonina, sest peategelane seisab ootamatult silmitsi moraalsete dilemmadega ning tunneb rasket hingevaeva, tehes tütre heaolu nimel suuri ohverdusi.

Nagu 2012. aasta "Kurikaela suvepuhkuses" (suurepärane film, mida nägid vähesed), on Mel siin oma parimas mahlas ning sobivalt atleetliku välimusega pealekauba. Miski tema välimuse juures ei pane kahtlema, et tüüp on korduvalt trellide taga istunud ning tuhandeid tülisid rusikatega lahendanud. Kuna lugu keskendub Linki suhtele tütrega, kellega ta New Mexico kuumuses jooksu paneb, kisub see vahepeal ehmatavalt sentimentaalseks, aga mind üldiselt võlus, kui kindlalt film kahe jalaga maa peal püsib, rõhudes rohkem draamale kui pöörastele kaklustele. Kuna meeleolukat märulit leidub kokkuvõttes vähe, ei taha hoog jälle eriti kasvada — ootad kannatlikult plahvatust, aga saad vaid intensiivset susinat. Igav "Blood Father" aga pole. Lisaks võrratule Gibsonile astuvad filmis veel üles William H. Macy ning Michael Parks, miljöö on äge, naljad töötavad (naersin oodatust rohkem) ning peategelaste siseheitlus annab muidu suht šabloonilisele loole kaalu. Hästi tehtud žanrifilm, mis võib oma sügavas raskemeelsuses üllatada, puudutades teemasid nagu sõltuvus, isadus ja kahetsus.

"Blood Father" ilmub DVD ja Blu-ray peale 11. oktoobril. Film on praegu saadaval läbi iTunesi, Amazoni, CinemaNow ja Playstationi platvormide.