ARVUSTUS: Meryl Streepi laululinnu koomilised aariad tõsielulises filmis "Florence Foster Jenkins"
Filmis säravad kõik näitlejad oma etteastetega võrdväärselt – Meryl Streep tõelise daamina kehastab nimitegelast Florence Foster Jenkinsit, Hugh Grant aga proua kaasat St. Clair Bayfield ning värske verena voolab läbi karakterite Simon Helbergi kehastatav värvikas Cosme McMoon. Kõigele lisaks on tegelased inspireeritud päris inimestele tuginedes ning uurides ajalugu, siis võib järeldada, et film kajastab väga tõetruult minevikus juhtunud sündmusi ning inimesi.
Kui proua Jenkins ei oleks oma revolutsioonilisi esitusi salvestada lasknud, oleks kogu see lugulaul ajaloo hõlma jäänud ning keegi ei mäletaks tänasel päeval ühte daami, kes kõvasti ja valesti noodist mööda laulis. Toona veel auto-tune’i ei tuntud ning lindistusvahendid olid kehvapoolsed ning kõik sai salvestatud täpselt nii nagu seda omanäolise Florence Foster Jenkins’i häälepaelad lubasid ja see oli tõesti klass omaette. Kes tahab enne filmi vaatamist ise järgi kuulata oma kõrvaga, et uskuda – kõik on võimalik, siis võib otsida internetist järgnevaid teoseid: Florence Foster Jenkins – "Singing Queen of the Night", "Bell Song Aria" ja "Adele's Laughing Song". Paratamatult paneb mõtlema, et kui proua enda esitatud aariaid kuulas, mis talle meelepärased tundusid, ning siis professionaalseid ooperilauljaid kuulas – kas ta vahet tõepoolest ei märganud? Kas tase tundus tõesti sama?
Lõppkokkuvõttes ei oskagi öelda, kas naerda või nutta, et kellegagi sai nii juhtuda – elevant on kõrva peale astunud, aga „laululind“ ise seda ei tea ja tema muudkui laulab lakkamatult nagu linnuke oksa peal. Seda kõike näeb "Florence Foster Jenkinsi" ajastufilmis, mis läbi koomilise prisma toob vaatajani värvikate tegelaste elu, kuhu on vaid grammike tõsidust ning mõtlikkust lisatud.
