ARVUSTUS: Mel Gibsoni hea vanamoeline sõjadraama "Hacksaw Ridge'i lahing"
Põhineb tõsielul. Lõpus näeme lühikesi meenutusi reaalsete isikute poolt, keda filmis näeb, sh Dossi ennast, kes nüüdseks juba kümme aastat mulla all. Teda kehastab Andrew Garfield, jah, seesama noorhärra, kes Tobey Maguire'ilt Ämblikmehe-teatepulga üle võttis ja pärast kaht filmi selle Tom Hollandile edasi andis.
"Hacksaw Ridge'i lahing" ei too sõjafilmide sekka midagi uut ega värsket, mis pole aga tingimata halb. Kõigist oma klišeedest ja pinnapealsest lähenemisest hoolimata on sündinud üks neist haaravatest kinosündmustest, mis suudab vaataja enda poole võita puhtalt sellega, kui hästi ja kvaliteetselt kõik on kokku pandud.
Lahingud on brutaalsed nagu oodatud, kuigi varasem haip ühe veriseima sõjafilmi sünni kohta ol liialdatud, või hoiab tootja palju head kraami tulevase kodukino-variandi jaoks. Aga adrenaliinirikkast nottimistalgust enamgi meeldis mulle see, kuidas "Hacksaw Ridge'i lahing" toimib korraga rohkem kui ühel tasandil.
Ühest küljest meenutab teos, et tõeline sõda on põrgu, mitte meelelahutus ja telesündmus nagu heast elust lolliks läinud tänased põlved arvata võivad.
Samas suudab verine draama ka südamesooja tekitada, sest tahab alati meenutada, et inimese südames on ka palju head, mis võimaldab meil vahel ka suurimate raskuste kiuste kaoses veidi korda luua. Siin on selgelt eristuv ja iseseisvalt toimiv feel-good-mõõde, vägivallast ja soolikatest hoolimata.
Ja kes tahab lihtsalt action'it, siis sellel on ka, mida vaadata. Kuigi kohe karmilt alustav film jõuab lahinguteni õigupoolest alles kuskil esimese vaatamistunni lõpus (pikkus kokku 139 minutit).
Igasuguse loo muudavad kaasakiskuvaks eelkõige hingestatud näitlejad ja siin on "Ridge'il" kindlasti põhjust kiitusi saada. Need tegelikult mustvalged tegelased ärkavad tänu tugevale rollisooritustele tõesti ellu!
Garfield teeb siin ära tõeliselt suure töö: suudab nii filmi kanda kui ka end tõelise Ameerika kangelasena meile maha müüa. Teda oli väga nauditav jälgida poisina, kes pole veel päris küps n-ö mehe eest väljas olema, aga ei anna tänu oma ideaalidele kunagi alla.
Eriti meeldis mulle, kuidas selline duaalsus lausa füüsiliselt ekraanil avaldub. Mõnel hetkel meenutab Doss lausa mingit noort ja habrast loomakest, kes kohe kindlasti sõtta minnes valesse kohta on sattunud – aga ta on visa ja pusib end kõigest läbi.
Ülejäänud kaameraesine seltskond teeb samuti head tööd, esile tõstan sellised nimed nagu Hugo Weaving ("Matrixite" agent Smith, "Sõrmuste isanda" / "Kääbiku" Elrond) kangelase piinatud isana ja Vince Vaughni seersant Howelli osas.
Vaughni puhul tundub irooniline, et ta sai kuulsaks "selle kogu aeg rääkiva mehena enamasti keskpärastes komöödiates", aga nüüd on temast ootamatult kujunemas väärtuslik tegija tõsistes vägivaldasetes ekraanilugudes. Seda vähemalt hiljutiste saavutuste põhjal, nagu "Hacksaw Ridge'i lahing" ja HBO sarja "True Detective" teine hooaeg.
Kui juba karjääri värskendamisest või lausa kambäkist rääkida, siis on siinne tõmbenumber nr 1 muidugi Mel Gibson, seekord tegev ainult režissöörina.
Ta oli üks karismaatilisemaid filmitähti kuni 2000ndate esimese pooleni, siis juhtus äkitselt nii, et ta lõpetas filminäitlemise, tegi režissöörina kaks verist ajaloolist draamat ("Kristuse kannatused", "Apocalypto") ning sai hoopis ekraanide asemel kollaste uudiste kangelaseks, mis tema senise imidži lausa pahupidi pöörasid.
Pikaajaline seitse last tootnud abielus lõpes, naine jalutas minema tohutu varandusega, Gibson hakkas endast umbes poole nooremaid Ida-Euroopa päritolu neiusid eelistama ja lõpuks "lekkisid" veebi ka helisalvestused, mis demonstreerisid senise päikesepoisi uut ootamatut külge, kus ta elaja kombel oma tüdruksõbra peale kisendab.
Kui lugeja nüüd imestab, et miks filmiarvustuses pikalt kellegi eraelu lahata, siis ei maksa unustada, et viimase kümne aasta jooksul on need kollased lood olnud palju laialt tuntumad ja põnevamad kui Gibsoni edasine karjäär.
Mees naasis ekraanidele 2010. aastal, aga tema vahepealsed projektid on olnud nii sünged ja üldiselt vähetuntud – kuigi mitte halvad – , et nendest on teadlikult vaid ilmselt ta suured fännid. Laiemalt on vast teada külalisetteasted märulites "Machete tapab" ("Machete Kills") ja "Palgasõdurid 3" ("The Expendables 3").
Kui nüüd ringiga jälle "Hacksaw Ridge'i lahinguni" välja jõuda, siis avaldab Mel Gibsoni töö mulle vägagi muljet. Eks tema see režissöörina oligi, kes kõik nii kenasti kokku pani nagu alguses kirjeldatud, ja näitlejatest parima välja pigistas.
Ega näitlejad pole masinad, et vajuta nuppu ja nemad siis toodavad kogu aeg parimat, mida suudavad.
Näiteks Quentin Tarantino filme või kvaliteet-telesarju vaadates võib korduvalt täheldada, kuidas seniste filmide põhjal täiesti ebahuvitavad ja plassid näitlejad korraliku materjali ja innustava režissööri toel uutesse kõrgustesse jõuavad, mida poleks neilt enam oodanudki. Võtke kasvõi see Vince Vaughni näide.
Mis ma teile siis kokku võtan? "Hacksaw Ridge'i lahing" ei jõua ilmselt sõjafilmide tõelisse klassikafondi, selleks on teos liiga tavaline. Aga see on südamega tehtud ja igati hästi kokku pandud, nii et õigustas minu jaoks ligi kaht ja pool tundi vaatamist küll. Ja loodan, et Gibson ei kao samuti enam kuhugi.
"Hacksaw Ridge'i lahing" on praegu Forum Cinemas kinodes.
