Ma räägin muidugi uuest ulmedraamast "Saabumine", kus inimkond lõpuks ometi intelligentse maavälise eluvormiga kohtub. See saabub tohutusuurte kosmoselaevadega, on pealtnäha rahumeelne ja... muide, kas sa arvasid, et esimene lõik käis Trumpi saamise kohta USA presidendiks?

Arvustuse sissejuhatus kõlbab tõepoolest ükspuha kumma sündmuse kokkuvõtteks, mistõttu tundub igati paslik, et ma ka kogesin mõlemaid just täna hommikul.

"Saabumise" režissöör on Denis Villeneuve, kes on tuntust kogunud teostega nagu "Prisoners" ("Vangistatud"), ajusid riiviv põnevik / õudukas "Enemy" Jake Gyllenhaaliga peaosas ja draama "Sicario“ ning tegeleb hetkel "Blade Runneri“ järjega. Selle põhjal võiks eeldada, et uus teos on keskmisest intelligentsem ulmekas – ja täpselt nii ongi.

See on ligi kahetunnine aeglaselt hargnev lugu, milles on tähtsal kohal sünge ja pahaendeline õhustik. Ma ise tähistan taolist kogemust sõnaga "seisundifilm". Selge sirgjoonelise põnevuse serveerimine pole üldse prioriteet. Hiljutisematest tuntud filmidest meenuvad võrdluses kohe esmajoones Christopher Nolani "Interstellar" ("Tähtedevaheline") ja pildikeele poolest ka Terrence Malicki "The Tree of Life" ("Elupuu").

"Saabumine"

Mõneti vanematest linalugudest oleks võrdlus kohane Robert Zemeckise draamaga "Contact" ("Kontakt"), eriti seetõttu, et loo keskmes on habras ja räsitud, aga vapper naine, kelle kehastava näitlejanna usutavus on filmi õnnestumises määrava tähtsusega. Edu teine alussammas on aeglaselt ja hoolega kruvitavad pinge ja õhustik, mis muudavad tulemuse mõne jaoks ilmselt la liiga depressiivseks ja aeglaseks.

Ma pole lugenud Ted Chiangi ulmeauhindu võitnud lühilugu, mille põhjal "Saabumine" valmis, aga Wikipedia-leht jätab selest üsna kuiva mulje – kesksed teemad olla determinism, keel ja Sapir-Whorfi hüpotees, mis ütleb, et inimese ettekujutus maailmast ja mõtlemisviis on mõjutatud sellest, missugust keelt ta kõneleb. Ei kõla just millegi sellisena, mida paljud kinos vaadata tahaks, eks?

Kui sind huvitavad ainult tulnukad, siis "Saabumises" on nad umbes sellised nagu tagaplaanil näha.

Filmitegijad on suutnud asja õnneks laiema ringi suhtes sõbralikumaks muuta, seda jällegi tänu Amy Adamsi võrratule sooritusele. Ta suudab lugu tõepoolest üksi kanda, keskmisest ilmselgelt nõudlikuma rolliga, mis sunnib palju erinevaid tundevirvendusi ja detaile välja mängima – seda tihti suures plaanis. Üksikul kangelannal, kes läheb sinna, kuhu inimkond pole veel enne läinud, on tal vähe toetust teiste näitlejate kujul, ja ilmselt oli ka võtteplats suht tühi, sest efektid lisatakse hiljem.

Meenutame siin taas "Tähtedevahelist", kus pidi sarnast asja saavutama Matthew McConaughey, kuigi filmi suunitlusest tulenevalt grandioossemas vormis. Adams teeb sarnase ja sarnaselt võimsa töö, kuigi peenemal ja õrnemal kujul. Sa usud ta kõhklusi ja pisaraid.

Adamsi saavutus on isegi märkimisväärsem, kui meenutada, kui vähe ta üldiselt tuumakaid rolle valib, isegi tõsisemates linalugudes, mille tegijatel on ambitsiooni. Ikka mingid teisejärgulise tähtsusega dekoratiivnaised... Seekord jõuab ekraanile aga tõeline vaoshoitud ühe-naise-tulevärk, kuigi meeskõrvalosalised on ka head, eriti Jeremy Renner ja Forest Whitaker.

"Saabumine": kõik peaosalised koos, vasakult Whitaker, Adams, Renner

Nagu mainitud, tundus filmi aluseks olnud lühiloo kokkuvõte kuiv, aga "Saabumise" keskmes on inimlikult puudutav "mittekuiv" spirituaalne sõnum. See meenutab, et inimkonna tulevik sõltub suuresti meie võimest ümbritsevat maailma mõistma õppida ja sellega kontakti luua, selmet kõike võõrapärastr rünnata ja alla suruda. See on üleskutse taastada tasakaal läänelikus mõttemaailmas nii hinnatud egopõhise mõtlemise ja inimese sügavama intuitiivsema poole vahel.

Otsid sa sügavamat sõnumit või naudid ainult lugu ja õhustikku, kuid "Saabumine" on igatahes päris hea film. Ma ei jäänud rahule ainult lõpuosaga, mis tundus eelnevale justkui kiirustades külge kruvitud. Tekkis tunne, et keegi tegijatest (tootjad?) muutus lõpuks läbematuks ning tahtis aeglaselt kulgevale stoorile mingit efekti ja pauku lõppu lisada.

Ma ei hakka sellest täpsemalt rääkima, et lugu jääks rohkem vaataja avastada-nautida, aga minu jaoks vähendas finaal filmi üldist mõju ning muutis selle veidi "odavamaks". Eelkõige ilmselt seetõttu, et selle väljamängimiseks ei varutud piisavalt aega ja hoolt.

Aga... jah, kui sulle meeldib mõtleva inimese ulme ja sa võid ka ilma märulit nägemata kinost rahulolevalt lahkuda, siis "Saabumine" on täitsa ponks vaatamine.

"Saabumine" on praegu Forum Cinemas kinodes.