Et selgitada, miks filmilt "Suletud" palju oodata ei maksa, pean seekord alustama kaugemalt. Nimelt sellest, et miks inimesed üldse töötavad.

Asi pole sugugi selles, et meil on eelkõige raha vaja, millega arveid ja muud maksta. Meil on isegi suurem psühholoogiline vajadus millegi endast suuremaga hõivatud olla, mida töötamine võimaldab. See tekitab tunde, et meil on eesmärk või vähemalt üldine suund – et me kuulume kuhugi ja suur rong nimega Elu pole ilma meieta jaamast lahkunud.

See kehtib filmimaailma esindajate kohta ilmselt isegi rohkem kui tavanimeste kohta, kellel on kindel pidev töö. Suure filmimasinavärgi osa olles on kahtlemata raske leida mingeid tugipunkte, millele toetuda, kui raske on või hirm hakkab. Iga kord, kui töö valmis, tekib põletav küsimus: mis edasi? Kas mul on endiselt kohta? Levinud lahendus ongi kogu aeg projekte kokku kahmida, et oleks alati mingi tajutav suund.

"Kas see, mida kuulen, on tõsi...?"

See on minu hüpoteesi kohaselt peamine põhjus, miks maailmas leidub nii palju nn žanrifilme. Need on filmid, mida vaates tekib tunne, et neil ei ole nagu midagi erilist öelda, ja võib-olla pole ka tegijate entusiasm tuntav, ei loo, teema ega žanri suhtes, mida nad parajasti esindavad.

Nad lihtsalt soojendavad (paljunämmutatud) ideid ja klišeid üles, mis lõpeb vahel edukalt – tulemus tundub päris värske ja teenib ajapikku lausa kultusfilmi maine –, aga tihti ka haledalt. Inimestel on ju tööd vaja ning kellelgi õnnestus projekti jaoks ju raha kokku ajada.

"Suletud" on üks nendest vähem õnnestunud žanrifilmidest, mida paljud ei viitsi hästi isegi lõpuni vaadata. Mõnele muidugi meeldib ka, sest nad ei ole säärast asja varem liiga palju kordi juba näinud, või neil oli just sellise klišeekogumiku nautimiseks õige tuju, või nad on laksu all ja hetkel tundub kõik päris lahe. Jne.

"Suletud" keedab putru isegi kahe moodsate õudusfilmide alaliigi abil. Ma ei hakka neid siin nimetama, sest see võiks stoori kohta liiga palju ära öelda, kui keegi ikka soovib ise vaadata.

Toon märksõnaks vaid "vaenulik maja" ja pisikokkuvõtte: lastepsühholoog (Naomi Watts) elab suures majas eraldatud paigas ja kannab hoolt poja eest, kes on voodihaige ja tervislikus mõttes paras "juurvili". Naine avastab, et majas toimub midagi kummalist, mis tundub olevat... pagan, nüüd see kõlas juba põnevamalt kui tegelikult on!

"Appi, see ongi tõsi! Me oleme halba filmi sattunud!"

Linateose esimene pool keskendub majas toimuva uurimisele, see on puhas klišee teise otsa, aga vaadatav... kuigi sa tõenäoliselt esimese poole tunni jooksul juba kella kiikad. Siin tuleb eelkõige tänada Wattsi, kes võtab paljutehtud stamprollist heas mõttes viimast ja on väga vaadatav naisena, kes eluraskuste all tasapisi vankuma lööb.

Siis umbes kolmveerandi tunniga ehk loo keskel tekib tegijatel kange isu järgida tähtsat filmitegemise reeglit "iga endast lugupidav odavapoolne õudukas peab lõpupoole üllatust pakkuma, mis senitoimuvale täiesti uue perspektiivi annaks".

Toon muutub täiesti, ja seni igavapoolne, aga vaadatav lugu muutub üsna totakaks. Koguni niivõrd, et enamike asjade peale tahaks silmi pööritada.

Teise poole klišeed ja suund on isegi väsinumad ja odavamad kui alguses. See oleks ilmselt väljakannatatav "90210" stiilis noortedraama üht või kaht jagu täitva alaliini kujul, aga mitte kinolevisse jõudva ja tuntud näitlejannaga filmi tähtsa osana. Olles selle kirja pannud, uurisin ja selgus, et režissöör ongi peamiselt eri telesarjade kallal töötanud, ühe-kahe episoodi kaupa.

Okei. Kui filmi "Suletud" vaatamiseks üldse mingit argumenti otsida – selle asemel, et paremaid filme vaadata, mida see matkib –, siis tõuseb ikkagi A ja O kujul esile Naomi Watts. Ta õigustab talle eraldatud honorari iga hingetõmbe ja õõvast üles kerkiva kulmuni ning suudab usutavaks jääda ka teose viimases kolmandikus, mida on juba suht raske süvenenult edasi vaadata, selle asemel, et hakata näiteks oma telefonis Facebooki näppima.

Ma ei ütle tegelikult loo kohta liiga palju ära, kui märgin, et paremad sarnased õudukad võiks olla moodne klassika "The Sixth Sense" ("Kuues meel") või "The Others" ("Teised") Nicole Kidmaniga. Just neid näen ma otseste vaimsete eeskujudena.

Naomi Watts otsib peale iseenda tugeva soorituse veel mingit põhjust, miks filmi "Suletud" vaadata tasuks

"Suletud" väärib kinos ignoreerimist, kust ta ilmselt üsna ruttu kuhugi telesse või Netflixi edasi liigub, kus on ka sellise õige koht. Siis vaatad korraks, ikkagi Watts ju, ja veerand tundi hiljem võid rõõmsalt midagi muud käima panna, sest uudishimu on rahuldatud.

Võib kujutleda, et Watts ei tahtnud antud projekti vastu võttes mitte ainult end hõivatuna hoida, vaid tal on ka õudukate suhtes mingi pehme koht südames või nostalgia.

Veel umbes kümne aasta ilmus ta päris mitmes õudukaks lahterdatavas ekraaniloos, mis ka enamjaolt üsna sooja vastuvõtu said.

Need olid kõik huvitaval kombel ameeriklaste uusversioonid vanadest või mitteameerika filmidest: "The Ring" järjega, Peter Jacksoni "King Kong" ja "Funny Games".

2011. aastal ilmus lisaks kohutav sõnnik "Dream House", aga mida vähem seda meenutada, seda parem kõigile asjaosalistele. Watts võib "Suletud" nüüd selle kõrvale panna, õudukapeatüki oma karjääris sulgeda ja minna milleski paremas kaasa lööma.

"Suletud" on praegu Forum Cinemasi kinodes.