ARVUSTUS: "Sõda kõigi vastu" on parem ja sisukam kui sinu keskmine krimikomöödia!
Hetkel leiab aset teadupoolest suur kino-orgia nimega PÖFF, mille käigus võib ka ilmselt peavoolusõbralikem filmisõber unustada, et ka "tavaline" kinokava saab iga nädal värskeid täiendusi.
Käesoleva nädalal saabuvad täiendused eelkõige Harry Potteri universumi laiendava "Fantastilised elukad ja kust neid leida" (sest iga endast lugupidav jõuluhooaeg vajab mastaapset fantaasiafilmi!) ja "Sõda kõigi vastu" näol.
Viimane paistab silma eelkõige osavalt valitud alternatiivina kõigile neile ollivuudlikele väärtustele, mida esimene esindab. Halvimal juhul võiks see tähendada lihtsalt mingit filmi, mis oma Euroopa päritolu või vanuse tõttu laiemat ringi väga ei paelu. "Sõda kõigi vastu" on aga üks nendest parematest juhtudest, mida tasub kindlasti esile tõsta. Ja seda siin siis jõudumööda püüangi.
Loo keskmes on kaks politseinikku (Alexander Skarsgård ja Michael Peña), keda Lihtsalt Ei Huvita. Nad elavad kiirelt, vihaselt ja alati omaenda reeglite järgi – teevad, mida tahavad, ja teevad seda kirega, hoolimata ühiskondlikest piirangutest. Siis leiavad nad aga väärilise vastase...
Sellega sai kerge osa läbi ja ma tunnistan parem kohe ausalt, et "Sõda kõigi vastu" on raske kuidagi lühidalt ja tabavalt kokku võtta. Vähemalt nii, et saadud elamust kuidagi autentselt edasi anda.
Nagu (parimate) viimase aja filmide ja telesarjade puhul ikka aeg-ajalt juhtub, pole sel tegelikult selget žanrilist kuuluvust või suunitlust, mille alusel oleks seda kerge lahterdada. Siin võib süüdistada ilmselt Larry Davidi kultussarju "Seinfeld" ja "Curb Your Enthusiasm", mis on kindlasti sellise tendentsi või nähtuse levimisele palju kaasa aidanud.
Võiks näiteks öelda, et "Sõda kõigi vastu" on pigimustades toonides krimikomöödia nagu Forum Cinemasi lehel kirjas. Must huumor ja krimi on kahtlemata võtmesõnade hulgas. Aga väita, et tulemus on komöödia või põnevik – seda ma küll ei taha. Sest tervik on siin enamat.
Igatahes. Selline žanride ületamine või neist vabanemine on võimalik ainult siis, kui autor on visionäär, kes teab täpselt, mida saavutada tahab, kasutades sihile jõudmiseks kõiki või mis iganes ehituskive, mida hetkel sobivaks peab.
Teine vajalik eeldus on, et autorile endale päris täpselt kohale jõuab, kuidas plaanitule selge kindel kuju anda. Kirjutamine on raske, kes pole proovinud, ärgu eeldagu, et kirjutajal on kogu aeg endal selge, mida ta saavutada üritab. Või et tal on eesmärgile jõudmiseks suutlikkust.
Stsenarist-režissöör John Michael McDonagh on õnneks täpselt selline visionäär, kes teab, mida ta üldse tahab ja oskab seda saavutada. Seda võime tunnistada juba tema kahe eelmise linaloo puhul ("The Guard" ja "Calvary").
Need on küll "Sõjast" erinevad – aeglane tempo, sünge ja mõtisklev toon, palju vähem märulit ja vägivalda, keskendumine ühele tegelasele, aga üks on jäänud samaks. Kõiki kolme vaadates on täpselt tunda, et viibid n-ö kindlates kätes. Et dungeon master on kohal, asja juures ja on täpselt läbi mõelnud, kuidas ja mida öelda.
Mis täpselt lahti rullub, on tempokas, energiline ja vägivaldne poistefilm, mis toimub selles ainult ekraanil eksisteerivas müütilises maailmas, kus:
* ka kõige hullemad keretäied lõpevad ruttu kaduva paistetusega ja/või plaastriga ninal,
* kus vägivald tekitab vaatajas tihti meeldiva tunde, sest õiglus võidutseb ja paha saab lõpuks oma palga (mis on kerge, sest kõik on ühel või teisel viisil pahad),
* kus naised on ilusad ja mehed karmid,
* kus oma reeglite järgi elamine on pigem norm kui haruldane saavutus,
* kus meeletu pidutsemine, alksi ja narksi tarbimine ei tekita erilisi pohmelli- või haigusnähte,
* jne jne.
McDonagh oskab kirjeldatud stampide vahel siiski ka ootamatuid käike teha – tõtt-öelda ei olnud ma peaaegu kogu seansi jooksul kindel, kes peategelastest üldse ellu jääb –, süstida kogu selle elupõletamise ja vägivalla keskele soojust ja tundeid, ja anda igale vähegi tähtsal kohal tegelasele piisavalt hingamis- ja enese näitamise ruumi, et ta kasvõi natuke intrigeerivaks muutuks.
See viimane tundub ebatavaline saavutus, kui arvestada, kui palju hoolt ja vaeva kulutas McDonagh kõigest kirevast ühtlase terviku loomisele – et supp oleks kirev, aga miski ei domineeriks ülejäänut. Ei stiil, ei lugu, ei näitlejad, tegelased, märul, vägivald, ei miski!
Kui lisada siia veel mingeid selgeid võrdlusi, siis "Sõda" on stiililt nagu Cinemaxi sari "Banshee" ja energialt nagu Guy Ritchie esikfilmid – pigem vist "Lock, Stock and Two Smoking Barrels", mis on tagasihoidlikum kui "Snatch.". Kirev kuritegelik maailm, palju värvikaid isiksusi ja ootamatuid olukordi, ja maailm, mis on piisavalt põnev, et sealt lõpuks kahetsusega lahkuda.
Selles, kuidas tegelased omavahel suhtlevad ja kuidas nende pidev filosofeerimine või targutamine on justkui muuseas väga loomulikult muu tegevuse sisse sulatatud, meenub tegelikult veel Quentin Tarantino. Aga hoolimata nendest kahest väga konkreetsest võrdlusest mõjub "Sõda" mitte Ritchie või QT koopiana, vaid isikupäraselt ja lahedalt.
Siiski tõstan kiiruga esile kaks nime. Tessa Thompson saab võimaluse tõestada, et ilus tüdruk ei pea karmide meeste loos ainult iluasi ega dekoratsioon olema; tema soojus süstib stoorisse ümbritseva julmuse kompenseerimiseks hädavajalikku vaimsust ja pehmust.
Teiseks aga Caleb Landry Jones, kelle kehastatud Birdwell on värvikas rets, mingis mõttes "Kellavärgiga apelsini" peategelase taaskehastus.
"Sõda" peab Eesti kinodes tähelepanu saamiseks rindu pistma nii PÖFF-i ülejäänud valiku kui ka "Fantastiliste elukatega". Lisaks pole sellega seotud ühtegi tõesti tuntud nime, mis kohe pilku püüaks. Ja lisaks ei aita kaasa reklaamimaterjalid, mis jätavad mulje, et see on lihtsalt üks järjekordne krimikomöödia. Nii et suurt elulootust teosel vist pole. Aga võiks olla.
Minu jaoks on see sündinud kultusfilm. Mida iganes see siis tähendab inimese puhul, kellel on väga harva mahti mingit filmi teist korda vaadata.
"Sõda kõigi vastu" linastub praegu Forum Cinemasi kinodes!
