Neil kahel linalool ongi üldisel pinnal mõndagi sarnast: nn vanamoeline fiiling (vanasti oleks öeldud: melodraama), Teine maailmasõda tegevuspaigaks, mõeldud prestiižiprojektiks (rihitud Oscari-hooajale auhindu püüdma).

Siin aga sarnasused lõpevad. "Ridge" on sirgjooneline ja seab tähtsale kohale lahingud. "Liitlased" pakub küll märulit, aga on suunitluselt pigem spioonilugu. Olgu see lihtsalt igaks juhuks öeldud, kui seostad sõjafilme eelkõige verevalamisega ja vastava ootusega ka seansile vudid.

Foto: Forum Cinemas AS / Paramount Pictures

Tsipa üle kahe tunni lippava teose keskne teema on armastus. Kas sellel on sõjas kohta? Milleks me selle nimel valmis oleme? Kas armastus teeb võimalikuks kedagi tingimusteta usaldada? Tähtsad küsimused ka rahu ajal, ilmselt igaühel võimalik samastuda.

Tegijad pole aga kogunenud raskete küsimustega vaataja peakest vaevama või "kuntsi tegema", vaid tahavad lihtsalt ühe loo esitada. Ilma liigse glamuuri ja bravuurita, vaoshoitult, aga kindlalt. Meeldib siis või mitte.

See briti luureohvitseri (Brad Pitt) ja tema naise (Marion Cotillard) lugu koosneb õigupoolest kolmest eristuvast sündmusest, mida tegijad kasutavad osavalt ära nii vahelduse toomiseks kui ka pinge kruvimiseks.

Foto: Forum Cinemas AS / Paramount Pictures

Kui juba aimad, kuhu asi liigub, või hakkab senine liin ammenduma, siis toon natuke muutub ja ekraanile jõuab midagi senisest veidi erinevat. Põnevikust saab märul saab põnevik saab taas märul. Ja draama sinna otsa muidugi.

Aga loo keskmes on alati kaks peategelast ja nende vahel toimuv, mitte sündmusi ei kerita lihtsalt vajadusest edasi liikuda. Pitt ja Cotillard ning nende väljendusrikas mäng on vägagi tähtsal kohal. Nii sisuliselt kui ka reaalselt, sest kaamera jälgib neid üksi või kahekesi väga hoolega, tihti ka suures plaanis.

Mingit ballasti või teisejärgulise tähtsusega sisu on siin nullilähedane kogus. Kahele tegelasele ja (staar)näitlejale keskendumine ongi vast peamine võlu, või siis miinus, kui Pitt ja/või Cotillard sulle mingil põhjusel korda ei lähe. Aga võiks minna. Nad on mõlemad suurepärased ja nende nüansirikkad sooritused hoiavad kenasti leeki üleval.

Foto: Forum Cinemas AS / Paramount Pictures

Kokkuvõttes on "Liitlased" nagu hea juturaamat täiskasvanutele. Siin on ruumi, et tegelased ja sisu vaatajaga kokku kasvada saaks. On südant, on mastaapi, on süvenemist.

"Liitlased" on kindlasti üks Robert Zemeckis esinduslikemate saavutuste hulgas. See režissöör on alati mulle meeldinud oskuse poolest väikesed lood suureks mängida ja ka eepilise lähenemise korral jääda põhimõtte juurde, et glamuur ja efektid teenigu ikka sisu, mitte vastupidi. Mis ei tähenda küll, et ma kõiki tema projekte õnnestunuks loeksin, aga see selleks.

Nii ongi valminud kvaliteetne põnevusdraama, mille tegijad teavad oma võimeid ning seda, et suudavad head asja teha, aga ei suru seda peale või ürita pähe määrida.

See ei tähenda muidugi, et igaühele meeldiks. Osadele on vastukarva vast juba see ilmselge Oscari-püüdlus, mida teos kannab.

Aga kui tahad spioonikat, kus on nii Teise maailmasõja miljööd, põnevust kui ka suuri tundeid, siis on lootust rahule jääda. Mulle sobis. Lõpus sain paar pisarat ka löristada. Sest ma olen juba selline suur mõmmik.