Miks on "Elle" hea film? Filmi kompositsioon on julge, kalkuleeritud ning delikaatselt lavastatud linateose tõeline sisu ja ideed paljastuvad vaatajale järk-järgult. Tasapisi lahti harutatavad saladused ja üllatused seovad karaktereid omavahel ning iga karakter on tegelane ja isiksus, kes ühel või teisel moel on omavahel tihedalt seotud. Sel moel tekkiv suhtlusvõrgustik moodustab süžee keerdkäigud ning paljastused, mis vaikselt vaid katastroofi poole triivivad.

Filmi režissöör Paul Verhoeven ("Robocop", "Total Recall", "Basic Instinct") ei ole prantslane, vaid hollandlane, kuid ta on teinud suurepärase töö prantslastest koosneva näitlejate assambleega ning kinoekraanilt paljastub meile väga tõetruu lugu. Samas ei ole "Elle" depressiivne, vaid film on hoopis agressiivne ning agressiivsus mõjub ekraanilt teistmoodi kui depressiivus. Võib öelda, et isegi julgelt ning värskendavalt.

"Elle"

Kerge põnevuse element ning tugeva iseloomuga peategelane põimuvad agressiivsuse ning vägivallaga ja kokkuvõttes ongi valmis teatud mõttes klassikaline draamafilm. Loomulikult jääb selliste tumedate emotsioonide kõrvalt puudu positiivsetest emotsioonidest või valguskiirest tulevikus, kuid see ongi lihtsalt selline film – julm ja julge.

Ametlik sünopsis:
Michèle (Isabelle Huppert) on karm ärinaine. Ta juhib oma raudse käega suurt arvutimängufirmat ja saab kõik, mida tahab – ka armuelus. Kui tema koju tungib toores vägivallatseja, ehmub Michèle vaid hetkeks. Ohvri rollis virelemiseks pole aega, sihikindel naine üritab talle kallale tunginud mehe isikut välja selgitada. Selle käigus paljastub naisele tema lähiringkonnas varjatud kired ja salajas hoitud vaenulikkus.

Palju tähelepanu nõudva töö kõrvalt tuleb Michèle’il lahendada ka lähedaste probleeme: tossikesest poeg on oma kohutavale kallimale lapse teinud, vanaks jäänud ema kavatseb gigologa abielluda ja parima sõbranna abikaasa tahab seksi. Õnneks elab naabruses häbitult ilus mees, kelles on potentsiaali kõigeks…

"Elle" linastub Forum Cinemas kinodes 6. jaanuaril.