Kirjutage ikka ka kommentaaridesse, mis olid teie möödunud aasta lemmikfilmid!

Head lugemist!

1. "Saabumine" ("Arrival")
Mis teeb ulmefilmist ulmefilmi? Kas kosmoselaevad, tulnukad, tulevikutehnoloogia ja võõrad planeedid? "Saabumine" tuletab meelde, et ulme ei seisne ainult seninägematute olendite, uue tehnoloogia ja eriskummaliste maailmade demonstreerimises, vaid millegi tundmatu avastamises ja selle tunde taasavastab suurepäraste põnevike "Vangistatud" ja "Sicario" režissöör Denis Villeneuve, kes on end viimastel aastatel tõestanud vanu kulunud žanre ergutava visionäärina. Tema kätte usaldati ka Ridley Scotti "Blade Runneri" teine osa "Blade Runner 2049" ning "Saabumise" põhjal võib julgelt järeldada, et Scotti meistriteose järg on suurepärastes kätes. Kahele kuldgloobusele kandideerinud film hakkab kindlasti ilma tegema ka 26. veebruaril, mil leiab aset Oscari-gala.

Loe ka arvustust.

2. "Manchester by the Sea"
Ma ei tea, kas mina muutusin möödunud aasta jooksul külmemaks, pessimistlikumaks ja tundetumaks, aga mind suutsid tõesti pisarateni liigutada ainult väga vähesed fimid: üheks neist oli 20. jaanuaril linastuv "Manchester by the Sea" (mida minul õnnestus näha PÖFFil). Viiele Kuldgloobusele kandideerinud ning parima meesnäitleja (Casey Affleck) eest ühte koju viinud draama on igaühele, kes peab end inimeseks: see puudutab seda tavaliselt sügavale ükskõiksuse ja info ülekülluse alla mattunud inimlikkuse osa nii tugevalt, et pärast filmi ei tohiks end keegi tunda sama inimesena. "Manchester by the Sea" avab vaatajate hingelukud sama tempoga nagu seda tehakse peategelasega. Valu, leina, tühjust ja ükskõiksust suurepäraselt kanaldav Casey Affleck on juba parem näitleja kui tema vend Ben.

Loe ka arvustust.

3. "Your Name"
Jaapani animatsioonide hulgas on uus tegija: tema nimeks on Makoto Shinkai, kuigi ta polegi nii uus, sest on tegutsenud juba 1997. aastast, aga laiem tuntus saabus 2002. aasta lühifilmiga "Voices of a Distant Star". Shinkai on uus Hayao Miyazaki ning see tiitel on talle kinnistatud põhjusega: Shinkai unikaalne visuaalne stiil, erakordne lugude jutustamise oskus ning oskus muuta kõik tegelased siiralt inimlikust, on lausa ebamaine. Film linastus Eestis ainult PÖFFil.

4. "Roheline tuba" ("Green Room")
Pole mingi saladus, et mulle meeldivad väga õudusfilmid ning "Green Room" oli üks möödunud aasta parimaid. "Green Room" mõjub nagu külm vesi näkku, see lajatab levinud arusaamadele, kuidas peaks süžee arenema ja kes peaks kangelastest ellu jääma ning lajatab rohkem pöördeid pooleteise tunni jooksul kui "Troonide mäng" suutis pakkuda kuue hooaja vältel.

Loe ka arvustust.

5. "Hacksaw Ridge'i lahing" ("Hacksaw Ridge")
Kui suurem osa USA sõjafilme on täis patriotismiga õigustatud glorifitseeritud vägivalda, mis näitavad nende armee tehnika üleolekut või Ameerika kodanike murdumatud meelekindlust, siis 10 aastat mitte ühtegi filmi lavastanud Mel Gibsoni "Hacksaw Ridge'i lahing" tuli, nägi ja võitis ning muutis sõja tõeliseks õuduseks, mis murraks ka kõige tugevama hinge. Gibsoni sõjafilm suudab vaatama sõjaõuduste näitamisele olla inimsuhete osas nii siiras ja liigutav, et filmi lõpus lausa pealesurutuna mõjunud Jeesus Kristuse taevasse tõusmist meenutav kaader ei mõjunud pealesurutuna, vaid pigem Desmond Dossi (Andrew Garfield) karakteri saavutatud katarsise täiesti loomuliku visuaalse metafoorina. "Hacksaw Ridge'i lahing" on harukordne sõjafilm suuresti tänu väga täpse pilgu ja tunnetusega Mel Gibsonile.

Loe ka arvustust.

6. "Kubo ja kaks pillikeelt" ("Kubo and the Two Strings")
Laika animatsioonistuudio "Coraline", "ParaNorman" ja "Kastitrollid" on minu isiklikud lemmikud ning muidugi on seda ka nende uus film "Kubo ja kaks pillikeelt". Laika on juba korduvalt tõestanud ja teeb seda uuesti ka "Kuboga", et kinodesse jõudvad animatsioonid ei pea olema ainult järjed tuntud esimestele osadele, lastele suunatud perefilmid ega rääkivate loomade abil lapsi kinno meelitavad labased komöödiad. "Kubo" on koos "Zootropolisega" möödunud aasta ainsad suured animatsioonid, mis julgesid olla tõsised ja tahtsid midagi ka öelda. Laika animatsioonistuudio pole suur ja iga filmi loomine võtab kaua aega ning seda hoolt ja armastust on tunda igas nende filmis.

7. "Deadpool"
"Kapten Ameerika: Kodusõda" ja "Doktor Strange" olid head filmid, aga nende õnnetuseks olin mina ja tuleb välja, et ka väga paljud teised superkangelasefilmidest nii väsinud, et "Deadpool" mõjus mitte ainult värske tuulena, vaid lausa väga vajaliku žanriparoodiana. Seda tõestas ka üüratu kassaedu ning nominatsioonid Kuldgloobuste jagamisel. "Deadpool 2" on juba töös ning kui kõik hästi läheb, siis hakkab teine osa olema superkangelaste suhtes veelgi pilavam, iroonilisem ja kohatum. Ja seda ongi praegu vaja, sest mõnes mõttes arvab Marvel, et nende toodetud filmid on kuldaväärt, kuid tegelikkuses on suurem osa neist unustatavad. "Deadpool" seda kindlasti ei ole.

Loe ka: 10 fakti, mida sa "Deadpooli" kohta ei teadnud.

8. "Midnight Special"
Auhindade jagamise hooaeg on täies hoos ning kõik räägivad Jeff Nicholsi liigutavast draamast "Loving", kuid peaks rääkima ka 2016. aasta alguses linastunud ja teenimatult tähelepanuta jäänud klassikaliste müstiliste ulmefilmide traditsioonidele kummardavast filmist "Midnight Special". Tegu on Nicholsi esimese stuudiofilmiga, mis tuli ja läks nii nagu paljud filmid, mida stuudiod ei oska müüa või on jätnud ühel või teisel põhjusel tähelepanuta, kuid see on film, mida peaks vaatama iga endast lugupidav ulmefänn. "Midnight Special" pole Nicholsi esimene ulmefilm: selleks oli tegelikult 2011. "Take Shelter". Mõlemad on vaiksed draamad tegelaste sisemisest põlemisest nendest suuremate ja tihtipeale kontrolli alt väljuvate sündmuste taustal.

9. "Kõigi annetega tüdruk" ("The Girl With All the Gifts")
M.R. Carey samanimelisel romaanil põhinev zombifilm on neile, kellele ei meeldi zombifilmid. Mulle meeldivad, aga sarnaselt paljudele teistele olen ka mina neist väsinud, sest ei paku enam midagi uut. "Kõigi annetega tüdruk" on madalaeelarveline zombifilm, mis väärib palju rohkem tähelepanu kui see senini saanud on. Filmis löövad kaasa Gemma Arterton, Paddy Considine, Glenn Close ning fenomenaalne uustulnukas Sennia Nanua. "Kõigi annetega tüdruk" on mõtleva inimese õudusfilm, mis meenutas sisu poolest 2013. aastal ilmunud meisterlikku videomängu "The Last of Us". M.R. Carey romaan ilmus hiljem kui "The Last of Us" ja kuigi autor kinnitab, et sarnasused on juhuslikud, siis peab tõdema, et kokkusattumusest on asi kaugel. Üks asi on kindel: mõlemad on oma žanri parimad näited.

10. "Päevad, mis ajasid segadusse"
Mõtlesin pikalt, kas jätta TOP10 viimaseks filmiks "La La Land: California unistused" või ühe Eesti filmi ja nagu näha, siis otsustasin viimase kasuks, sest esiteks ei ole "La La Land" vaatamata äsja võidetud rekordilisele 7 Kuldgloobusele minu üks möödunud aasta lemmikfilme ja teiseks peaks heitma pilgu ikka ka kodumaisele toodangule, mille hulgast on selgelt parim "Päevad, mis ajasid segadusse". Nii Ruumeti režiist kui ka Sten-Johan Lille operaatoritööst võib välja lugeda mõjutusi Gaspar Noe, David Fincheri ja miks ka mitte Christopher Nolani ja Sam Mendesi debüütidest. Siin on mänge mälu, unenäolisuse ja reaalsuse illusioonidega.

Loe ka arvustust.

2016 möödus minust niivõrd märkamatult, et ma ei jõudnud väga filme vaadatagi. Kinno jõudsin tavaliselt siis, kui seal oli midagi, mida ma väga vaadata tahtsin ja reeglina olid nendeks üsnagi spetsiifilised filmid, nagu koomiksitel põhinevad linateosed või mu lemmikrežissööride ja/või näitlejate osalusega ekraniseeringud. Ära jäid vaatamata näiteks mitmeid kiidusõnu saanud “Saabumine” ning “Zootropolis”, kuid selle mure üritan 2017. aasta jooksul parandada.

Head filmid:

1. "Deadpool"
Eks mind pisut teeb kurvaks, et ma niipalju ainult koomiksifilmidest kirjutan, ent samas oli “Deadpool” niivõrd äge kinotükk, et ma ei käinud seda vaatamas mitte üks ega kaks, vaid lausa kolm korda. Toredaks tegi asja fakt, et iga kord avastasin ma detaile, mis eelmisel korral märkamatuks jäid. Film oli otsast otsani huumorit ja ägedat märulit täis ning samas ei üritanud kordagi olla midagi muud peale selle, mis ta tegelikkuses oli. Vaataks neljandat korda ka!

2. "Vihane kaheksa" ("The Hateful Eight")
Quentin Tarantino on olnud aastaid mu lemmikrežissöör ning kui peaksin tema filmidest mingisuguse pingerea kokku panema, jääksin üpriski kiirelt jänni, sest tegu pole lihtsa ülesandega. Igaüks neist on unikaalne ja eripärane austusavaldus mehe enese lemmikfilmidele ja -žanritele. Samuti on need tavaliselt täis hästi ja huvitavalt kirjutatud dialoogi, ootamatuid pöördeid ja üllatusi nii kaamera ees kui ka taga (kasvõi kõnealuse filmi kitarriintsident, kus Kurt Russell enese teadmata antiikse pilli vastu seina puruks lõi). Äge oli, ei oskagi muud öelda. Seda sattusin lausa kahel erineval korral kinno vaatama.

3. "Roheline tuba" ("Geen Room")
"Green Roomi" kohta kuulsin häid asju juba eelmise aasta HÕFFi ajal, aga esmakordne vaatamine jäi siiski kinosaalide ukse taha ehk koju ja teleka ette. Ometigi ei läinud midagi kaduma ning esialgu punkmuusika tagamaid uuriva filmina tundunud lugu läks mööda ootamatut rada ning sellest sai pingeline põnevik, mis naelutas mind efektiivselt ekraani ette. Väga head rollisooritused Patrick Stewarti ja Anton Yelchini poolt: esimest polnud varem kurjami rollis näinud, seega oli tegu värskendava kogemusega, teise geniaalsusest sain aga alles nüüd aru, tegu oli tõepoolest väga hea näitlejaga.

4. "Kapten Ameerika: Kodusõda" ("Captain America: Civil War")
Üks kahest eelmisel aastal ilmunud Marveli koomiksifilmist oli tunduvalt suurejoonelisem ja pingelisem kui viiendal positsioonil puhkav "Doktor Strange". Huvitaval kombel on just Kapten Ameerika filmidest saanud need kõige huvitavamad ja ägedamad Marveli kirjus seltskonnas, eriti arvestades kuivõrd vähe Ameerika suurima patrioodi esimest seiklust mäletatakse. Samal ajal on teine osa "Talvesõdalane" (“Winter Soldier”) ja ka "Kodusõda" (“Civil War”) ühed tolle universumi armastatumad teosed. Olles lugenud koomiksit, millel antud film kaudselt põhineb, võin kinnitada, et vähemalt sel korral tehti paberkandjale silmad ette.

5. "Doctor Strange" ("Doctor Strange")
“Doktor Stange” oli eelkõige visuaalne nauding ning alles siis film, mida vaadata loo pärast. Ometigi oli tegu pigem värskendava õhusõõmuga viimaste aastate koomiksifilmide virrvarris, mis vägisi on aina enam ja enam sama kulunud süžeeliini kasutanud. Benedict Cumberbatch tundub nagu näitleja, kes võiks olla n-ö “suurem” kui koomiksifilmid, ent peale linateose nägemist ei oskaks kedagi teist Marveli universumi suurima maagina ette kujutadagi.

Halvad filmid
Kui ma seda nimekirja kokku hakkasin panema, oli siin kandidaate tunduvalt rohkem kui lemmikfilmide nimekirjas. Miskipärast on juhtunud, et satun tihemini kehvemate filmide otsa. Teatud tasandil mulle halvad filmid isegi meeldivad, seda muidugi juhul, kui on tegemist selliste “nii halb, et on hea” kategooriasse kuuluvate tükkidega. Need viis on aga lihtsalt halvad.

1. "Batman vs Superman: Õigluse koidik" ("Batman v Superman: Dawn of Justice")
Ma olin pikalt kahevahel, kumb DC linateos esimesele kohale panna, ent lõpuks võitis “Batman vs Superman” nii rumaluse kui ka liigse pikkuse kategoorias. See oli lihtsalt nii, nii, niiiiiiiii halb ja rumal ja igav ja venin ja kui ta igav ja veniv ei olnud, oli ta rumal ja halb. Filmis jagus kaadreid, mis olid visuaalselt hästi teostatud ja huvitava sisuga, aga kui korrakski aeg maha võtta ja registreerida, mis parasjagu ekraanil toimub, tekib pähe kohe mitukümmend “miks” küsimust, mis üritavad leida põhjuseid, millepärast need sündmused aset leiavad ning motivatsioone, mis tegelasi tegudele ajendavad. Ning ei, see kui kaks tegelast avastavad, et nende mõlema ema nimi on sama…. See ei ole see. See on rumal ja halb. Film hakkab kandideerima ka Kuldvaarikatele ehk möödunud aasta halvimate filmide auhindadele.

2. "Suitsiidisalk" ("Suicide Squad")
Vist võib öelda, et “Suitsiidisalk” ei olnud üdini halb - ta nägi kohati päris äge välja ja osad naljad olid sellised, mille peale võis muiata. Üldpilt on aga kahjuks teistsugune. Tegemist on puslega, mille osad ei sobi omavahel kokku, ent mille pisikesed vihased lapsed oma rusikatega siiski üksteise külge kinni on tagunud ning nüüd on tulemuseks absrtaktse välimusega soperdis, mis teatud nurga alt näeb isegi kunstiline välja, ent õige valguse käes paljastub ta tõeline pale. Jared Leto Joker oli (vähemalt selle põhjal, mida me filmis näha saime) justkui teismelise poisi nägemus sellest, mis võiks olla diip ja cool, ent suureks kasvades saab ta aru, kuivõrd naeruväärne see kõik oli. Sel filmil oli nii palju potentsiaali, et olla lõbus energiasüst, mida DC filoimiuniversum nii hädasti vajas, aga lõpuks kukuti ikka samasse masendavasse auku.

Loe ka Madis Vohu, Ralf Sauteri ja Rasmus Rammo arvustusi.

3. "Blairi nõiafilm" ("Blair Witch")
Esimene “Blairi nõiafilm” kuulub kindlasti mu lemmikfilmide hulka. Tegu oli pineva õudukaga, mis ei kasutanud odavaid võtteid inimeste ehmatamiseks, vaid hoopis psühholoogilisi elemente õuduse ehitamiseks. Esimene “leitud videomaterjali” film oli tõenäoline teerajaja nii positiivses kui ka negatiivses mõttes, sest peale seda (ja osaliselt ka esimest “Paranormal Activityt”) on aina rohkem ja rohkem raskusi, et põhjendada, miks peaksid inimesed end konstantselt filmima. Täpselt sama probleem on ka uuel “Blairi nõiafilmil, kus tegelased ööd ja päevad kõrva külge kinnitatud kaameraga ringi tatsavad. Psühholoogilise õuduse asemel valitakse aga vana hea ja klassikaline “BOO!” moment, kus ekraanile mõni tegelane või asi kargab. Ühel hetkel muutub see lausa nii tihedaks, et isegi see ei suuda mingit emotsiooni tekitada. Leidsin filmist vist vaid ühe õudsa momendi, ülejäänu ajal tuli peaaegu aga tukk peale.

4. "X-Mehed: Apokalüpsis" ("X-Men: Apocalypse")
Eelmine aasta oli minu jaoks ilmselgelt koomiksifilmide aasta ning X-Meeste seiklused on protsentuaalselt olnud senimaani pigem õnnestumised (jättes välja “Viimase vastuhaku" ja Wolverine’i esikteose), seega "Apokalüpsisel" olid kõik eeldused, et olla hea. Eriti, kui arvestada kuivõrd head olid n-ö uue triloogia esimesed kaks episoodi. Aga täpselt niisamuti, nagu "Viimane vastuhakk" tõmbas vee peale esimesele "X-Meeste" seeriale, tegi “Apokalüpsis” uuel ajateljel asuva saagaga samamoodi. Mõned helged hetked küll olid, ent suures pildis oli tegu kohutava segadusega, kus osad tegelased said vaevu sõna suust ja ei omanud mingisugustki tähtsust. Jennifer Lawrence’il oli ka silmnähtavalt vägagi ükskõik.

5. "Klassikokkutulek"
Eesti oma komöödia langes viiendale kohale, sest mu ootused olid juba eos madalamad kui värskelt niidetud muru. Kõige suuremaks komistuskiviks oli piinlikku huumorit täis stsenaarium, mis pidas vajalikuks oma püandid alati ilmselgeks teha - iga kord, kui Mait Malmsteni tegelaskuju millegi rumalaga hakkama sai, pidi Ago Anderson suure häälega naerma hakkama. Noh, et ikka nõdrameelne publik aru saaks, et oli naljakoht. Võttes arvesse, et 2016. aastal nägi ilmavalgust ka “Kellapite” teleseriaal, võib vist julgelt öelda, et eelmisel aastal löödi Eesti huumori kirstukaane sisse viimased naelad. Vähemalt ei pannud ükski mees naisteriideid selga.

Steni saab näha Kinoveebi Kinosaates ning tema arvamust videomängudest saab lugeda Level1 vahendusel.

1. "Your Name" ("Kimi no wa Na")
Esimene koht tegelikult ei ole eriline üllatus, sest üks film sidus minu jaoks kõik, mida ühelt teoselt oskan oodata. "Your Name" on üks neist filmidest, mis on sedavõrd universaalne, et on lausa keeruline uskuda, et kusagil võib eksisteerida keegi, kes seda teost ei armastaks.

Teine suur nimi Jaapani animatsioonide maailmas Makato Shinkai näitas väga selgelt, miks just tema on kõige tõenäolisem Miyazaki mantipärija, kui andis inimkonnale kunstiteose, mida korra näinuna ei suuda enam kunagi unustada - lihtsalt vapustav. See lugu kinnitab taaskord Shinkai oskust publik emotsioonide ja iluga täita. Sada minutit pole kunagi varem olnud sedavõrd kõnekad.

Olen tugevalt lummatud filmis olevatest detailidest ja maailmast, mis on ülesse joonistatud. Taust ja seade on niivõrd ilus, et annab silmad ette kõige parematele live-action teostele. Äärmiselt vaikselt ja rahulikult liikuv tempo, hingeline muusika ja targalt paigutatud vaikus, mis sujuvalt seguneb imeliste taustahelidega - vihma sabin, tuule kohin puude latvades ning linna igapäevane möll. Makoto Shinkai enda kirjutatud lugu ei ole lihtne, et seda soravalt ette kanda ning lõplik lahendus ja kujundus ei pruugi igale inimesele meeldida, kuid tervikuna on kõik oivaliselt sobilik.

Shinkai tugevused tulevad välja, kui tegevustik ja situatsioonid jäävad väikesele tasapinnale koos väheste karakteritega ning klassikalise antagonisti asemel on ainult inimese olemus ja sisemiste probleemidega võitlemine. Sellises igapäevases muinasjutus voolab mehe talent kõige soravamalt, lubades ehitada kihtide kaupa emotsiooni, mis kajab vaatajani tagasi terve keskkonnaga imelises kooskõlas. Film saavutab harmoonilise heli kõikide aspektide vahel, jäädes samal ajal truuks Jaapani eripärasele kultuurilisele piirangule ja vabadusele. Keelatud armastus on kaasahaarav lugu läbi iga võimaliku kultuuri.

Film räägib kahest teismelisest, kes pole kunagi kohtunud. Mitsuha elab koos oma perega väikeses külas ja Taki on tavaline koolipoiss Tokyos. Nad mõlemad näevad veidrad unenägusid, kus elavad terve päeva teineteise kehas, kuid nad peagi avastavad, et see kõik on päriselt. Sealt algab rida koomilisi ja emotsionaalseid situatsioone, kuid nad paraku ei suuda meelde jätta üksteise nime. Nende kahe noore suhe käitub kui metafoor esimese armastuse kohta, kus jääb mulje, et sulad teise inimese sisse ning kaotad enda individuaalse identiteedi. Filmi viimane kolmandik pakub huvitavaid lahendusi ning lõpu, mis paneb sügavalt ohkama ja südame pummeldama - see film on lihtsalt sedavõrd ilus.

Shinkai suudab jääda täpselt hea maitse piirile, saavutades minimaalse vajaliku, et hoida enda pisarakiskuja kuulsust. Teose kliimaks on väga äkiline, spontaanne, tohutu energiaga, sentimentaalne ja täis kunsti. Ülevoolavad emotsioonid haaravad endasse ning ebatraditsiooniline lõpetus jätab vaataja vaikseks veel mõneks ajaks. Lõpetuseks ütlen, et "Your Name" on äärmiselt võimas lavastus, mille suurimaks miinuseks on aeglane ja natukene igav algus, mis võib osad vaatajad ära peletada, kuid kes lõpuni vaatab, on muutunud inimene. 10/10

2. "Saabumine" ("Arrival")
Denis Villeneuve on enda nime praeguseks hetkeks sidunud vankumatu stiili ja kõrge kvaliteediga, mida mehe viimased filmid nagu "Vaenlane" ("Enemy"), "Vangistatud" ("Prisoners") ja "Sicaro" ainult kinnitavad. "Saabumine" on keerulise sisuga ulmefilm, kuid hoiab alles kõik selle imelise, mis Villeneuve tuntuks tegi nagu mõnus vaimne stiimul, visuaalsed kujundid, tugevad näitlejad ning suurepärane stsenaarium.

Just see viimane on põhjus, miks "Saabumine" on minu jaoks neljas film nimekirjas kus on taolised gigandid nagu "Kontakt" ("Contact", 1997), "Kera" ("Sphere", 1998) ja "Kolmanda astme lähikontaktid" ("Close Encounters of the Third Kind", 1977). Filmi fookus ei ole tulnukate saabumises või nendega võitlemises, vaid hoopis suhtlemises. Terve film on lingvistikute märg unenägu, kus peategelane Loiuse Banks (Amy Adams) proovib leida viisi, kuidas heptatoididega (kuidas tulnukaid nimetatakse) suhelda, samal ajal kui maailm on kaoses ja üha suurenevad pinged ähvardavad suure rahvusvahelise agressiooniga. Lugu räägitakse julgelt ning publikut ei hellitata, mis tähendab, et filmi tuleb vaadata enda peaga - keegi vastuseid ette ei anna.

"Saabumise" keskmes on veidra kujuga tulnukate laevad, mis äkitselt saabuvad üle terve maailma. Need jäävad lihtsalt hõljuma ning peagi võetakse ühendust maailma juhtiva keelteeksperdiga Loiuse Banks, kelle ülesandeks on leida viis, kuidas saada teada, mida tulnukad soovivad - mis on nende eesmärk. Filosoofiline lugu, mis esitab palju eetilisi küsimusi nii aja, inimkonna tuleviku kui ka enda lapse armastamise kohta on eelmise aasta, või lausa kümnendi üks silmapaistvamaid teoseid. Suhteliselt ideaalilähedane film on kindel valik - nii kinos, filmiõhtul või pikal bussisõidul. 9/10.

3. "Paterson"
Adam Driver (Kylo Ren) on praeguse ajastu üks filmimaailma suurimaid meesstaare ja just tema selle teose minu teele tõi. Linaloo lavastaja ja stsenarist Jim Jarmusch on tuntud meister ning "Paterson" on imeline lisa mehe veel imelisemale karjäärile.

Film on emotsionaalselt provokatiivne ja intellektuaalselt väljakutsuv, luues situatsiooni, kus publikust saab kunstnik, kes näeb korda igapäevases hallis kaoses. See siiski ei ole kohe selliselt - kõik algab aeglaselt kui näeme elu läbi Patersoni (Adam Driver) igava rutiini. Mees ärkab ülesse, joob kohvi, sätib otseks viltu vajunud postkasti, mis häirib rahuliku elu struktuuri ning veedab oma päeva juhtides bussi mööda samanimelist linna - Paterson.

Hoides silmad teepeal, fokusseerib mees oma tähelepanu reisijate jutule ning õhtuti paneb need kirja kui luuletused väga tähelepanematusse märkmikusse. Esialgu veidralt mannetud ja igavad luuletused tekitavad haletsust mehe üksluises ja kohati täiesti mõttetus elus. Sama rutiin päevast päeva. Paterson jagab maja koos enda pikaaegse tüdruksõbraga, kes ei suuda mõista, miks puudub mehel ambitsioon enda töid avaldada. Patersoni vaikne samasus ja väikene maailm siiski peidab endas rohkem, kui suurepäraselt lavastatud temaatiline origami liigub allaandmise ja ootamatuste suunas.

"Paterson" on üks neist filmidest, mida peab vaatama ja kaasa mõtlema, sest edasi anda kogu seda massiivset sisu on äärmiselt keeruline ja üle minu võimete. Selge on see, et film on kirjutatud ja lavastatud selliselt, et on keeruline ennustada, mida keegi sellest endaga kaasa võtab, kuid saan garanteerida, et kavamine (mis on minu igapäevane eesmärk) saab olema tuntav. 9/10

Film linastus PÖFFil ning jõuab Forum Cinemas kinodesse 20. jaanuaril.

4. "Rogue One: Tähesõdade lugu" ("Rogue One: A Star Wars Story")
Alustan kohe toorelt - "Star Warsi" filmid on halvad, sisutud ja täiesti magedad ning minu jaoks üks inimajaloo suurimaid müsteeriumeid, et miks see nii edukas frantsiis on. Sellise ideega ja veidikene ebalevalt hakkasin vaatama kaheksandat "Star Wars" filmi, mis on eellugu neljandale osale, tuues ekraanile teksti, mida esimese filmi (neljas osa) alguses nägime.

Endale suureks üllatuseks nautisin seda filmi igal sammul algusest kuni lõpuni ning pean tunnistama, et suutsin enda elu jooksul ära näha "Star Wars" filmi, millel on sisu ja karakterid. Suurepäraselt lavastatud teos jääb truuks esimestele filmidele oma visuaalse stiili ja isegi tehnoloogia poolest. Ekraanil toimub koguaeg midagi, tempo on kiire, karakterid luuakse ja esitatakse sujuvalt, tuuakse sisse juba armastatud elemendid ning filmi üks suurimaid saavutusi on võime tuua lisa juba sedavõrd tuntud universumisse.

Kogu lugu on seotud Surmatähe plaanide saamisega, mille abil siis hiljem Luke Skywalker selle imemasina õhku laseb. Samuti eemaldab see lugu ka ühe suurima küsimuse ja probleemi "Uue lootuse" ("New Hope") filmist - miks oli Surmatähel see nõrkus just selliselt? Kõrgete lootustega film ei petnud fännide ootuseid ning pigem näitab, et "Star Wars" alles alustab ja samuti on nüüd ehk ka lootust, et saan kunagi näha filmi Old Republic või Jedi Academy kõrvallugudest. Ulmefilmi austajatel on siin vaadata ja nautida väga palju - tegijad on enda hinge sinna jätnud ja seda on tunda. Peale seda filmi saan öelda, et olen ka "Star Wars" lummuses ning ootan huviga, mida edasi planeeritakse. 8/10

5. "Nõid" ("The Witch")
Filmi lavastaja ja stsenarist Robert Eggers on suhteliselt värske ja uus nimi, kuid ei oskaks oodata paremat ja meeldejäävamat debüüti kui see veider meistriteos "Nõid" tegevus toimub koloniaalses Ameerikas, kus värskelt Inglismaalt saabunud perekonnad proovivad leida omale uut paremat kodu. Võõras maa ja uued reeglid siiski ei tee seda lihtsaks Williami perekonnale, kes saadetakse religiooni seaduste rikkumise pärast asundusest minema. Üksinda keset tühermaad, võõrast keskkonda ja kurjakuulutavat metsa hakkavad asjad viltu kiskuma, kui perekonna noorim beebi äkitselt ära kaob.

Filmi ei saaks kategoriseerida kui klassikaline tänapäevane õudusfilm, mida oleme tundma õppinud, vaid pigem peaksime vaatama ajas tagasi selliste kunstiteoste poole nagu "Hiilgus" ("The Shining"), "Rosemary laps" ("Rosemary's Baby") ja "Võõrkeha" ("The Thing"), mille elemente tunneb suhteliselt kergelt läbi terve filmi. Kindlasti tuleb olla valmis selle jaoks, et tempo on väga aeglane, tegevustik on suuresti ainult dialoogina, ehmatusi ei ole ning verd on suhteliselt minimaalselt.

Õudne on see film oma masendavas reaalsuses ja igapäevaelus, mida inimesed tollel ajal elasid ning kuidas religioon ei suuda kaine mõistusega koos samas reaalsuses hakkama saada. Ebausk, hirm ja sügav pime Jumala armastus loob veidra psühholoogilise keskkonna, mis hirmutamise asemel poeb naha vahele ja jääb häirima veel mõneks ajaks. Ajastutruu lavastus on väga kütkestav. Vana inglise keel, see sünge halastamatu loodus, räpasus ja patune elu. Tihti panin tähele ennast imetlemas kompositsiooni, tempot, kaugust ja nurkasid, ning see sobis igal momendil ideaalselt.

Muusika on samasuguselt ebameeldiv ja häiriv nagu see lugu ja lõpptulemus. Kahjuks ei saa sisust väga detailselt rääkida, sest see rikuks ära kogemuse see enda nahal läbi elada. Psühholoogiline ülesehitus esitab palju küsimusi, millele vastuseid filmist otse ei leia. Hiljem mitu tundi endamisi analüüsides leidsin ainult uusi küsimusi, mis on osa sellest kogemusest ja meeldejäämisest. Pole väga pikka aega kogenud ühtegi sedavõrd mõjuvõimsat filmi!

Näitlejate valik on suurepärane, kuid kogu au võtab perepea Williami rollis olev Ralph Ineson ning vanima lapse Thomasin rollis olev Anya Taylor-Joy. Nende kahe suhteliselt tundmatu näitleja juhtimisel valmib lugu, mida on raske kritiseerida. Aeglaselt algav, kuid kiirelt lõppev narratiiv on kaval, analüüsiv ja trikke mängiv kompott, mis jätab kõik hirmsa vaatja enda fantaasia hooleks. Atmosfäär, halastamatu saatus ja unustusse kadunud elud, kellest keegi midagi ei tea, on väikene osa selle mõjust, mida oma lapsele näidata ei julge. Sedavõrd häiriv film, et lapsele isegi ei maini seda. Kokkuvõtteks saan öelda, et aasta üks pärle ning konkurent "See jälitab sind" ("It Follows") friigiõudukale oma meeldejäävuses. 8/10.

6. "Taskunoamees" ("Swiss Army Man")
Praegune filmiajastu on domineeritud superkangelaste, halbade raamatute ekraniseeringute, veel hullemate rebootide ja mittevajalike järgede poolt, siis on kerge ununema, et originaalsuses on kuld. Keeruline on olla originaalsem kui seda on "Taskunoamees", mis on veider, täis naerupahvakaid ning üllatavalt humaanne lugu, arvestades, et mis tegelikult ekraanil toimub.

Paul Dano on muutnud teatud viisil tüüpkarakteriks - ekstsentriline veidrik, kuid see ei ole kohe kindlasti halb, vaid pigem kompliment mehe arenenud oskustele kui karakternäitleja. Selles filmis astub Dano ülesse Hanki rollis, kes on näiliselt üksikul saarel olnud juba pikemat aega ning enne, kui jõuab endalt elu võtta, uhtub kaldale mehe laip (Daniel Radcliffe), kelle nimeks saab Manny. Sealt edasi algab seiklus, mida on keeruline sõnadesse panna.

Täis peerunalju ning eelkõige suurepärast dialoogi, mida esitavad maailmaklassi näitlejad, pean tunnistama, et selliselt naerda pole juba ammu saanud. Veidrikust vaimuhaige ja gaasidest paisuva laiba seiklused läbi metsa on veider idee, mis toimib igas punktis läbi kogu selle seikluse, mille puänt tekitab vestlust filmi näinud inimeste hulgas veel mõnda aega. Eelkõige silmapaistev näitlejatöö ning harjumatult veider viis lugu jutustada on need, miks hindan seda teost sedavõrd kõrgelt. 8/10.

7. "Moonlight"
Barry Jenkinsi film "Moonlight" tundus esimesel pilgul selline tugev oscar-bait teos, mis jälgib klassikalist auhindade võitmise valemit - homoseksuaalsus, rassism, vaesus ja traagiline armastus. Kõik need nö "vähemused" on filmis tõepoolest olemas, kuid need ei lähe eemale reaalsusest ega räägitav lugu ei kaota eesmärk ja fookust. Lavastuselt veidikene ambitsioonikas kolmes episoodis räägitud lugu, võtab publiku kaasa Chironi teekonnale läbi lapsepõlve, teismeeas ning täiskasvanu kogemuste. Iga episood on nagu eraldiseisev film, kuid kõik kolm koos loovad äärmiselt tugeva koosluse, mis ei jäta külmaks isegi minusugust kivinägu.

Toetavad karakterid muutuvad läbi episoodide, tuletades meelde, et elus asjad pidevalt muutuvad ning stsenaarium annab ülimalt detailse arenguprotsessi ning teeb Chironi karakterist ühe paeluvama, keda olen üle pika aja näinud. Esimene episood keskendub poisi lapsepõlvele ning annab tausta, kui teismeiga annab tagakiusamise ning seksuaalse segaduse. Isafiguurid muutuvad, ema on suhteliselt kõnts ning takistused on igas momendis. Viimane episood sümboolse nimega "Black", näitab kuidas eelnev on meest mõjutanud ning peab tunnistama, et kogu loo raskuses, saadab Jenkins publiku minema positiivse ja lootusrikka noodiga - kunagi ei ole hilja.

Kiiduväärt on filmis olevad värskendavad värvid ja heledad toonid, mis on ebatavaline sedavõrd raske sisuga filmi puhul. Emotsionaalselt ja temaatiliselt ei ole film midagi uut - kõik oleme seda juba näinud, kuid see stiil, nii visuaalne, tehniline kui ka karakteriseeimine ning veel see salapärane müstiline element, teevad sellest eelmise aasta ühe võimsaima draama.

8. "The Wailing" ("Goksung")
Pange ennast valmis millekski tõeliselt veidraks - ja samas sedavõrd paeluvaks, et raske on eemale vaadata. Ülipikk õudusthriller on meeldetuletus, et Lõuna-Koera filmid on kunst ning lavastaja Hong-jin Na toob ekraanile ühe viimase kümnendi originaalseima psühholoogilise karakteri.

Üleloomulik müsteerium viib publiku tõeliselt künklikule teekonnale ning alustab kui Aasia "Fargo", kui tutvustab vaevalt kompetentset, kergelt koomilist politseinikut Jong-Gu (Kwak Do-won). Tema külas on olnud rida veidraid surmasid ning keegi ei tea, mis neid põhjustab. On see mõni veider haigus või on hoopis süüdi äärmiselt õõvastav Jaapani mees, kelle ilmusega sündmused kõik alguse said. Paranoia võtab täishoo sisse, kui mehe enda tütar hakkab näitama mürgituse jälgi ning hakkab käituma kui vaimust vaevatud.

Kiiresti läheb põrgu lahti ning lavastaja osavus teeb sellest filmi, mida üksinda ei soovita kellelgi vaadata. Tegemist on emotsionaalselt väsitava, vaimselt pingelise tegevustikuga, kus kõik on kiire ja segane, vahel jubedalt verine ning pidevalt suunda muutva kunstiteosega - kus läbivaks teemaks on idee, et kes on süüdi? Film ei kaota enda peaaegu kolmtunnise kestvuse jooksul tasakaalu ning näitab, et originaalne õudusilm ei ole kusagile kadunud. Muidugi peab ära mainima, et Kim Hwan-hee esitlus kui politseiniku tütar jätab Linda Blairi kõige kuulsamast rollist Disney printsessi mulje. 8/10

Film linastus PÖFFil.

9. "Poiss ja koletis" ("The Boy and The Beast")
Üllatavalt humoorikas Jaapani animatsiooni on eelmise aasta Mamoru Hosoda meistriteos, andes lihtsate elementidega edasi sügavat mõtet ja teistsugust arusaamist teistest erinev olemisest. Hosoda on vanameister Miyazaki loo jutustamise sümboolne järeltulja, kus visuaalne esitlus on teisejärguline.

Filmi peategelane on noor tänavalaps Ren, kes juhuse tahtel satub igavast ja karmist inimeste maailmast palju fantastilisemasse fantaasiamaailma, mis on täis erinevaid loomi ja koletisi. Oma teekonnal kohtab ta karule sarnanevat vanameister Kumametsut, kes võtab Reni enda õpipoisiks. See veider paar peab mitu füüsilist ja emotsionaalset võitlust läbi kahe tunni, pakkudes filosoofilisi dilemmasid ning mitut sügavat õppetundi - igas ühes on pimedus, mida kontrollida ning perekond ei ole midagi, millesse sünnitakse, vaid see luuaks.

See animatsioon on fantaasia, mis peegeldab reaalsust kõige ausam viisil, rääkides lugu läbi inimeste ja kultuuri, näidates et sisemine konflikt ja intiimsus võivad käia käsikäes. 7/10

10. "17, hirm ja rõõm" ("The Edge of Seventeen")
Film, mida alguses suure kartusega vältisin, muutus väga kiiresti üheks aasta lemmikuks ning põhiliseks komöödiaks, mida sõpradele mõnusaks filmiõhtuks soovitan. Esitletud lugu on igapäevane ja kergesti imponeeriv, kuid mitte midagi ei lähe selliselt nagu ootaks.

Üllatused on igas momendis ning kogu täiskasvanuks saamise valu teeb sedavõrd nauditavaks just peategelane Nadine (Hailee Steinfeld), kes elab oma suurema venna varjus. Kõik asjad tema elus on halvad ning kuldlusikas suus sündinud ja ülipopulaarne vennaraas ei aita kohe kuidagi kaasa. Tüdruku elus on ainult kaks olulist inimest - parim sõbranna Krista (Haley Lu Richardson) ja õpetaja Mr. Bruner (Woody Harrelson).

Krista on hingesugulase rollis, kuid õpetaja Mr. Bruner sümpaatia peitub pigem selles, et talle ei meeldi Nadine kohe üldse, valideerides sellega noore tüdruku nägemust iseendast. Asjad lähevad keeruliseks (ja naljakaks) siis, kui Krista hakkab Nadine'i vennaga käima, hakates liikuma populaarsemates seltskondades, andes sellega Nadine'ile teada kui üksik ta tegelikult on.

Film keeldub kinni jäämast stereotüüpidesse, muudab tempot suvaliselt ja sujuvalt ning eelkõige annab peategelase, kes on isekas, tüütu, tähelepanelik, enesehaletseja ning tõeliselt meelelahutuslik. Nadine ei ole midagi muud kui tavaline tüdruk...ja see kõik toimib suurepäraselt. 7/10.

Rasmus jagas meiega lausa kahte edetabelit: õudusfilmide fännina 2016. aasta parimad õudusfilmid ning "tavaliste" filmide TOP10.

Aasta TOP 10 õudusfilmid:

1. "Rong Busanisse" ("Train to Busan")
Pisut veider, et minu tänavuse nimekirja etteotsa on sattunud teos, millesugustega ma varem pea üldse kokku puutunud pole. Zombisid oskan üldiselt hinnata vaid 80ndate itaalia kino kontekstis (Zack Snyderi "Surnute koidik" on üks väheseid erandeid) ja Lõuna-Korea filmitööstus on mulle üldse täiesti võõras. Sellest hoolimata on 2016. aasta parim õudusfilm, mis minu silme ette jõudnud, just nimelt korealaste vändatud zombifilm. "Rong Busanisse" on tempokas, emotsionaalne, verine, põnev, värske. Tõesti korralik teos!

Loe ka arvustust.

2. "Poiss" ("The Boy")
Teisele kohale platseerub mu isiklik lemmik "Poiss", millel kriitikute seas küll edu polnud, kuid mõnd žanrifänni – minagi nende seas – siiski raputada suutis. Olen nimetatud filmi väärtust juba pea aasta aega kaitsma pidanud ning teen seda järjekindlalt siiani: näen antud teost kui teravat kommentaari õudusfilmitööstuse hetkeolukorra kohta, mis osavalt praeguse aja klišeed pea peale pöörab. Pealtnäha tegemist järjekordse tondilooga, mil palju uut pakkuda pole, kuid sisimas peitub midagi hoopis enamat. Tegemist kindlalt ühe tänavuse aasta omanäolisema laialevi žanrifilmiga, mis vähemasti oma ainulaadse lõpplahenduse tõttu pikaks meelde jääb.

3. "Cloverfieldi tee 10" ("10 Cloverfield Lane")
"Cloverfieldi tee 10" on tänavusest paremikust ilmselt üks psühholoogilisemaid tükke. Põnevust ja pidevat närvikõdi on selles igatahes kamaluga: äraarvamismänguga ei tegele mitte ainult tegelased (ühes tänavuse filmiaasta pingelisemas stseenis), vaid ka vaatajad. N-ö suletud ruumi põnevikud jäävad piiratud tegevuskohast tingituna tihtipeale toppama, kuid siin sellist probleemi pole, kuna suurepärane näitlejateansambel ja äraütlemata käänuline stsenaarium ei lase vaataja tähelepanul hetkekski uinuda.

Loe ka arvustust.

4. "Kurja kutsumine 2" ("The Conjuring 2")
Tänavuse aasta kõige suurejoonelisem õudukas on üsna kindlalt meisterliku James Wani "Kurja kutsumine 2", mis juba oma monstrumliku kestusajaga žanrifilmide seas latti tõstab. 2013. aasta parima laialeviõuduka järjefilm on oma eelkäijast veelgi ambitsioonikam ja mitmetahulisem, ehkki mitte tingimata parem. Siiski on Wan hakkama saanud järjekordse õnnestumisega, mis kummituslugude fänne kindlasti alt ei vea.

5. "Tasa" ("Hush")
Praeguse aja ühe lootustandvama õudusfilmilavastaja Mike Flanagani ("Oculus") sissetungipõnevik "Tasa" – kusjuures ainuke film käesolevast tabelist, mida eesti kinodes näha ei saanud – pöörab žanristambid pahupidi. Flanagan on tõestanud varemgi, et teab, kuidas pinget ja ärevat atmosfääri luua, kuid "Hush" viib selle uuele tasemele. Teos on verine ja närvesööv, läbivalt põnev ja alguspooles isegi õudne. Home invasion’i huvilistele järjekordne maiuspala.

Loe ka arvustust.

6. "Madalik" ("The Shallows")
Ihtüoloogidel on põhjust rõõmustada, sest tänavu saab parimate õudukate nimekirja lisada ka ühe peadpööritavalt põneva haifilmi, mida muuseas ka Spielbergi "Lõugadega" ("Jaws") kõrvutatud. Peaosas särav ja sarmikas Blake Lively, kes enam-vähem üksinda tervet teost kannabki ning sellega kusjuures äraütlemata hästi hakkama saab. Puhtakujuline ellujäämisfilm, mis vaatajale eriti hingamisruumi ei anna – konkreetne värk ja kindel pulsitõstja.

Loe ka arvustust.

7. "Roheline tuba" ("Green Room")
HÕFFil linastunud "Green Roomi" on ülistanud isegi Quentin Tarantino, nii et vaevalt see enam palju kiidusõnu vajab. Tegemist jällegi ennekõike põneviku ja mitte õudukaga, kuid pinge, närvikõdi ja hirm käivad ikka käsikäes ning "Green Roomis" jagub seda kõike. Stiilne teos, mis lööb tempo ja naturaalsusega. Peaosas särab varalahkunud Anton Yelchin.

8. "Nõid" ("The Witch")
Ilmselt oleks paslik öelda, et "Nõid" on antud nimekirjast kõige omanäolisem ja eriskummalisem tükk. Erakordselt sünge, raskemeelne ja depressiivne õudukas, mille puhul rõhku pandud peamiselt pildikeelele (sest keelekasutus on lihtsalt niivõrd raske, et seda juba ilma subtiitriteta naljalt ei mõista). Kinoleviõudusele igatahes suurepärane vaheldus, mis ehmatuskohtade või muude tobedate žanriklišeede peale aega ei kuluta.

Loe ka arvustust.

9. "Mees pimeduses" ("Don't Breathe")
"Mees pimeduses" oli tänavustest žanrifilmidest igatahes üks oodatumaid ning seda suurem oli mu pettumus, kui see kodumaisest kinokavast vahetult enne linastumist ära langes. Tegemist sissetungifilmiga, mis hea ja kurja rollid nutikalt pahupidi pöörab ning järjekordset kojutungi väheke teise nurga alt näitab. Home invasion paistab viimasel ajal igatahes sõiduvees olevat.

10. "Patupuhastus: Valimisaasta" ("The Purge: Election Year")
"Patupuhastuse" seeria kolmas osa on paremuselt teine, aga sellest piisab, et ääriveeri parimate õudusfilmide tabelisse mahtuda. Temaatikalt päevakohane tükk, mis pärast üle ootuste hästi õnnestunud teist osa suurt midagi üllatavat ei paku, kuid suvise meelelahutusena siiski oma eesmärki täidab. Jään loomulikult järge ootama: "Patupuhastusest" võiks ju vaikselt mõnus traditsioon kujuneda.

Loe ka arvustust.

Aasta TOP 10 filmid:
1. "Rogue One: Tähesõdade lugu" ("Rogue One")
2. "Zootropolis" ("Zootopia")
3. "Sõjakoerad" ("War Dogs")
4. "Florence Foster Jenkins"
5. "Cloverfieldi tee 10" ("10 Cloverfield Lane")
6. "Rong Busanisse" ("Train to Busan")
7. "Head tüübid" ("The Nice Guys")
8. "Poiss" ("The Boy")
9. "Tasa" ("Hush")
10. "Tarzani legend" ("The Legend of Tarzan")

1. "Kui koletis kutsub" ("A Monster Calls")
Ilmselt minu selle aasta kõige lemmikum film. Fantaasiadraama mis kajastab nii eluraskusi kui ka ulmelist muinasjuttu koolipoisist nimega Conor, kes peab hakkama saama mitmete probleemidega korraga ning samal ajal teistele mitte haiget teha, olles ise suure murega üksinda. Linateos püsis kinodes küll üsna vähe aega, ent õnnestus siiski ära näha ning ei pidanud pettuma.

Loe ka arvustust.

2.“Valgus ookeanide vahel“ ("The Light Between Oceans")
Otsustasin edetabelisse pisut draamat lisada, sest kõiksuguseid koomiksifilme on juba niigi palju. Tegu oli hästi teostatud filmiga: atmosfäär anti korralikult edasi ja lugu ise meeldis, ehkki tegu oli suhteliselt nutuse ekraniseeringuga ja venitatud päris pikaks. Kaunis armastuslugu andis kinos emotsioone hästi edasi, mistõttu pani kaasa mõtlema. Ilmselt on vaja seda kunagi uuesti DVD pealt vaadata, et märgata kõiki nüansse ja kunstilist poolt.

Loe ka arvustust

3.“Deadpool“
"Deadpool" on kindlasti selle aasta üks parimaid. Paljud võivad ju küsida et mis selles nii erilist on? Kui arvestada tervet hulka Marveli filme ja kõiki DC Comics filme siis tegu on ühe kõige ägedamalt teostatud tükiga. Kõik mis selles leiab on vastuolus ühe hea superkangelase filmiga. Lisaks peab ära mainima üle mõistuse head eriefektid ja muidugi Ryan Reynoldsi, kes on suurepärane näitleja. Punases kostüümis kangelane Deadpool on sobilik ka neile kes ehk koomiksifilme ei austa. Huumor, mis Deadpoolis valitses oli täiesti brilliantne.

4.“Madalik“ ("The Shallows")
"Madalik" oli film, mida ootasin pikalt. Haifilmid on praegusel ajal enamjaolt viletsad või teostatud odavalt, kuid siin ei pidanud pettuma. Oli nii ehmatuskohti kui ka rahulukke ja lummavaid vaateid loodussõpradele. Tegu on tüüpilise põnevikuga ja ei tasu väga tõsiselt kogu seda olukorda võtta – noor näitsik istub pea terve filmi üksi koos kajakaga suurel kivirahnul ja mõtleb – kus on kuri haikala. Pisut igav ju. Siiski oli tegu kinoelamuse baasil korraliku närviärritajaga, mistõttu jäi see ka siiski meelde, ehkki linastus suvel.

5.“Seitse vaprat“ ("The Magnificent Seven")
Samuti oodatud pikalt ja ei pidanud pettuma. Näitlejate omavaheline ekraanikeemia oli tuntav ning parim roll tuli Chris Prattilt. Uusversioon klassikalisest western-žanrist, millega oli lõbus aega veeta ning head näitlejad andsid kogu loole veel rohkem särstu juurde. Kinodes ei kohta westerne just tihti mistõttu oli seda enam uudistama vaja minna kui hea see siis lõpuks tuli. Tõsi – tegu on filmida mida vaatad hiljem veel ilmselt korra ja unustad. Ühekordse elamusena aga meeldis küll.

Loe ka arvustust.

6.“Doktor Strange“ ("Doctor Strange")
Jällegi üks Marveli teos. Seekord sai küll nautida pisut tõsisemat teemat meditsiinist, ent põhirõhk oli ikkagi ulmelistel eriefektidel ja seda õigustatult. Doktor Strange peab leidma oma tõelise olemuse ning astuma vastu kurjakuulutavale jõule, mis ähvardab tervet maailma. Sedapuhku on tegu ka ühe väga hästi väljakukkunud tervikliku looga kuna keskendub enamjaolt vaid ühele tegelaskujule. Ootan juba, mis saab edaspidi „Tasujate“ filmides sest nüüd on Strange kuidagimoodi seal sees olemas ja tahaks juba näha mismoodi Thor või Tony Stark (loe Raudmees) sellele reageerib. Seal veel hakkab nalja saama...

7.“Kapten Ameerika: Kodusõda“ ("Captain America; Civil War")
Marveli koomiksitegelased on alati suurel ekraanil oodatud - nii ka seekord. Sama seeria teosed on alati väga ühtemoodi, ent siit ei tasugi otsida sügavat sisu. Tähtis on lõbus ajaviide, mida nende filmidega saad. "Kapten Ameerika: Kodusõda" pakkus mulle suurepärase elamuse IMAX 3D formaadis ning seda kogemust ei unusta nii naljalt. Sisu poolest polnud see midagi väga erilist, ent lahe oli näha et lõpuks tutvustati meile ka uut Ämblikmeest, keda kehastab Tom Holland. Uus "Ämblikmees: Kojutulek“ linastub juba käesoleval aastal. Vaatame, mida Tony Stark koos Peter Parkeriga teeb, et alguse saaks taaskord jälle üks meeletu seiklus.

8.“Ameerika suvi“
Kodumaine mängufilm, mida kinos vaadates aeg kadus. Positiivne üllatus oli eelkõige see, et vaatamata tõsisele teema, oli tegu küllaltki lõbusa ja naljaka filmiga. Õpetlik noorteseiklus Ameerikamaal on praegusel hetkel saadaval juba ka DVD formaadis.

Loe ka arvustust.

9.“Närvidemäng“ ("Nerve")
Omapärane ja pingeline ulmesugemetega põnevusthriller, mille peaosas kaks noort ning mäng nimega "Nerve". Tegu oli justkui segu "Näljamängude" ja "Lahkulööja" seeria filmidest. Möödunud aastast jäi film väga eredalt meelda ning ei saa välistada, et vaatan filmi varsti uuesti.

Loe ka arvustust:

10. "Dzungliraamat" ("The Jungle Book")
Mänguline ning ülilahedate 3D efektidega valmistatud seiklusfilm, mis lummas mind täielikult. Hundikarjas kasvanud väike poiss Mowgli peab võitlust elu ja surma peale, kui tema teele satub kuri tiiger Shere Khan ning nüüd ei aita isegi tema ustav sõber panter Bagheera ning alguse saab üks suur linalugu, milles rääkivad loomad on nii elutruud, et võidki ennast filmi unustada. Minu jaoks oli see üks õnnestunumaid filme möödunud aastal, ehkki paljudele võis jääda mulje, et tegu on üksnes lastefilmiga.

Loe ka arvustust

Ma pole tänavu usin kinokülastaja olnud ja paljud võimalikud pärlid on seega nägemata. Sel põhjusel ei hakka ma ka esikümmet koostama nagu teised siinkirjutajad, küll aga võin pakkuda oma esinelja.

1. "Operatsioon "Antropoid"" ("Anthropoid")
Maailmas on juba vast meeletu kogus sõja- ja ka Teise maailmasõja filme, nii et raske uskudagi, et nii paljunäinud žanrist võiks sirguda aasta suurim filmielamus. Aga täpselt seda "Antropoid" mulle pakkus, millel on varuks nii tavalisest sügavam sisu kui ka hoole ja armastusega valmistatud visuaalne pool, mis näeb mõnikord välja kui postkaart või maal ning kasutab isegi pisemaid detaile tõhusallt õhustiku loomiseks või millegi esiletoomiseks. Meistriteos, mille väärtus tänavu kardetavasti paljudel muu hea ja parema kõrval märkamata jäi.

Loe ka arvustust.

2. "Kõige all" ("Down Under")
Energiline, värvikas ja kohati pööraselt naljakas kurbmäng, mis näitab mõne aja taguseid rassipingeid Sydney äärealadel tavainimeste vaatenurgast. Tavainimesed on teadupärast koledad ja rumalad ning elu pole lihtsalt must ja valge, vaid pakub 50 halli varjundit. Nii et toimuvat võib jälgida ühiskondliku satiiri, põneviku kui ka enamiku ajast puhta komöödiana. Tulemus on lööv ja kirev lugu inimestest, keda näeb ekraanil pigem politseikroonikas kui filmide peategelastena. Ja see on esimene kord, kui ma tunnen, et mu kõigi aegade lemmikfilm, Guy Ritchie "Snatch" (2000) on mõttelise järje saanud, sama nauditava pealekauba.

3. "Sõda kõigi vastu" ("War on Everyone")
Veel üks näide, kuidas oskuslik filmitegija võtab vana ja kulunud žanri – räpsed võmmid, märuli ja komöödia segu – ning võlub sellest välja midagi täiesti erilist, millel on erinevalt paljudest filmidest oma nägu, süda ja hingamine. Iga tükk sellest kogemusest eraldi võetuna on paljunähtud klišee, aga kokku tuleb omaette maailm, mis on täis nauditavaid pisiasju ja jutte, nii et sealt ei tahakski lahkuda. Eeskujudena võib näha Tarantinot, Guy Ritchiet ja näiteks "Banshee" sarnaseid telesarju, aga "Sõda" pole eales millegi mannetu koopia ja suudab muuhulgas ka žanridest vabaks kiskuda nagu parimates USA telesarjades juba tavaline. Stsenarist-režissöör John Michael McDonagh on geenius, või midagi, kõik tema senised kolm täispikka filmi on maiuspalad.

Loe ka arvustust.

4. "Elle"
Hollandlasest Hollywoodi legend režissöör Paul Verhoeven on pärast murettekitavalt pikka pausi tagasi ning uurib endiselt oma lemmikteemasid nagu inimloomuse pahelisus ja veidrused ning ka kuidas ootamatuses meis endalegi üllatavat uut välja toovad.

Seekord küll mitte läbi ulme või märuli, vaid varjundirikka ja hästi väljamängitud suhtedraama, mis võiks küll veidi lühem olla. Peategelanna on oma kodus sissetungija poolt vägistatud ärinaine, kes hakkab ründajat otsima, kuigi suur rõhk on ka naise suhetel lähedastega. Peaosa täidab võtete ajal juba 61-aastane ekraanilegend Isabelle Huppert, kelles on kuhjaga veetlevust ja näitlejameisterlikkust mitmekihilise rolli täitmiseks, et vaataja huvi üleval hoida.

Film on prantsuse keeles ja euroopaliku lähenemisega, nii et sirgjoonelist selget erootilist thrillerit oodata ei maksa, kuigi selline tiitel sobib.

Loe ka arvustust.

2016. aasta võib nüüd kokku tõmmata ning 10 filmipärli kiirelt ette kanda. Nimetamist väärivad nii Hollywoodi suured ja kallid filmid, kui ka indie-filmid ning muud võõrkeelsed linateosed. Auväärne esikolmik saab nummerdatud, ülejäänud linateosed saab nimetatud suvalises järjekorras.

1. "Saabumine" ("Arrival")
Pingeline, sisukas ning sõnumiga ulmefilm, mis haarab endasse kogu filmi vältel. Ja mis kõige suurepärasem – pööre filmi lõpus on väärt iga vaadatud minutit.

2. "Manchester by the Sea"
Kindlasti üks viimaste aastate kurvemaid filme, kuid sügav ning mõtlemapanev. Imeline näitlejatöö kogu kollektiivi poolt ning tugeva lavastusega film, mille peategelast kehastanud Casey Affleck võitis parima meesnäitleja Kuldgloobuse.

3. "Deadpool"
Kuna kõik ei ole nutt ja hala ja mõni film suudab ka kõvasti naerma ajada ning superkangelastest korraliku loo rääkida, siis "Deadpool" saab endale kindla koha esikolmikus. Selliseid filme võiks aastas olla rohkem.

"Taskunoamees" ("Swiss Army Man")
Kinodes võiks ka rohkem olla filme, mis ei võta ennast, elu ega filmitegemist surmtõsiselt, nagu käesolev film. Samas portreteerib linateos just surnud meest ning tema seiklusi elavate maailmas, ja see seiklus on väga kirju, põnev, kaasahaarav ning isegi koomilline.

Loe ka arvustust.

"Briget Jonesi beebi" ("Bridget Jones's Baby")
Briti komöödiatest on raske mööda vaadata. Bridget suudab taas enda ümber kaose korraldada, hullusi teha, tõmmata vaataja kaasa oma seiklustesse ning kõige selle segaduse juures õnnelikuks leida. Silm ja süda puhkab seda filmi vaadates.

Loe ka arvustust.

"Florence Foster Jenkins"
Samuti kerge vaatamine, suured filmistaarid, suur lugu, lihtsalt vaatamiseks vaatamise pärast. Ka sellised filmid kuuluvad kinoelamuse juurde ning vahel vaatajana on vaja lihtsalt istuda kinosaalis ning kulgeda koos peategelastega nende loomuliku lõpuni.

Loe ka arvustust.

"Maggie plaan" ("Maggie's Plan")
Sarnane eelmisele filmile – suurepärased näitlejad, kergesti kulgev lugu ning konkreetne lõpp. Isiklik lemmiknäitleja Greta Gerwig mõjub filmiloos hõljuva müstilise tegelasena, kellele tuleb iga hinna eest pöialt hoida.

"Assassin's Creed"
Ka märulit peab saama ja "Assassin's Creed" seda pakub kogu teose vältel. Põnevus, müstika ja maagia, mis on filmis kinolinale toodud videomängu põhjal, on täitsa sobilikuks kinolina jaoks tehtud ning tasub vaatamist.

Loe ka Lauri Jürisoo ja Mart Sanderi arvustust.

"Warcraft: Algus" ("Warcraft")
Teine film, mis põhineb videmängul, veidi isegi rahulikuma sisuga, kuid sama bravuurne eriefektide poolest.

Loe ka arvustust.

"Lemmikloomad salajane elu" ("The Secret Life of Pets")
Alati on ruumi animatsioonide jaoks, eriti selliste jaoks, mille peategelased on ülinunnud rääkivad loomad, kes seiklevad suurlinnas. Sealjuures leiavad endale uusi sõpru, vaenlasi ning kõige lõpuks leiaavd ka armastuse.

Loe ka arvustust.

"Pahad emmed" ("Bad Moms")
Film, millega samastuvad kindlasti rohkem pereemad, kuid elu keerukustega oleme kõik kokku puutunud. See film aga ei võta kõike liiga tõsiselt, vaid üritab naerda ja nutta korraga ning alustada hommikul kõigega otsast peale.

Loe ka arvustust.

"Elle"
Parima võõrkeelse filmi ja parima naispeaosa Kuldgloobuse võitnud "Elle" on korraga sünge, põnev, kena ning meeletu. Prantsuse kinole omaselt kubiseb film seksist ja vägivallast ning seda kõike õigustatult.

Loe ka arvustust.

1. "Mina, Daniel Blake" ("I, Daniel Blake")

Pikemalt raadiosaates Popkorn ((alates 14:22).

2. "Nobenäpp" ("Ah-ga-ssi")

Pikemalt Ralfi arvustuses.

3. "Roheline tuba" ("Green Room")

Pikemalt Ralfi HÕFFi muljetes.

4. "Teesklejad" ("Pretenders")

Pikemalt raadiosaates Kinovärgiga mandariin (alates 01:07)

5. "Oliivipuu" ("El olivo")

Pikemalt Ralfi PÖFFi ülevaates.

6. "Teatud naised" ("Certain Women")

7. "Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus" ("Hymyilevä mies")

Pikemalt raadiosaates Kinovärgiga mandariin (alates 11:58)

8. "Valgus ookeanide vahel" ("The Light Between Oceans")

Pikemalt raadiosaates Kinovärgiga mandariin (alates 16:34)

9. "Paris La Blanche"

10. "Alt üles" ("High-Rise")

Pikemalt Ralfi arvustuses.