Korraga tundus kõik ühtaegu võõras ja tuttav.
Mäletasin selgelt lärmakat ja palavat tuba, Spike’i, kes kogu ruumi oma raevuga täitis ja siis järsku jalalt unne vajus, nagu oleks ta hammastega värava avanud ja minema jooksnud. Mäletasin, et vajusin unne ja tundus, et möödunud on palju aega, nagu ikka, kui pärastlõunases päikeses magama jääda ja aeg venib nii, et korraga ongi käes õhtuse toitmise hetk. See uinak ei viinud mind mitte aga ainult uude aega, vaid ka uude kohta.
Soojad, vingerdavad kutsikad mu mõlemal küljel – see oli tuttav tunne. Tuttav oli ka rüselemine nisa ümber ning kogu tõuklemise ja rüsina tasu: toitev, eluandev piim. Mingil moel oli minust jälle saanud kutsikas, olin taas koopas, abitu ja nõrk.
Aga esimest ähmast pilku oma emale heites sain aru, et see pole üldse sama koer. Ta oli heleda kasukaga ja suurem kui, noh, suurem kui ema. Mu õed ja vennad – kokku seitse olevust – olid kõik samasuguse heleda karvaga ning oma esikäppi uurides märkasin, et ka mina sobin ülejäänud pesakonda.
Ja peale selle, et mu jalad polnud enam tumepruunid, need sirutusid ka täiesti proportsionaalselt mu keha alt välja.
Kuulsin ohtralt haukumist ja haistsin teisi koeri, aga aedik see polnud. Kui söandasin pesast välja minna, tundus maapind mu käppade all kare ja kõva ning mõne meetri kaugusel peatas traataed järsult mu uurimisretke. Olin traadist katuse ja tsementpõrandaga puuris.
Kõik need asjad väsitasid mind, ma komberdasin pessa tagasi, ronisin õdede-vendade otsa ja vajusin unne.
Olin taas kutsikas, kes oskas vaevu käia, mul oli uus pere, uus ema ja uus kodu.

Oma tillukeste jalgade otsa komistades lippasin innukalt vabadusse. Otse minu ees jooksis tolmune teerada, kaks rattajälge liivases pinnases. Kõhutunne ütles, et see on õige tee.
Olin mõned meetrid jooksnud, kui tajusin midagi. Pöörasin ümber ja vaatasin otsa oma uuele emale, kes istus seespool avatud väravat ja vaatas mind. Meenus ema, kes aedikust lahkudes heitis mulle ühe pilgu, enne kui vabasse maailma lahkus. Mõistsin, et mu uus ema minuga ei tule. Ta jääb perega. Nüüdsest olen omapäi.
Kuid ma ei kahelnud hetkegi. Varasemast kogemusest teadsin, et on olemas sellest paremaid aedikuid, kus on armastavad inimesed, kes mu kasukat silitavad. Ja teadsin ka, et uue ema nisade imemise aeg oli otsas. Täpselt nii asjad käisidki: koer lahkub viimaks oma emast.
Aga peamiselt teadsin siiski, et minu ees avanes vastupandamatu võimalus avastada uut maailma oma pikkadel, kuigi kohmakatel jalgadel.
Tolmune rada viis lõpuks välja tee peale, mida mööda otsustasin minna, kui mitte muu, siis selle pärast, et see viis tuule poole, mis kandis minuni fantastilisi uusi lõhnu. Erinevalt aedikust, kus valitses pidev põud, haistsin niiskeid, kõdunevaid lehti ja puid ja veeloike. Kimasin edasi, päike näkku paistmas, vabaduse üle õnnelik, vastu uutele seiklustele.
Kuulsin lähenevat veoautot ammu enne, kui seda nägin, aga olin imelise tiivulise putuka püüdmisega nii ametis, et ei vaadanud üleski enne, kui kuulsin ukse paugatust. Päevitunud nahaga, kortsuline ja mudastes riietes mees põlvitas maha ning ajas käed laiali.
„Hei, väike semu!” hüüdis ta.
Vaatasin ebakindlalt tema poole.
„Kuule, semu, kas oled eksinud? Eksisid ära?”
Saba liputades otsustasin, et mees on normaalne. Kappasin tema juurde ja ta võttis mu sülle ning tõstis kõrgele pea kohale, mis mulle eriti ei meeldinud.
„Sa oled ilus väike kutsu. Paistab, et puhtatõuline retriiver; kust sa tuled, semu?”
Tema kõnemaneer meenutas aega, kui senjoora mind esimest korda Tobyks nimetas. Sain kohe aru, mis toimub – justnagu esimene kord, kui mehed olid mu esimese perekonna truubist välja tirinud, oli see mees mu rohu seest üles korjanud. Ja nüüd otsustas tema, millist elu ma elama hakkan.
Jah, otsustasin mina. Minu nimeks saab Semu. Olin vaimustuses, kui mees mind enda kõrvale autokabiini istuma pani. Esiiste!
Mees lõhnas suitsu järele ja tema ümber heljus silmi vett jooksma panev pikantne aroom, mis meenutas seda, kui Carlos ja Bobby aedikus laua ääres istusid, juttu ajasid ja lasid pudelil käest kätte käia. Ta naeris, kui üritasin üles tema nägu lakkuma ronida, ja turtsatas, kui end autokabiini kitsastesse pragudesse pressisin, et rohkeid võõraid lõhnu nuusutada.
Sõitsime rappudes mõnda aega ja siis jättis mees auto seisma. „Siin oleme varjus,” ütles ta mulle.
Vaatasin tühja pilguga ringi. Otse meie ees seisis mitme uksega hoone ja ühest tuli tugevat kemikaalilõhna, täpselt sellist nagu mehe ümber hõljus.
„Ma võtan ainult ühe joogi,” lubas mees autoaknaid üles kruvides. Ma ei saanud aru, et ta kavatseb lahkuda, enne kui ta oli juba väljas ja ukse enda järel kinni lõi; vaatasin pettunult, kuidas ta hoonesse sisenes. Aga mina?
Leidsin riideräbala ja närisin seda natuke, kuni tüdinesin ja panin pea maha, et veidi magada.
Ärgates oli palav. Päike paistis otse autokabiini, mis oli umbne ja niiske. Hakkasin lõõtsutades niutsuma, toetasin käpad aknale, et näha, kuhu mees läks. Temast polnud jälgegi! Tõmbasin käpad kõrvetavalt aknalaualt ära.
Mitte kunagi polnud ma niisugust palavust tundnud. Möödus umbes tund, mille jooksul ma mööda kõrvetavat esiistet edasitagasi tammusin, lõõtsutades kõvemini kui iial varem. Hakkasin värisema ja nägemine ähmastus. Mõtlesin aediku kraanile, mõtlesin emapiimale, mõtlesin voolikule, millega Bobby koerte kaklusi tavatses lahutada.
Ähmaselt märkasin kellegi nägu end läbi akna jõllitamas. Aga see ei olnud mees; see oli pikkade tumedate juustega naine. Ta paistis vihane ja ma põrkasin hirmunult kaugemale.
Kui naine kadus, heitsin uuesti maha, peaaegu hulluks minemas. Mul polnud enam kõndimiseks jõudu. Mu jäsemed olid veidralt rasked ja käpad hakkasid omasoodu tõmblema.
Korraga raputas autot vali kõmakas! Minust lendas mööda kivi, põrkas istmelt tagasi ja maandus põrandal. Klaasikillud langesid mulle selga ja jahe õhuvoog paitas nägu nagu suudlus. Tõstsin nina sinnapoole.
Olin lõtv ja abitu, aga tundsin siiski käsi, mis mu välja õhu kätte tõstsid, kuid ei suutnud teha muud kui nõrkenult naise kätel lebada.
„Oh sa vaene kutsu. Sa vaene, vaene kutsu,” sosistas naine.
Minu nimi on Semu, mõtlesin omaette.