ARVUSTUS: "Vastumürk tervisele" - Gore Verbinski ei tea, millal peaks filmi lõpetama
"Vastumürk tervisele" ("A Cure for Wellness") on suurepärase pealkirjaga lugu, mille olustik keerleb ühe lause ümber: "Ainult siis, kui me teame, mis meid vaevab, saame sellest lahti!". Tegemist on ühiskondliku kommentaariga tänapäevaste inimeste prioriteetide ning tähenduse suunas. Tugevaid sõnumeid kandev teos on Gore Verbinski enesemeelitus projekt, mis kestab tund aega liiga kaua, kaotab igasuguse mõtte ning lõpuks ainult šokeerib vaatajaid haigete ja mitte inimlikult korrektsete stseenidega. Lõpul pole suurt pistmist räägitud looga, see ei anna vastuseid ning tundub kiirustatud, olgugi, et aega oli kaks ja pool tundi.
Film räägib noorest ja tõusvast börsimaaklerist Lockhart (DeHaa), kes jääb firmaomanikele petuskeemiga vahele. Peale seda saadetakse noor mees Euroopasse ühte salapärasesse sanatooriumisse, mis keskendub vesiravile. Tema ülesandeks on sealt tagasi tuua üks suuromanikest Pembroke, kuid sinna jõudes selgub, et inimesed ei soovi sealt lahkuda. Peagi leiab ka ennast patsientide hulgast ning algab uurimine sanatooriumi sisemaailmas, et mis seal tegelikult toimub ning miks kõik nii veidralt käituvad.
Gore Verbinski ääretult stiilne thriller ei tea, millal peaks lugu lõpetama ning iga minutiga alates pooleteise tunni täitumisest läheb järjest kaugemale kvaliteedist, millega antud teos esialgu üles sätitakse. Kahe ja poole tunni pikkune õudusthriller paljastab üha enam enda olematut sisu, mida pikemaks see film venib. Poolteist tundi kestvana oleks saanud väga tugeva ja stiilse thriller, mis kahjuks lonkab (sõna otseses mõttes) kuni kahe tunnini, pannes vaataja kannatuse proovile. Verbinski ei piirdu ainult sellega - vaid lisab veel pool tundi ajuvabadust ja pettumisi, muutes terve ettevõtmise sedavõrd mõttetuks, et enam ei suutnud isegi välja mõelda, mis kogu filmi mõte oli - ja kas seda üldse oli.
Gore Verbinski on eelkõige tuntud kui "Kariibi mere piraadid" lavastajana, temas sedavõrd palju stiili, et kohe esimesest minutist publikut haarata. Mehel on head silma, et kasutada veidraid nurkasid, peegeldusi ja omale omast ringide motiivi, et luua suurepärase tempoga ja hea atmosfääriga thriller. Karakterid toob ekraanile järjest, rahulikult ning ekspositsioon on tehtud hea tundega, jättes kiirelt professionaalse ja kõrge kvaliteedi mulje.
Müsteerium tõmbab vaataja endaga kaasa, esitab küsimusi õigel ajal ning suured plussid Verbinskile, et kasutab ära viimast antud loo jaoks valitud ideaalsest asukohast - vanast Saksamaal asuvast haiglast. Looduslikult üles filmitud teos avastab keskkonda detailselt, andes publikule hea võimaluse olla tegevuse keskmes koos peategelasega. Lisaks on filmil huvitav ja meeldejääv värvide motiiv, muusika on häirivalt ebameeldiv (seega sobilik) ning näitlejate valik on suurepärane igale antud rollile - nii veidrad kui need ka ei oleks.
Terve tegevustik toimub suuresti kolme karakteri vahel: Lockhart (Dane DeHaan), Volmer (Jason Isaacs) ja Hannah (Mia Goth). Lockhart on noor ja halastamatu börsihai, kelle maailmavaade on roheline - raha, raha ja raha. Volmer on karismaatiline ja sarmikas sanatooriumi direktor, kes selgelt peidab endas rohkem kui silmale paistab. Hannah on süütu, müstiline ja puhas hing, keda Lockhart kaitsta proovib - teadmata seejuures, mille ja kelle eest.
Film särab momentidel, kui need tegelased ekraani jagavad. Dialoogid on mõjuvad ning näitlejate töö on algusest kuni lõpuni tõsisel tasemel. DeHaan on positiivne üllatus ning antud veider roll pakub mitmeid väljakutseid, mille mees veatult läbib. Jason Isaacs, kes on tuntud kui vaese mehe Jon Hamm, hoiab hästi seda pinget ja ebamugavust, et midagi on valesti. Ilus ja sõbralik nägu, kuid koguaeg tunned, et midagi selle mehe juures on korrast ära. Kolmas roll, mis annab antud filmile mitu värdjalikult haiget kihti, on Mia Gothi kätes suurepäraselt ekraanile toodud kui sanatooriumis ravil olev eriline juhtum. Naine, kes reaalses elus on Shia LaBeoufi abikaasa, teeb sedavõrd veenva rolli, et tekib küsimus, kui palju sellest oli näideldud ja kui palju sellest on Shia LaBeoufiga abielus olemise traumaatiline tagajärg.
Pean tunnistama, et nii pikka ja sedavõrd laialivalguvat teost on raske lahti mõtestada, sest kokkuvõtteks on tegemist filmiga, mis on äärmiselt haige ning Justin Haythe poolt kirjutatud lugu, peaks minema vaimsesse kontrolli. Maratonina tunduvas thrilleris on olemas fantaasiat, piinamise pornot, ulmet, lihtsalt pornot, paljad vanad inimesed, pedofiilia, verepilastust ja palju muud veidrat, mida enda peas kokku sobitada on tõsine töö ning võib-olla mitte tervele mõistusele. Kusagil filmi keskel hakkasin taipama, et see tohutu jalutamine mööda seda haiglat ei vii tegelikult lõpuks mitte kusagile ning pakutav lahendus tõenäoliselt on suur pettumus - ja nii ka läks.
Olgugi, et lugu testis vaataja taluvust väga mitmeti - hambaarsti juures olemise stseen pani pea kõrvale pöörama, üks moment angerjatega pani pea kõrvale pöörama ning veel mõni üksik teatud situatsioon pani pea kõrvale pöörama - ei ole see ka omas žanris mingisugune eriline saavutus. Pigem jätab produktsioon mulje, et Gore Verbinski on enda tööst sedavõrd vaimustuses, et ei suuda seda lühemaks lõigata, kuid reaalsuses on see nagu jubedalt haisev peeretus, mille üle teo tegija ise äärmiselt uhke on ning ei saa aru, miks kõik ruumist äkitselt väljuvad. "Vastumürk tervisele" kompab piire, on julge, kuid kohe kindlasti ei ole see midagi, mille kohta saaks öelda - hea film.
