ARVUSTUS: "Rahuvalvajad" - mõnus kogus värsket õhku superkangelaste žanris
"Rahuvalvajad" on Venemaa omamoodi vastus Hollywoodis masstoodangus olevatele superkangelaste filmidele, millel ei paista lõppu tulevat veel nii pea. Kohe kindlasti ei tasu Sarik Andreasyani teost võtta väga tõsiselt, sest tegemist on pigem žanri parodeeriva märulkomöödiaga, kui tõsine kanditaat kümnendi parimale superkangelase ekraaniteosele.
Visuaalselt tõeliselt magus suurfilm paitab silma ja hellitab kõrva esmaklassilise Venemaa poppmuusikaga, kuid asi laguneb kiiresti koos, kui reaalselt kuulata, mida karakterid räägivad ning kui proovides mõista, millest see linalugu lõpuks räägib. Erakordselt halb dialoog ei ole paraku "Rahuvalvajad" ainukene probleem - neid on veel ja ikka omajagu, kuid küsimus on rohkem selles - kas see teeb halvaks?
Külma Sõja ajal oli Nõukogude Liidul täiesti enda salajane supersõdurite programm nimega Patrioot, mida juhtis teadlane August Kuratov. Mees leidis geeni, mida kaudu on võimalik inimestes ärata supervõimed ning lõpuks kasutas seda ka enda peal. NSVL sekkus hullu teadlase plaanidesse luua endale kloonide armee, peale mida Kuratov kadus. Nüüd palju aastaid hiljem on Kuratov tagasi, ohtlikum ja tugevam kui ei kunagi varem, selge plaaniga võtta üle terve maailm, alustades Venemaast.
Mehe üüratut armeed ja näiliselt piiritut võimu palgatakse peatama major Elena Larina (Valeriya Shkirando), kelle esimeseks ülesandeks on leida kõik eelmised supersõdurid Patrioot programmist. Larina missioon on edukas ja peagi on tema alluvuses superkiire Khan (Sanzhar Madiyev), telepaat Ler (Sebastien Sisak), nähtamatu naine Ksenja (Alina Lanina) ja suureks karuks muutuv Arsus (Anton Pampushnyy).
Üldine tagaside "Rahuvalvajad" kohta on olnud üllatavalt negatiivne ning tundub olevat põhjusel, et esitatud ekraanieepost võetakse täietõsidusega. Räägitav lugu tõepoolest on labane, sest peategelase plaan on võtta üle terve maailm ilma igasuguse põhjuseta. Samuti ei räägita sõnagi Kuratovi võimetest, vaid need tunduvad muutuvat kuidas situatsioon nõuab. Lisaks näeb Kuratovi rollis olev Stanislav Shirin ääretult ebamugav välja, sest kole latekskostüüm ja suurem kogus juhtmeid ei luba tal isegi normaalselt liikuda.
Tempo, millega lugu räägitakse, on uskumatult kiire. Viie minutiga läheb narratiiv Kuratovi tutvustamisest kangelaste leidmiseni, järgmine viis minutit on endised patrioodid juba kinni püütud ja järgmise viie minutiga on Moskva langenud. Raske on kõike järgida ning pigem on mulje, et viimast versiooni on tugevalt kärbitud, võttes igasuguse mõtte räägitavalt loolt.
Isiklikult leian, et see on žanri parodeeriv teos, sest nelja kangelase tausta tutvustab piinlik ekspositsioonirikas dialoog koos mageda taustamuusikaga, mitte keegi ei karda ega paanitse hetkekski - isegi mitte siis kui hiiglaslik torn keset Moskva linna ringi lendab. Kangelastel on aega enda kostüüme selga sättida ja korralik montaaž teha, kui selgelt on totaalne häving minutites kinni ning mitte kordagi ei proovi film vaatajale loo superkangelasi tutvustada. Lõpuks selgub, et nad on kõik juba varasemalt sõbrad ja teavad üksteist, kuid ega seda tegelikult kusagilt välja ei loe küll.
Paroodiale viitab veel fakt, et Arsus on kuulipildujaga karu - tõeline Vene karu. Muidugi on Ksenija täiesti kasutu enda nähtamatuse ja vastupidava nahaga, Ler on telepaat kelle ainsaks võimeks on kivide liigutamine ning Khan on ülikiire ninja, kes kasutab enda ringikujulisi mõõkasid rohkem kui superkiirust, mis paneb vastased ajas seisma. Miks neil on probleeme Kuratovi hävitamisega?
"Rahuvalvajad" on paroodia, sest keegi ei tee nii halba filmi, pannes sinna sedavõrd suurt tähelepanu visuaalselt. See ei ole võimalik. Või on?
Kokkuvõtte teen siis selliselt - minul oli kinos väga meeldivalt veedetud aeg. Naised on imeilusad, kaameranurgad meesvaatajatele sõbralikud ning naistele on ekraanil karvase rinnaga mehine Anton Pampushnyy igas võimalikus situatsioonis ja maagiliste pükstega, mis tulevad ja lähevad koos karuks muutumisega. Muusika on mõnus, visuaalselt stiilne (veidikene kohmakas) ja eriefektide rohke, mille ainukene puudus on karu loomine, mis vahepeal jääb natukene puiseks. Lisaks on lõputiitride vahel väikene tiiser järgmisele osale, seega tasub kinno minna, võtta paar sõpra ja külma õllet kaasa ja nautida midagi lahedat, ilusat ja sisutut.
Allkas: filmiarvustus.eu
