ARVUSTUS: “Logan“ — tõenäoliselt kõige parem Marveli film
Superkangelaste alažanr koos tugeva brändimise, kinokassade domineerimise ja järgede masstootmisega on Hollywoodi viimase kümnendi definitsiooniks, siis just “Logan” on kogu selle kaose ikooniks ning punktiks, kus need kõik kohtuvad. Esmakordselt aastal 2000 suurele ekraanile toodud hullumeelne muskliterohke metallküüntega anti-kangelane on ilmunud üllatavalt suures koguses filmides ning olnud pajude stuudiote jaoks majanduslik päästerõngas. Jackmani rahvusvaheliseks superstaariks tõstnud roll ei ole kindlasti midagi auhinnalist või laineid löövat, kuid on keeruline kedagi teist Wolverine nimirollis ette kujutada ning just see annabki ärasaatmisele juurde selle nõksu, et klimp kurku tuua.
James Mangold, kes lavastas ka Wolverine’i eelmise teose nimega “The Wolverine”, suutis välja kaubelda R hinnangu ning võttis sellest ka viimast. Filmis esitatud tulevik on tume, täis roppuseid, eriliselt vägivaldseid ja veriseid stseene ning terve aeg hõljub taustal fataalne must vari — see peab halvasti lõppema. “Logan” esitleb ennast nagu klassikaline vestern, kus kangelane läheb veel viimasele sõidule, et lahkuda stiilset ja auga. Oleks olnud lihtne lasta Wolverine’il leida lõpp eepilises superkangelase lahingus või avastada uut R hinnangut, et leida mõni loovam lahendus, kuid minnakse hoopis teistsugust teed ning see tõepoolest töötab. Inimlik pool ei kao kusagile ning lihtsad soovid on alles ka kõige jõhkramates mutantides.
Filmi tegevus on lähitulevikus, ainult mõni aasta peale seda kui kõik mutandid on hakanud välja surema. Kuna väga täpset raami ei anta, siis terve ülejäänud x-meeste universum ei pea muretsema ühe võimaliku tuleviku pärast. Logan elab kusagil aja poolt unustatud Arizona kõrbes koos Calibaniga (Stephen Merchant) — valgusetundlik mutant, kes aitab tal seniilse professor Xavieri (Patrick Stewart) eest hoolitseda. Logan kasutab nüüd enda pärisnime ja on hüljanud igasuguse seotuse persooniga Wolverine ning teenib raha sõites limusiiniga mööda osariiki.
Kohe loo alguses on brutaalne võitlus, kus saame kiirelt teada, et kui mehe metallküüned töötavad imeliselt, siis tema mutantvõime ennast alati tervendada on kadumas. Suuresti valuvaigistitega elav Logan on täis arme ning vanadusest nõrgenevad võimed ei suuda enam ravida mürgitust, mida tekitab luustikuks olev haruldane metall, seega on päris selge, et mehel ei ole enam kaua jäänud. Logani viimane eesmärk on saada kokku piisav kogus raha paadi jaoks, et koos Calibani ja Xavieriga sõita merele enda viimaseid päevi nautima, kuid see plaan lendab aknast välja kui nende teed ristuvad noore tüdrukuga Laura (Dafne Keen), kellel on samuti metallist küüned ning võime kiirelt terveneda.
Mangold hoiab vesterni temaatikast tugevalt kinni, näidates Loganit kui treenitud mõrvarit, kes elab kahetsuses, kurbuses ja piinades, kuid omab piisavalt jõudu veel ühe viimase missiooni jaoks. Logan isegi kannab kaasas ühte padrunit, mis teda tappa suudab, et endale meelde tuletada seda võiimalust. Vestern on sedavõrd oluline teema, et Xavier ja Laura vaatavad hotellitoas 1953 aasta George Stevensi filmi “Shane”, mis räägib väga sarnasest karakterist nagu on Logan ise ning antud situatsioonist tuleb ka terve linateose kõige võimsam tsitaat, mida Laura hiljem kasutab. Väga raske oli mitte nutta.
Logan on täpselt nagu Alan Laddi karakter tolles filmis, kes võitleb heade inimeste eest, kuid ei pea ennast üheks neist. Mangoldi inspiratsioon on nüüd ka minu inspiratsioon, sest ei saanud enne “Logan” arvustust teha, kui polnud “Shane” näinud ning see tegi elamuse ainult tugevamaks. Olen hetkel päris kindel, et kui oleksin “Shane” näinud enne Wolverine’i viimast seiklust, ei oleks suutnud pisaraid kinni hoida — mida muidu teen päris hästi.
Mangold on suurepärane lavastaja, kuid Jackman ja Stewart on need talendid projekti juures, kes teevad “Loganist” sedavõrd tugeva teose. Nende dialoogid ja omavaheline keemia on põhiline põhjus, miks vägivald ei tundu odav ja asjatu ning miks mitte-tüüpiline superkangelase film tundub orgaaniline, mitte nagu “Deadpool”, mis oli sisuliselt X-Meeste spin-off ja paroodia. Need kaks näitlejat toovad soojust ja nendevaheline näägutamine peegeldab nendevahelist suhet, olles nagu vana abielupaar, kes pidevalt tülitseb, kuid ei suuda ilma üksteiseta päevagi elada. Nemad kahekesi koos ekraanil on selle loo kuld — huumor kui Xavier näitab keelt, soojus kui Logan vanameest kätel kannab, kurbus kui Xavier annab enda viimaseid õpetussõnu ning rõõm kui süüakse rahulikult koos õhtust.
Ei ole kerge vaadata Xavieri haigusehooge, kus kõik tema ümber kannatavad või Logani probleeme küünte väljasaamisega — kuid selline on vananemine ning ka mutandid saavad vanaks. Laura on suur kogus värsket õhku, kes on kiirem, brutaalsem ja parem versioon vananenud ja tüdinenud Wolverine’ist. Noor näitlejanna Dafne Keen on nauditav ja endale võetud ülesannete kõrgusel, tuues kogu kompoti kokku üheks tervikuks. See kolmik töötab ekraanil hästi ja üks asi on kindel — “Logan” teenib ära need pisarad, mida inimesed lõpus valavad. Kindlasti ei ole see olnud kerge ei Patrick Stewardi jaoks, ei Hugh Jackmani jaoks, kuid igal asjal on lõpp. Kahjuks.
Räägitav lugu ei ole eriti statsionaarne, seega muudab tihti asukohta ja kõik tegevus on tempoga — koguaeg on kiire. Selle põhjuseks on neid jahtiv metallist käega Donald Pierce (Boyd Holbrook), kelle ainsaks ülesandeks on noor ja metsik Laura kinni püüda. Lugu liigub kiiresti soojadest momentidest veristeks tapatalguteks, kuid kordagi ei kao tasakaal ega side reaalsusega, sest Logan ja Xavier tuletavad publikule meelde, mis on tegelikult oluline — Laura.
Mis iganes on Hugh Jackmanil plaanis tulevikus ning kui see on tõepoolest viimane etteaste kui Wolverine, siis tema puhul on esmakordselt tegemist situatsiooniga, kus näitleja on enda superkangelase rollist välja vananenud. See näitab meile kahte asja — kui pikad ja edukad need frantsiisid tegelikult on ning kui oluliseks võib saada esialgu tähtsusetuna tunduv karakter. Tegemist on ühe Jackmani parima rolliga, mis on toores ja emotsionaalne, tõmbab vaataja kiiresti kaasa, olles erakordselt füüsiline ja samas enneolematult maapealne, saades pihta olulistele punktidele vananemise juures.
Kokkuvõtteks on tegemist ainulaadse koomiksifilmiga, mida on kohati keeruline sõnadesse panna. Võttis kaua aega, et saaksin antud teosest mingisuguse jutu kokku, kuid eks head asjad võtavadki aega. Kahjuks žanr on paraku selline kuhu auhindu ei jagata, kuid fännid on tänulikud ning kinokassa üpris lahke. Jackmani karjäär jätkub edukalt ning huvi x-meeste vastu on suurem kui veel eales enne, seega “Logan” on parim Marveli film — täpselt nii hea see ongi. Üks 2017 aasta kindlaid parimaid.
Allikas: filmiarvustus.eu
