ARVUSTUS: “Kong: Pealuu saar“ — suurus on oluline, kuid ainult sellest ei piisa
Film räägib grupist inimestest, kes lähevad kaardistama ühte viimastest kohtadest maailmas, mis veel avastamata. Koha nimi on Pealuu saar ning reisil on kaasa jäljekütt James Conrad (Tom Hiddleston), sõjaväe kapten Preston Packard (Samuel L. Jackson), sõjafotograaf Mason Weaver (Brie Larson), salapärane ametnik Bill Randa (John Goodman) ning terve hunnik taustategelasi, kellest keegi ei hooli.
King Kong ei lase ennast kaua oodata ja väga kiiresti näitab ennast kõikide filmifännide rõõmuks, kuid kaob siis juba pikemaks ajaks, pannes publiku unustama, et tuldi suuri koletisi vaatama. Ei saa eitada, et teos toob selle, mis on koletisefilmi juures kõige olulisem — eriliselt massiivsed elukad, kes omavahel mõõtu võtavad. Sellest tulenevalt on “Kong: Pealuu saar” mõeldud võimalikult suurele kinoekraanile, sest väikene ekraan võtab elamusest ära ka selle viimase. Paraku on ka koletised ainukene asi, mida see linalugu õigesti teeb, sest väljaspool neid momente (mida on vähe), kus hiiglased on ekraanil, on tegemist piinlikult halva filmiga. Tühjad karakterid, perioodi esitlus ning Vietnami sõjapoliitika ei segune õigesti, seega momendid, kus King Kong on tegevusest eemal, venib nagu tatt.
Keeruline on antud filmist leida kedagi või midagi, millel oleks “karakter” peale King Kongi enda ja võib-olla ka John C. Reilly kehastatud Hank Marlow. Hank on ehk ainus inimene terves teoses, kellel on iseloomu ning kelle olek tekitab emotsionaalse sideme. Ainukene kellest hoolisin piisavalt, et ei soovinud tema surma. Kõik ülejäänud oleks võinud helikopteriga alla kukkuda — oleks projekti eelarvele ja kvaliteedile tugevalt kaasa aidanud.
Põhimõtteliselt on esimese pilguga kerge öelda, et kes on paha ja kes on hea, samuti teame kohe, kes elab ja sureb. Selge joonega on need kahemõõtmelised tegelased ära jaotatud. Tom Hiddlestone’i karakter on niivõrd kergelt unustatav ja tähtsusetu, et iga kord kui ekraanile tuli, siis oli moment — ahjaa, tema on ka ju siin filmis. Samuel L. Jacksoni kehastatud kapten on klišeede kogumik — mustanahaline kättemaksuhimuline alati-tige antagonist. Teisi enam ei mäletagi — juba meelest pühitud.
Ja viimaseks on Brie Larsoni poolt kehastatud Mason Weaver. See karakter tegelikult tegi täiesti tigedaks. Ülimalt poliitkorrektses ja liberaalses Hollywoodis, kus ühe inimese elu on olulisem kui kümne ja endiselt korrutatakse palgalõhe müüte, tuuakse kassahitis ekraanile selline ajupuudulikkus nagu Mason Weaver. Ilus naine, kes on loll kui lauajalg, ei räägi peaaegu midagi, keeldub andmast enda panust, ei oma mingisugust tähtsust terves kontekstis ning muidugi peab King Kong teda päästma enda elu ohtu pannes. Mis kuradi halb nali see on? Täiesti kohutavalt halb karakter. Loodan, et Brie palgatšekk kaalus selle üle, sest peale kogu talumatut nõdrameelsust ei rebenenud isegi naise särk. Masendav.
Vahepeal natukene positiivset — King Kong. Loo kangelane on tõeliselt massiivne ja tuntava olekuga. Iga moment, kus hiidahv on ekraanil, on puhas kuld. Ainult kahel jalal liikuv võitlusmasin ei karda midagi ega kedagi, oskab maailmatasemel judot ja poksi ning kelle täpsus on suurem kui armukadeda naise silmadel. King Kong saadab väga selge sõnumi, et see saar on tema territoorium, märgistades domineerimist võimsa möirgega. Kuningas Kong ei ole saare ainukene hiiglane — seal on hiidpiisonid, puude kõrgused ämblikud, eriti maitsvad hiidkalmaarid ning muidugi loo pahad koletised — kahejalgsed kiskjad, kes elavad kusagil maa all. Üllataval kombel on King Kong loo kõige sümpaatsem kuju ning inimesed on need, kes on pahad ja ei suuda hea/kurja vahel otsustada. Isegi need hiigelkiskjad, kohaliku nimega “skull crawlers” ei ole nii ebameeldivad kui Samuel L. Jacksoni kehastatud kättemaksuhimuline armee kapten.
“Kong: Pealuu saar” on äärmiselt meelelahutuslik film, kuniks koletised on ekraanil. King Kong kasutab raskekaalu poksija liigutusi, judost võetud puhast tehnikat ning isegi pesapalli kurikat (puhtaks tõmmatud puu). See on see, mida publik vaadata soovib ja mida tõsiselt nautisin. Naeratus tuli kiirelt ning elasin kaasa suure hooga. Kahju muidugi, et saarele jõudmiseks kulub tund aega filmist ning ainult viimased 30 minutit on näha tõelist lahingut. Emotsioonide vaene kaks tundi saadetakse minema lõputiitrite ajal väikese klipiga, et mis sai 28 aastat saarel lõksus olnud Hankist ning nii kurb kui see ka ei ole — see on ka ainukene emotsionaalne asi terves teoses.
Visuaalselt esmaklassiline linalugu tõestab selgelt, et suurus on oluline, kuid ainult sellest ei piisa. Otsustusvõimetus tappis antud filmi võimekuse olla tõeline meistriteos, sest tulemuseks on segane soperdist kahest lähenemisest — karakterikeskne seiklusfilm või koletisefilm. IMAX ekraanil on seiklus ilus, 3D efektid on ka omal kohal ja produktsiooni üle väga kurta ei saa. Sooviks näha versiooni, kus mõttetud inimkarakterid on eemaldatud ja lisatud juurde paar madinat hiiglaste vahel — loomi ju valida on.
Allikas: filmiarvustus.eu
