ARVUSTUS: "Power Rangers" ei olegi katastroof, vaid täiesti vaadatav
Power Rangers loodi USA produktsioonikompanii poolt aastal 1993, kus esmakordselt kasutati ära Jaapanis ülipopulaarse "Super Sentai" kõrget kvaliteeti (lastele suunatud teleprojekti kohta). Kohalikke näitlejaid oli vaja momentidel, kui oli teksti ja lugu rääkida, kuid kõik märul ja võitlus saadi otse muutmata kujul "Super Sentai" seriaalist. Seega "Mighty Morphin Power Rangers" liikus alati Jaapani originaaliga samas tempos, hoides eraldi lugu ja tähendust.
Tänaseks on seriaal kestnud 24 hooaega (ja on endiselt edukas). Lisaks on üle kahekümne erineva teemaga Power Rangers seriaali ning mitu telefilmi ja kaks kinofilmi, millest kolmas ongi teos, millest räägin.
Minu jaoks algas Power Rangers videomängudega Sega konsoolil ning hiljem vaatasin ka teleseriaali. Isegi omasin erinevaid figuure ja mängukaarte, kus keskendusin eelkõige enda lemmikule - musta värvi kangelasele. Nüüd jõuan põhilise probleemini - kasvasin sellest kiiresti välja ja unustasin, et see üldse kunagi eksisteeris. "Power Rangers" (2017) kinofilmi kuulutamisega sain teada, et Power Rangers on endiselt veel alles, kuid kas see pole mitte aegunud konseptsioon?
"Mighty Morphin Power Rangers" on tegelikult üks äärmiselt veider universum, kus noored (näitlejad muidugi nägid kohati kolmekümnendates) kangelased võitlevad näiteks kolmejalgse tooliga, kes võib muutuda majasuuruseks kraanaks või räppiva kõrvitsapeaga. Muidugi ei tasu unustada ajas rändavat kaktust ja ananassi-kaheksajala hübriidi, kes sai muutuda ka klouniks. Ei noh, siis oli veel tapja käekott koos huulepulgaga, maailma saastav lendav ükssarv, kulturistlik hauakivi ja katkiste vedrudega madrats.
"Power Rangers" aasta 2017 versioonis on meie kangelaste vastaseks kullast tehtud tiibadega hiiglane Goldar, kes liigub aeglaselt ja näeb välja nagu päikese käes pehmeks läinud juust. Kurb uudis ka kõikidele neile, kes loodavad näha uusi ja moodsaid kostüüme, siis neid kantakse ainult viimased 20 minutit filmist ja täispikkuses on neid näha ainult mõni üksik kord - üldiselt on ainult kiiver ja näitleja nägu. Kuigi tüdrukute versioonid on tänapäevaselt kurvikad ja hüperseksusaalsed, mida pole varasemalt olnud.
Filmis astuvad ülesse ka legendaarsed mehaanilised masinad Zordid, mis peaksid olema dinosaurused, kuid on pigem nagu odavad Transformerite koopiad, millele tegelikult ka filmis viidatakse, kui punane ranger viskab kollase auto vaenlaste sekka sõnadega "Mul on kahju, Bumblebee!". Kosmoselaev, mida rangerid baasina kasutavad, on kahtlaselt sarnane masinale, mida nägime "Man of Steel" kinofilmis ning teismeliste omavaheline draama on täiesti uuel tasemel. Siit ka üks huvitav paradoks antud filmi juures - mida lähemale orginaalile see läheb, seda halvemaks see muutub.
Seriaal oli veider hübriid Jaapani veidrusest ja USA turustamisest, mis imelikul põhjusel kleepis noored televaatajad ekraanide ette. Film teeb asju siiski teistmoodi ja kõige paremini läheneb teemale, milles seriaal oli totaalne õudus - teismeliste probleemid ja draama. Põhimõtteliselt kui "The Breakfast Club" karakterid avastavad endas supervõimed. Jason (punane ja liider, Dacre Montgomery) on enda kooli käemuna staar, kuid ta rikub seadust proovides rivaalidele trikki mängida. Billy (sinine, RJ Cyler) on geeniuse tasemel ebalev autismi piirimail nohik, kes on selgelt loo kõige sümpaatsem kuju. Kimberly (lillakas roosa, Naomi Scott) on populaarne, ilus ja õel tüdruk, kelle sees on peidus soe süda. Trini (kollane, Becky G.) on vaikne ja vähe ekraanil olev karakter, kuid kes on sunnitud pidevalt kolima probleemide tõttu sotsiaalses elus. Zack (must, Ludi Lin) on mässaja, ülbe ja koolis käimise jaoks liiga lahe, kes peidab sügavaid hirme jääda maailma üksinda.
Lavastaja Dean Israelite on mingil põhjusel otsustanud jääda originaalile väga lähedale, lastes käest ideaalse võimaluse luua uut tüüpi ja moodsamad kangelased. Enamus filmi tegevusest toimub taaskord kivikärjääris, mis oli seriaalile omane asukoht. Televersioonis oli see seotud kahe erineva seriaali sidumisega, kuid kinoversioonis see ei oma erilist mõtet ning muutub kiiresti tüütuks. Samuti unustab Israelite ära ülesse ehitatud pinged ja draama, mis peaks määrama grupi sisedünaamika, sest ühel momendil on terve grupp äkitselt üks perekond, täis armastus ja valmis elusid üksteise eest ohverdama.
Loo antagonistiks on endine kuldne ranger Rita Repulsa (Elizabeth Banks) ja tema kontrollitud tiibadega hiigeljuust. Karakter on igav, näideldud halvasti ning ei oma mingit suuremat tagajärge. Üldiselt on teos näideldud päris talutavalt, olles muidu kogu frantsiisi üks nõrgemaid kohti. Karakterite vahel on keemiat ning võimalusi edasi liikumises on palju. Muidugi ei saa mööda tänapäevasest ülimalt piiravast poliitkorrektsusest, mida imbub igast võimalikust momendist, kuigi juba originaalis prooviti kaasa võimalikult palju erinevaid gruppe. Stsenaarium on vasakliberaali märg uneägu, mis vihkab stereotüüpe sedavõrd palju, et muutub magedaks kližeeks enne kui jõuad öelda "social justice warrior".
Filmis on nimelt grupp noori teismelisi, kes on jaotatud järgmiselt - kolm poissi ja kaks tüdrukut. Meil on mustanahaline, latiino, Aasia päritolu ja kaks valgenahalist. On olemas gei, vaimsed probleemid, sotsiaalsed probleemid, seaduse rikkumise probleemid ning perekondlikud probleemid. Mustanahaline poiss on grupi kõige targem ja armastab kantrimuusikat. Asiaadist poiss, kes ei taha käia koolis. Populaarne tüdruk, kes enne oli eluvõõras, kuid nüüd teab, mis on õige. Tere tulemast uude põlvkonda, kus erinevus rikastab, kuniks see ei ole kooskõlas reaalsusega.
Viimane kolmandik on eriliselt halb, kus on keeruline momente välja noppida. Meelde jäi võidusõit Zordidega, kus taustal möllas originaalne "Go, Go, Power Rangers" tunnusmuusika või moment, kus kõik viiekesi koos kõnnitakse kaamera poole aeg-luubis. Võitlusstseenid on lastesõbralikud ja vägivalda on minimaalselt, kuid üleliigne aegluubi kasutamine väsitas kiiresti. Kurat, kui ma oleksin praegu kusagil kaheksa-aastane poisipõnn, siis ei saaks mitu ööd magada, sest see film on ikka uskumatult lahe.
Kokkuvõtteks ütlen, et "Power Rangers" ei olegi katastroof, vaid täiesti vaadatav. Varateismelise poisina oleksin telefoni otsas ja kiidaksin kõikidele sõpradele, et "Power Rangers" on maailma ägedaim asi, mida olen näinud. Täiskasvanud filmisõbrale on see kohati suur tükk, mida sirge näoga närida, kuid sihtgrupile sobib ideaalselt. Idee on suurepärane - viis teismelist, kellel on supervõimed ja robotdinosaurused, kuid teosel puudub lõplik sõnum või tuum, mida vaataja saaks endaga kaasa võtta. Pigem on tegemist toodet reklaamiva ettevõtmisega, mis proovib tabada uut gruppi noori.
"Power Rangers" on halb film, mis on ideaalne noortele vaatajatele, keda ei huvita täiskasvanutele suunatud kvaliteet. Kui kodus on igavlev kuue- kuni 14-aastane laps, siis saatke kinno ning pange rahakott valmis igasugu muu Power Rangersi brändiga seotud kraami soetamiseks.
Allikas: filmiarvustus.eu
