ARVUSTUS: "Elu" - vastupidav Marsi limusk on uus "Alien"?
Daniel Espinosa ("Child 44") lavastatud teos (Rhett Reese'i ja Paul Wernicki stsenaarium) otsib tasakaalu tänapäevasel kosmosepõnevike ajastul, pakkudes pingelist atmosfääri "Tulnuka" fännidele, veidrat huumorit "Marslase" austajatele, kaasakiskuvat müsteeriumit "Saabumise" hindajatele, koduplaneedile lähedast elujäämise võitlust "Gravitatsiooni" sõpradele ning ootamatust "Prometheuse" jüngritele. Kindlasti ei tohi unustada, et ainult poolteist kuud on jäänud filmi "Tulnukas: Covenant" esilinastuseni, mis on surematu ülipopulaarse frantsiisi kuues seiklus, seega võrdlusmoment saab olema suur. Potentsiaali on uues tulnukas palju ning loodan, et ühel momendil saabub ka järg, mis kajastab sündmusi kas enne või pärast antud kinofilmi. Kosmoses heli ei liigu, seega keegi ei kuule sind karjumas.
Film räägib kuuest astronaudist ISSi pardal, kelle üleandeks on kinni püüda ja uurida Marsilt pärit proove, mis peaks sisaldama ühte orgaanilist rakku. Bioloog Hugh Derry (Aryion Bakare) leiab unne vajunud raku, mille äratab ellu hapniku ja glükoosiga. Terve maailm rõõmustab ning koolilapsed nimetavad väikese marslase Calviniks. Esialgu liigutava limapallina Calvin kasvab äärmiselt kiiresti ja peagi selgub, et iga tema rakk on samal ajal aju, silm ja lihas. Peagi purustab peopesa suurune Calvin bioloog Terry käelaba ning põgeneb. Algab tagaajamine ja võitlus, kui ettearvamatu vett ja hapniku tarbiv enneolematult vastupidav eluvorm proovib leida teed planeedile Maa.
Võrdlus kultusklassikaga "Tulnukas" on antud puhul loomulik, sest ülesehitus ja atmosfäär on sarnased, kuid seal see võrdlus ka lõpeb. Filmimaastikku muutnud Ridley Scotti õudusfilm sisaldas suurepäraseid karaktereid ja ainulaadset xenomorfi - parasiit ja ülim kiskja, siis "Elu" unustab laevas olevad astronaudid ning keskendub rohkem väikesele Calvinile - originaalne ja surmav, kuid mitte hirmutav. "Elu" särab kaaluta olekus tehtud märuliga, osava situatsiooni pingestamisega ning vägivaldsete ja meeldejäävate suremistega. Veri on kaaluta olekus vastikum ja mõjub paremini. Samuti toimib imeliselt Maa lähedus, kus abi on lähedal, kuid samas nii kaugel ning panused on sedavõrd suuremad - Calvin ei tohi Maale jõuda.
David Jordan (Jake Gyllenhaal) on teose kõige huvitavam inimene ning kahjuks teame tema kohta vähe. Kaks asja on siiski olulised - ta on olnud rekord arv päevi järjest kosmoses ning talle meeldib tundmatuse vaikus rohkem kui maapinnal olev lõputu sagimine. Tundub, et stsenaariumis vaadati detailsema pilguga mehe psühholoogilist tervist, et sedaviisi ehitada ülesse inimene versus tulnukas verine lahing ja lõppvaatlus, kuid kusagil protsessi käigus lõigati midagi olulist välja. Tulemus on rahuldav, kuid ootamatu lõpp oleks saanud olla võimsam, sest inimese roll jäi vajaka - tulnukas röövis kogu tähelepanu.
Ryan Reyonldsi projekti kaasamine on väikene trikk publiku hõivamiseks ning pigem on tegemist teenetega sõprade vahel. Lavastaja Espinosa tegi "Safe House" ja stsenaristide duo on "Deadpool" autorid, seega otsene seos on olemas. Reynolds enda rollis teeb nalja, saab kiire ja tõenäoliselt suure palgaraha ning tegijad saavad rohkem inimesi kinotoolidesse, kuid hoiatus - Reyonlds ei pruugi olla filmis sedavõrd kaua kui võiks arvata.
Kokkuvõtteks on tegemist suurepärase filmiga, mis rahuldab ulme-põnevus-õudus-thrilleri-sõprade filmisoovid. Midagi keerulist ei toimu, sisu on kerge jälgida, produktsioon on tasemel, näitlejad teavad, mida teevad ning peale filmielamust on millest rääkida. Algusest kuni lõpuni hoiab silmad ekraanil, Calvin muutub kiiresti tüütuks ning enne kui arugi saab, elab publik kaasa: "Kurat, tapke see väikene limakoll juba ükskord ära!". Film toimib, seega soovitan julge südamega.
Allikas: filmiarvustus.eu
