Nagu pornofilm, kus puudub porno ehk LOE Cannes'i filmifestivali arvustusi

Eesti filmikriitik Tristan Priimägi käis Cannes'i filmifestivalil kohal ning jagas arvamusi nii võistlusprogrammi, sealt väljaspool ja Un Certain Regard valikus linastunud filmide kohta. Nüüd, kus auhinnad jagatud, on hea tagasi vaadata, et kas festivali lemmikud vastasid Cannes'i žürii hinnangule, mille seekord panid paika Pedro Almodóvar (esimees), Maren Ade, Jessica Chastain, Fan Bingbing, Agnès Jaoui, Park Chan-wook, Will Smith, Paolo Sorrentino ja Gabriel Yared.

LOVELESS / NELYUBOV (Andrei Zvjagintsev, Venemaa)

Nätaki! Ja kohe alguses löödi latt nii kõrgele, et teistel tuleb omajagu tegemist sellest üle hüpata. Zvjagintsevi "Armastuseta" on lugu lahku kasvanud abielupaarist, kes peab hakkama üheskoos taga otsima oma 12-aastast poega, kes on kodust ära põgenenud. Filmi urbanistlik klaustrofoobia paneks selle ehk ühte sahtlisse pigem "Jelena" kui Zvjagintsevi eepilisemate filmidega. "Nelyubov" on nii tapvalt lihtsaks lavastatud, et võib jääda mulje, et selline asi on käkitegu, aga selline puhtus ja filigraansus on ikka täielik klass.

Zvjagitsev tundub olevat väga tugevalt eksistentsialismist kantud - me siseneme vaatajana ta tegelaste ellu alati siis, kui on täielikult võõrdutud inimlikust kontaktist ja alles on jäänud vaid rebenenud mälestus lähedusest, mida siis üritatakse kunstlikult ja pingutatult taas kokku lappida. Lisaks kesksele küsimusele, kuidas üldse hakkama saada inimeseks olemisega, on aeg sundinud Zvjagintsevile peale veel ka teise tasandi: kuidas inimesena oma elu elada ja hakkama saada tänapäevasel Venemaal. Inimesed täidavad oma kohustusi, hoiavad käigus rutiinseid suhteid ja selles kõiges pole mitte mingit mõtet. Valitsevad materialism ja digitaalne debiliseerumine. Lootust pole. Vaja on šokki, et midagi muutuks.

9/10

WONDERSTRUCK (Todd Haynes, USA)

Mul pole Todd Haynesi vastu midagi. Nii "Far from Heaven" kui "Carol" tõestasid veenvalt, et ta suudab ajastudraamat teha ka nii, et kõlama ei jää visuaalne edvistamine ja formalism, vaid keskmes on ikkagi inimlik draama. Seda raskem on mõista "Wonderstrucki", mis lihtsalt kukub kunstiliselt täiesti läbi.

Kuna juttu on tummfilmiajastust (ja peaosas on kurt laps), siis on Haynes üritanud tummifilmielemente ja tehnoloogiat kasutada kunstilise võttena, aga sellest kõigest jääb mulje, nagu ta lihtsalt imiteeriks teatud tüüpi filmitegemist, selle asemel, et seda ikkagi hinges läbi tunnetada. Ma ei näe siit, et Haynes tõepoolest neid tummfilme ka armastaks, millest ta "Wonderstrucki" teinud on. Filmi käigus ürittai mind vaikselt mingi nunnu liivasokiga õrnalt uimaseks ja vastupanuvõimetuks tümpsutada, aga ma hoopis põgenesin saalist.

2/10

JUPITER’S MOON / JUPITER HOLDJA (Kornél Mundruczó, Ungari)

Film, mille pingutatud päevakajalisus ja labase kristliku sümboolikaga raskekäeline žongleerimine tekitavad soovi joosta nii kaugele kui võimalik. Ka siin on teemaks põgenikud, kellest üks avastab endas ühtäkki võime leviteerida. Seda hakkab ära kasutama Dr. Stern ja küsimusele „miks“ lisanduvad küsimused, kui kaua veel (liiga kaua) ja kuhu see kõik välja viib (mitte kuskile). Õõnsad assotsiatsioonid ja mõttetud tegelased. Wannabe-poliitkommentaaridele eelistan iga kell samuraimõõgaga vehkimist.

1/10

OKJA (Bong Joon Ho, Lõuna-Korea, USA)

"Okjat" on siin saatnud skandaalne aura alates Netflixi ja Cannes’i intrigeerivast konfliktist. Kes veel ei tea, siis kavatses Cannes prantsuse produtsentide survel oma programmist eemaldada "Okja" ja uue Noah Baumbachi filmi, kuna nendele Netflixi toodetud filmidele pole garanteeritud pärast festivali prantsuse kinolevi ehk neid polegi võimalik näha mujal, kui Cannes’is või Netflixis. Eestlaste šansid "Okjat" näha tunduvad seega samuti nullilähedased.

Filmid jäeti seekord küll võistlema, aga peažürii esimees Pedro Almodóvar ütles pressikal, et tema küll ei kujuta ette palmioksa andmist filmile, mida enam suurel linal näha pole võimalik. Cannes võttis vastu uue reegli nõuda kinolevi alates 2018. aastast, Netflix paugutas vastu, et establishment nöörib kinni nende kõri. Ühe tulevase suure sõja esmane rindejoon sai maha pandud. Tagatipuks murdsid "Okja" linastustl tehnilised probleemid. Polegi varem näinud, et vale ratio’ga film rahva vilistamise ja kisakoori saatel 5 minuti pärast kinni pannakse, et mingi aja pärast uuesti alustada.

Film ise on vähemalt üsna originaalne lugu düstoopilisest lähitulevikust, kus maailma ähvardava toiduprobleemiga tahab jõuliselt tegelda Mirando korporatsioon (Monsanto?), kes hakkab aretama hiigelsigu. Loo nimitegelane ongi hiidsiga, kelle täisealiseks saamise puhul läheb lahti võitlus pahade GMO-arendajate, loomakaitsjate ja väikese tüdruku Mija vahel, kelle lemmikloom on Okja juba aastakümne olnud. Hiidsiga on nunnu, eks Bongil on nende CGI-loomadega üldse hea suhe, "The Hosti" uskumatu koletis tal ju ka ette näidata. Film käib pakist absurdikomöödiakaarti, naeruvääristab lähitulevikku, promob tugevat ökosõnumit ja taimetoitlust, suudab mõnes stseenis olla emotsionaalselt kordaminev, aga kokkuvõttes oli see kõik ikka natuke fluff. Võiks olla lastefilm, aga selleks on natuke kangevõitu nii kasutatav keel kui eriefektid. Tuleb Netflixi siiski tunnustada, et nad Bong Joon-ho sõnul andsid talle 100% otsustamisõiguse nii kreisi käsikirjaga ja veidra filmi jaoks.

7/10

THE SQUARE (Ruben Östlund, Rootsi)

Ruben Östlund on hoolimata oma seni, jah, täiesti ilma möödalaskudeta kulgenud karjäärist teinud vist seni oma parima filmi. Ütlen seda endalegi üllatuseks. 2:22 pikkusega lugu kuningliku kunstimuuseumi direktorist, kes satub erinevatesse imelikesse olukordadesse oma töökaaslaste ja kolleegide, kui ka täiesti suvaliste inimestega. Film lendab laiali üsna mitmes suunas ja mitte kunagi pole niigi alati väga allegooriline Östlund olnud tabamatum kui siin.

Peategelane Christian (Claes Bang) otsib mingit harmooniat ümbrusega, siin on juttu usaldusest, võimust, ürgsusest ja sellega kontakti leidmisest, ja millest veel iganes. Tema ja teiste ekslemist piirab või komponeerib raam - The Square - kunstimuuseumi uus näitus, mis pakub ruudu kujundit välja kui mingit oaasi, mille sees kehtivad kõigile ühesugused reeglid ja kus on kõik võrdsed. Ja see kõik on östlundilikult korraga absurdselt naljakas ja lõikavalt sisekaemuslik.

Sellele filmile oleks võimalik kirjutada viis erinevat arvustust, mis ei sarnaneks teineteisega üheski sõnas, aga oleksid kõik võrdselt õiged. Õnneks on mõnd neist seletustest võimalik mul ülehomme ta enda käest kuulda. Lausa ängistav on kohati vaadata, kui vaba on mõni inimene oma kunstilises eneseväljenduses. Et kui vabasse vette on võimalik ennast välja mõelda. Ühel hetkel ongi lihtsalt nii, et teed filmi ja selja taga langevad kõikvõimalikud käsitlused nagu loogu.

Östlund on olnud alati lemmik ja ma vist pean siinkohal ikkagi kasutama nüüd ära oma eelisõiguse panna "The Square’ile" maksimumpunktid. Viis selle eest, millest ma aru sain ja teised viis selle eest, mille üle ma nüüd edaspidi ilmselt veel kuid mõtiskleda saan.

10/10

120 BEATS PER MINUTE / 120 BATTEMENTS PER MINUTE (Robin Campillo, Prantsusmaa)

„Pärast haigestumisest teada saamist olen oma elu elanud justkui kiiremini - rohkem värve, rohkem möllu, rohkem elu“, kirjeldab oma tundmusi üks AIDSI nakatunud peategelane selles geiaktivismidraamas. Kiirenenud südamerütm kirjeldabki ehk selle filmi kineetilist olekut ja peategelaste meeleseisundit. Ja muidugi on see ka selle vanakooli hausi keskmine kiirus, mida nad siin järjekindlalt kuulavad, sest film leiab aset 1990ndate alguses, kui 80ndate New Yorgi „geikatk“ on jõudnud ka Prantsusmaale.

Valitsus ja muud instantsid ei oska / ei taha midagi ette võtta ning seetõttu peabki geidest aktivistide rühmitus ACT UP korraldama erinevaid anarhistlikke aktsioone, et sellele tähelepanu tõmmata. Väga raske on aga järjekindlalt deklareerida, et organisatsioon on vägivallatu, kui nii kõrgete panustega kipuvad tunded ikkagi üle keema. Dramaatilise lisakihi annab filmi tegevustikule see, et kõigi peategelaste elupäevad võivad olla vägagi loetud.

See prantsuse geidraama on nüüd hea näide tänavu korduvast motiivist, kuidas sotsiaalpoliitiliselt päevakohane ja terav teemavalik on filmi enda kvaliteedist meeldejäävam või olulisem. Cannes on tänavu selgelt poliitilisem, filmid aga ei tule kohati järgi. „120 BPM“ on huvitav sissevaade sellesse aktivismi sektorisse (vajadusel teaduslikult üsna põhjaliku) erakordse süvenemisega. Teisalt ei suudeta keelduda melodraamast, mis lõpuks kipub filmi pisarate sisse ära uputama. Vaimukust on omajagu, aga jäi ka tunne, et mult pressitakse välja midagi.

6/10

REDOUBTABLE / LE REDOUTABLE (Michel Hazanavicius, Prantsusmaa)

Jätkame Godardi vaimuga ja seda mitmes mõttes. Ilmselt on Godard praeguseks juba kuulunud, et tema elust rääkiva mängufilmi seanss algas pommihoiatusega ja kogu segaduses filmiajakirjanike kamp peksti festivalipalee juurest minema. Pärast tuli välja, et vist keegi oli oma koti unustanud pingirea vahele. Usun, et see uudis Godardile ka meeldis, sest Godardi käitumisest tundub ka siin filmis, et kui üks tiigipind on talle kunagigi liiga sile tundunud, tuleb sinna üks paras kivikänakas sisse visata, et see harmoonia tülgastust peale ei ajaks.

Louis Garrel mängib Godardi aastal 1967, kui tema uus film tõi kaks muutust - noorest peategelannast Anne Wiazemskyst (Stacy Martin) saab tema uus pruut, ja ühtlasi jõuab „La Chinoise’i“ kriitikaga temani tõdemus, et ta parimad filmid võivad olla selja taga ja uue revolutsioonilise õhkkonna tabamise ootuses on ta ehk täielikult kaotanud kontakti vaatajate ja maailmaga. Frustratsioonihetkel tõdeb veendunud maoist lausa, et „poliitika on nagu kingad, sul on vasak ja parem, aga lõpuks tahab inimene ikka paljajalu edasi minna“.

Garreli mängitud Godard on koomiline oma umbusklikus deadpan-pilgus, mis vaheldub loomulikult põhimõttekindluse ümber lahvatama löönud karjumissessioonidega. Godardi talendis pole küsimust, nagu ka mitte tema keerulises iseloomus, sel hetkel on aga ainult veel lahtine, kuhu keerab ta kunstiline karjäär. Film on lahendatud mitmete Godardile omaste stiilivõtetega, mis pakuvad teadjale äratundmisrõõmu - süngist väljas heli, primaarvärvide kasutamine, voiceover jne. Lustakas film kinokunsti suurkujust, nagu Godardiga ikka, parem prantsuse keeles kui üheski tõlkes.

7/10

THE MEYEROWITZ STORIES (NEW AND SELECTED) (Noah Baumbach, USA)

Kui keegi oleks mulle veel paar aastat tagasi üritanud väita, et ma ärkan hommikul kell seitse, pärast neljatunnist magamist, et minna vaatama filmi, kus on nii Adam Sandler kui Ben Stiller, siis oleksin tagasihoidlikult väljendanud oma uskmatust. Baumbachi "The Squid and the Whale" või "Frances Ha" jätsid küll hea mulje kunagi, aga kui seal oli paar lolli näpuotsaga lisatud, on siin filmi nimes ära toodud düsfunktsionaalse perekonna kõik liikmed mingi debiilistumise astmega. Muidugi peaksid nende nõrkused nad meile kalliks tegema, aga ei lähe see pseudo-Woody-Allen-trukib-Tenenbaume lähenemine küll üldse peale, esiteks liigse jantlikkuse ja teiselt läbinisti tuttavlikkuse tõttu.

Põhjala natuur kipub pigem taas küsima, et kuidas need ameeriklased oma elu ja kompleksidega hakkama ei saa ikka üldse. Pereisa Dustin Hoffmann on läbikukkunud karjääriga kujur, Stiller tema meelehärmiks finantssektorisse siirdunud poeg ja Sandler klaveri põõsasse visanud eksmuusikust töötu jobu, kellel on lahutus käsil ja kass peas. Ja päikesekiired kuldasivad puude latvasid.

3/10

HAPPY END (Michael Haneke, Prantsusmaa-Austria-Saksamaa)

Haneke uues filmis on peaosas - shocker! - kodanlik laiendatud perekond, kes tuiab mööda ekraani hädaldab pseudomurede üle aeg-ajalt veiniklaasi tõstes, oma teenreid kamandades ja klassikalist muusikat kuulates. arvukate karakterite erinevatest mikrotegevustest ei taha aga kuidagi mingit filmi välja joonistuda ja kui see kõik on n-ö kommentaar millegi aadressil, siis see saladus mulle parimast tahtmisest hoolimata siiski ei avanenud. Julgeks siinkohal väita, et Haneke pole kunagi teinud mõttetumat filmi. On huvitavamaid momente ja kaks avastseeni lubasid isegi loota midagi täiesti head, aga lagunemine on kiire tulema ja seda pühademuna pärast enam kokku ei lapi.

Isegi kui mulle ta asjad varem meeldinud pole, suudan ma näha ta filmide taga mõtteprotsessi, mis selle filmini viis (kuigi selgitab ta oma asju tavaliselt liigagi palju), siin jääb ta mulle aga vastuse võlgu ja mina omakorda võlgnen talle nüüd mõned andmata jäävad punktid. Erilise kaalu andsid linastusele hanekelikud kannatused: kaks tundi seisin järjekorras, et enam-vähem viimasena saali sisse saada. Tahtsin sellesse filmi uskuda kõhutunde vastu, aga ei õnnestunud.

2/10

THE KILLING OF A SACRED DEER (Yorgos Lanthimos, UK / Iirimaa)

Kreeka esisürrealisti neljas film (ja teine Colin Farrelliga pärast "The Lobsterit") kruvis siin kõrgeid ootusi, sest seni on tal justkui kõik korda läinud, kui sedasorti üliveider filmikunst üldse meeldib. Peab aga tunnistama jällegi, et seekord sai rappa astutud. Kui eelmiste filmide sisu on olnud vähe müstilisem, siis kui "The Killing of a Sacred Deeri" hullumeelne dialoog ja tegelaste ebanormaalne käitumine välja arvata, on tegemist sirgjoonelise krimilooga mehest, kellele esitab ultimaatumi üks teismeline poiss: mehe haigestunud lapsed ei saa kunagi terveks ja pereliikmed surevad ühekaupa, kui mees otsustamist enda kätte ei võta ja ise üht oma perest maha ei löö kättemaksuks teismelise poisi isa surmaga lõppenud opereerimise eest täis peaga.

See film tahaks saada sellist tihket krimikäsitlust. Tundub, sest filmi trilleri-pool ja Lanthimose veider stiil ei lähe siin lihtsalt kuidagi kokku ja film ei suuda otsustada, kas tahab esineda zhanrifilmi, filosoofilise mõtiskluse või absurdse mõistuloona. Lõppreaktsiooniks on segadus ja peale Hanekest järgmiselt meistrilt seekord paukpadrun.

3/10

RADIANCE / HIKARI (Naomi Kawase, Jaapan)

Naomi Kawase on olnud mulle alati sümpaatne, kuigi tujust olenevalt on tema filme vahel raske viitsida vaadata. Eks ka siin filmis on muret natuke selle jaapani üleüldise nunnuduse probleemiga - mingid kohustuslikud lõpuelemendid on ette aimatavad juba poole filmi pealt ja mõjuvad ehk meie natuurile veidi sentimentaalselt -, aga filmi keskne mõte jäi kõlama kogu päevaks. Kui kohtuvad pimedate filmitõlget koostav tüdruk - väga (vastutus)tundlik amet, selgub! - ja peaaegu pimedaks jäänud tippfotograaf, saab nende suhtluse käigus toimuvast omavahelisest infovahetusest mõlemale kirgastav kogemus.

Algne antipaatia jõuab tõdemuseni, et pime mees saab nägijale õpetada seda, kuidas näha maailma. Ja seda, et ainult nägemisest ei piisa, vaid peab asjades ära tundma ka sisemise valguse, hikari, mis annab kõigele mõtte ja vajaliku sügavuse. Ehk siis: puudusest tuleb teha eelis ja minna ka näilise kaotusseisu puhul püüdma täit elamust elust. Väga ilus.

7/10

RODIN (Jacques Doillon, Prantsusmaa)

Tundub, et prantslased on oma suurimast kujurist Rodinist rääkiva filmi näol suutnud valmis voolida sellise junni, millelaadset saab olema raske kohata ka Croisette’il hobutõlla taga jalutades. Pärast kümmetkond minutit tekkis kahtlus iseenese meelte adekvaatsuses ja kaalusin tõsiselt kogu filmi ära vaatamist „Mõtleja“ poosis, aga poleks ilmselt aidanud seegi.

Minu üks suuri lemmikuid Vincent Lindon (superrollid sellistes filmides nagu Claire Denis’ „Les salauds“, „Les chevaliers blancs“ või Cannes’is parima meesnäitleja preemia toonud „La loi du marché“) muljub siin savi ja ümbritsevat maailma nagu odavat hoora, et meid veenda selles, et Rodin oli hüperseksuaalne hull, kelle jaoks oli savilätserdamine puhas erootika ja eriti ei enamat. Kahjuks on selle vaatamise käigus pidevalt tunne, et "Rodin" on pornofilm, millest on Cannes’is linastamise tarbeks hardcore-stseenid välja lõigatud ja alles jäetud ainult need jupid, kus pornonäitlejad üritavad sirge näoga mingit neile etteantud karakterit arendavat pada ajada. Keegi võiks siis juba selle pornoversiooni ka ära teha. Siis oleksin isegi nõus kuulama taas ridu nagu „selle teo teele jäetud limane jälg on imekaunis“.

1/10

PETETUD / THE BEGUILED (Sofia Coppola, USA) - linastub Eesti kinodes 21. juulil.

Sofia Coppola uusversioon Don Siegeli samanimelisest 1971. aasta filmist (Clint Eastwoodiga peaosas) on lugu jänkisõdurist, kes jääb kuni paranemiseni puhkama ühe Lõuna tütarlastekooli. Puhkus muutub aga esialgu sõdimiseks mitmel armurindel ja seejärel armutuks ja luupainajalikuks lähivõitluseks.

Coppola film utiliseerib viktoriaanliku kirjanduse põhilist käivitavat vastuolu - hea kasvatuse alt otsivad väljapääsu pulbitsevad, keelatud tunded. Nende kahe teguri vastuolu annab inspiratsiooni nii koomikaks kui kõheduseks. Film muudab poole peal žanri - ajasturomansist trilleriks -, aga Coppola kindlakäeline režii ja tegelaste püüd jääda viisakaks ja järjest hullemate sündmuste puhul läbivad punase niidina kogu filmi, traageldades need kaks eri filmipoolt üsna pingevabalt ja edukalt kokku. Cannes’is on alati hea meel kui kunstiliselt õnnestub mõni veid kergema olekuga film.

"Petetud“ ei lähe püüdma suurt kala, aga teab oma piire ja võimalusi ning teeb nn omas ruudustikus oma asja väga edukalt ära. Huvitav, kas produtsentidel on ka piisavalt riskimisjulgust, et nüüd filmi pool aastat kinni hoida ja Oscari-hooajal välja tuua, et minna jahtima kuldmehikesi? See on tehniliselt hästi teostatud ja libedalt jooksev vaimukas film, nii et minu meelest võiks küll. Huvitav, et kaks peategelast Colin Farrell ja Nicole Kidman on täpselt samad kui Lanthimose võistlusfilmis.

8/10

GENTLE CREATURE / KPOTKAЯ (Sergei Loznitsa, Prantsusmaa)

Sergei Loznitsa murrab viimase filmiga lahtisest uksest sisse ja üritab meid veenda selles, et Venemaa on üks täielik Mordor, kus ei kehti ükski inimõigus ega reegel. Eks me ju teame seda juba niikuinii. Seda filmi oleks võinud rahastada Venemaa turismiamet, sest pärast seda ei teki mingit tahtmist minna Emakest kodumaad oma silmaga kaema.

Filmis toimuvad ebaõiglased sündmused naisega, kes üritab ühes väikelinna vanglas anda üle paki oma mehele, on järjest süvenevalt grotesksed, kuni filmi viimane vaatus keerab täiesti sürrealismi, viidates sellele, et reaalsusega pole Venemaa argisündmustel kohati enam midagi pistmist, ja meenutades vene postmoderniste nagu Pelevin või Sorokin. Loznitsa tunduks justkui kannustavat meid revolutsioonile - „Tarakanid kaotavad, sest nad ei hakka vastu!“ ütleb unenäostseenis ka üks tegelane.

Tarakanid on muidugi vene inimesed ja ennekõike peaosaline, kes ikkagi ei lakka sisimas uskumast õigusriigi võimalustesse, aga kelle püüdlused oma muredele mingit ametlikku käiku anda viivad ta lõppeesmärgist järjest kaugemale. Lõpuks on kõigi skeemidega kergeusklikult kaasa minev naine lihtsalt järjekordne tarakan, kelle süsteem laiaks litsub maailma kõige halvema põhjendusega - sest ta lihtsalt võib seda teha. Ta on ka ise selles süüdi.

"Gentle Creature" on läbinisti küüniline ja siin pole mingit halastusevarjugi, aga minu veregrupile on Loznitsa olnud alati veidi liiga didaktiline ja nii ka siin. Ta küll näitab oma tegelaste kannatusi, aga ma pole päris lõpuni kindel, kas ta neile ka kaasa tunneb.

6/10

GOOD TIME (Benny & Josh Safdie, USA)

Tõlkimatu nimega film. "Good time" pidi viitama sellele ajale, mida hea käitumise puhul õnnestub vangistuses vältida. Või siis laiemalt kogu aega, mida veedetakse vanglast väljaspool. Või siis: kuidas elada oma elu tänapäeva Ameerikas illusioonideta ja saamata täpselt aru, kas see on „good time“ või „bad time“ - kas ollakse vanglas või lihtsalt veidi suuremas vanglas väljaspool.

Sellele aga viitab films ainult paar stseeni, sest Safdie vendade uus lugu on straight up krimi. Kaks pimedasse kohta kukkunud venda Connie (Robert Pattinson) ja Nick (Ben Safdie) püüavad sooritada pangaröövi ja loomulikult pole see kõik eriti filigraanne, eriti arvestades tõsiasja, et Nick on vaimse puudega. Jah, me oleme seda seda kõike näinud juba enne, aga Safdiede energia ja stseenide lahendamine on nii hea, et lihtsalt kogu aeg on hing natuke kinni. See ei ole edulugu, vaid pigem episood sarjast „America’s Worst Criminals“, aga see on näide tänase suvalise x-klassi ameeriklase eluvajalikust omadusest bullshittida maailma siis, kui tegelikult on kõik juba kadunud. Seda võiks julgeda näidata suures kinos, kui tahtmist on. New Yorgi poisid on popkultuuris sees käsi- ja jalgupidi: selle festivali kaugelt parim soundtrack - Oneohtrix Point Never (YAY!). Episoodilises rollis valge räppar Necro (yay).

Indimaailmas kohustuslik miniroll Jennifer Jason Leigh'lt (yay). See on mega hea, hästi intensiivne, originaalne krimilugu, kus esimest korda näitab karakterit mr. Pattinson. Safdiedele aga järjest juba kolmas õnnestumine pärast "Daddy Longlegsi" ja "Heaven Knows Whati", esimene kord Cannes’i võistluses, ja edasi lihtsalt vaadake, kuidas nad lendu lähevad.

8/10

THE DOUBLE LOVER (François Ozon, Prantsusmaa)

Ozon on ikka üllatanud ja ka nüüd. "Double Lover" on erootiline triller, mis keerab meelega üle igat vinti, kuni suubub kuskile body horrorisse. Eeskujusid, kellelt kõi siinsed žanritroobid on kokku laenatud, on ilmselged ja mitte üksnes lavastajanimede, vaid isegi konkreetsete stseenide järgi sellistest linateostest nagu Cronenbergi "Dead Ringers" või Brian de Palma "Sisters". Kui nende võrdluste järgi sihik sättida, siis saab üsna täpselt pihta "Double Loveri" trash-camp-bmovie vaibile, aga Ozon on väga endalikult filmi pikkinud üsna tihedalt ka nö lavastatud tahtmatut huumorit, ehk naljakaid reaktsioone, halbu dialoogiridu jne.

See on kõik üks suur remiks, ja DJ Ozonil on neid klišeetükke kokku mängides selgelt elu pidu. Oleks tervislik õige ruttu sisuline plaan nurka visata ja mitte üritada sündmusi jälgida, sest sellel kõigel pole kokkuvõttes mingit mõtet. Oluline on puhas vorm ja mäng žanri tunnusjoonte ja elementidega. See kõik on selles võtmes vaadatuna väga nauditav, aga mänguks see mingis mõttes ju jääbki - intellektuaalseks, iseennast lõbustavaks (ja rahuldavaks) harjutuseks. Mingis mõttes naaseb Ozon siin oma võrratu "Sitcomi" juurde, aga "Double Loveril" pole päris sama löögijõudu.

7/10

YOU WERE NEVER REALLY HERE (Lynne Ramsay, UK)

Lynne Ramsay uue filmi keskmes seisab mees, kellel on raskusi koha leidmisega. Flashbackidest näeme, et Joe on perevägivalla minevikuga, endine FBI-mees, kes töötab nüüd mingis üsna illegaalse olemisega varifirmas „probleemide lahendajana“; probleemid lahenevad enamasti haamriga. Kui Joe asub otsima senaatori röövitud teismelist tütart, paljastub selle teo ümber kootud keerukas kriminaalne korruptsioonivõrk.

"You Were Never Really There“ on tegelikult stiilipuhas vigilante-movie a la "Death Wish" - mees läheb vaenlasele järele kuni lõpuni, tappes kõik oma teel. Kohati veidi jaburast süžeestikust tõsta filmi kõrgemale Joaquin Phoenixi osatäitmine Joena, mis on küll väga muljetavaldav - hingepiinades mees, kes püüab oma mõttetusest üle olla kibeda huumori ning suitsidaalsete ja psühhopaatsete rutiiniharjutustega. Sees keeb traumade keeristorm, aga seda varjab aastatega läbimatuks ehitatud apaatiakoorik.

6/10

SEA SORROW (Vanessa Redgrave, UK)

Kuna avafilm õnnestus maha magada (unenäole, kus keegi mind taga ajas samal ajal, paneks hindeks 4/10), siis alustasin tänavu hoopis dokiga. 80aastase Vanessa Redgrave’i lavastajadebüüt on paadipõgenikedokk, mis tõmbab paar intrigeerivat paralleeli Euroopa rahvasterände varasemate näidetega (Redgrave’i perekond oli sõja ajal sunnitud vahetama kodulinna, filmi üks peategelasi, parlamendisaadik Alfred Dubs, jõudis Inglismaale aga Kindertransportiga enne sõja puhkemist Prahast), aga on kokkuvõttes nii tehniliselt kui kunstilistelt valikutelt ikka väga kohmakas. Küsitav on ka viis panna ennast ja oma perekonda kesksesse rolli ekraanil, külastamas Calais’ „Džunglit“ ehk põgenikelaagrit, piketeerimas jne.

Redgrave’i kavatsused on head ja kui „white guilti“ argumendina appi võtta, oleksin justkui sunnitud seda hindama kõrgemalt, aga filmi pealkirjas esinevat Shakespeare’i tsitaati etendav Ralph Fiennes ajas ikka hambaid kiristama. Küll aga on väga jõulised osad paadipäästestseenid, mis annavad aimu sellest, milline film siit tulla võinuks.

Kui põgenikevastased üritavad inimliku vaatepunkti selles diskussioonis minimeerida, et jääks alles ainult himmlerlikult kalkuleeritud administratiivküsimus, siis teeb vastasleer vahest selle vea, et vajutab emotsioonipedaali liiga põhja, mille tulemusena tekib sõnumi adressaadil vastureaktsioon ajupesule. Natuke on nii ka siin, tuleb tunnistada.

3/10

BLADE OF THE IMMORTALS (Takashi Miike, Jaapan)

Nagu võinuks ehk öelda Gertrude Stein: Miike on Miike on Miike. Kaks ja pool tundi samurai-splatterit, mille body count ulatus ilmselt sõna otseses mõttes sadadesse ja mille peategelane saab surematuks, kui üks vana nõid talle verre mingid vereussid siirdab. Raske midagi veel soovida oma vääritule hingekesele. Väidetavalt oma sajandas (!) filmis pöördub Miike tagasi tuntud radadele nii žanrivalikus (samuraifilm) kui filosoofilises plaanis. Kuri soov on Miiket käsitleda ikkagi läbi budismi.

Samamoodi nagu näiteks "Izo" (2004) peaosas olev samurai, kes rändab läbi ajastute, et viia täide oma kättemaks, on ka "Surematute mõõga" peategelase surematus talle needuseks. Igavene elu võiks budistile tähendada ju kõige jubedamat karistust - suutmatust iialgi jõuda nirvaanasse.
Filmi peategelase Manji surmasoov, mis ei realiseeru ka täiesti vältimatut lõppu ennustavates olukordades, muutub koomiliseks ja hakkab meenutama Bunueli "Kodanluse diskreetset võlu", kus seltskond üritab kogu aeg maha istuda ja lõunat süüa, aga midagi tuleb alati vahele.

Miike tänavuses filmis on eepikat ja venelased ütleks razmahhi, ning ta balansseerib ikka väga osavalt hingesügavuse ja huumori peenel joonel, vaheldades neid kahte sellisel moel, mis ei luba filmi mammutpikkusest hoolimata ära vajuda ega igavaks minna. Verd on ojadena, aga ka see lõputu aadrilaskmine on kõik väga esteetiline ning Miike suudab ikka järjekindlalt üllatada ka võitlusstseenides mingi sellise jaburusega, et rahvas saalis kiljus vaimustusest.
Meister on tagasi. Õigemini pole ta kuskile vahepeal läinudki.

7/10

VISAGES VILLAGES (Agnés Varda, JR, Prantsusmaa)

Agnés Varda uus vabakäeline dokfilm - rännak koos kaasautori, fotograafi JR’ga läbi Prantsusmaa maarajoonide, et kohtuda oma minevikuga, tavaliste lihtsate inimestega, ja teha neist ühiselt mingit kunstiloomet, enamasti suuri fototapeetpannoosid linnapilti. Kahe autori omavaheline intellektuaalne mõõduvõtt on sama nauditav kui nende keeldumine allumast mingile struktuursusele siin filmis.

Varda kannab sarnaselt Godard’ile (kellele siin viidatakse korduvalt) Prantsuse uue laine vaimu endiselt edasi - film on väga eneseteadlik, pidevalt endale küsimusi esitav ja me ei unusta hetkekski filmi vaatamise kõrval selle tegemist. Kokkuvõttes vaba nagu Jacques Rivette ja ilus nagu üks sonaat mingile Varda noorusaja Prantsusmaale, mida ta üritab taas üles leida. Kui nüüd kõik häsi läheb, siis saab Varda 10 päeva pärast 89aastaseks!

8/10

THE MERCILESS (Byun Sung-Hyun, Lõuna-Korea)

Korealased suudavad žanrifilme teha ikka mingil neile omasel ühtlaselt kõrgel tasemel, aga eitea, miks nad eelistavad meie kultuuris tavalisele 90 minutil kahetunnist pikkust, mis on ikka üsna tihti põhjendamatu, ja nii ka siin. Esimene referents oleks ehk "Infernal Affairs" - miilitsad ja pätid, narkootikumid ja võimuvõitlus, undercover agendid ja doppel-trippel-mäng, mille käigus on päris keeruline jälgida, kes keda petab ja kes on kelle poolt.

Et asi siiski kõigest hoolimata liiga lihtne ei tunduks, on siin segi paisatud ka ajaliin ja sündmuste toimumisaeg liigub mõne aasta raamistikus ühte ja teise kohta. Ehk oleks selguse mõttes pidanud märkmeid tegema, aga samas on suurem osa filmist vahetu, kineetiline küte - pikad kaklusstseenid, tulistamised ja mobserite niisama omavahel kõvatamised, mida on ju alati tore vaadata. Film laenab nii Tarantinolt (ühel mehel on lausa Vincent Vega pats peas, kui avastseenis tuleb esitusele väga tarantinolik dialoog) kui Leonelt (soolakottidega merre uputatud narkootikumid), aga finaali jõudes ei ole tegelasi suudetud vaatajale siiski kalliks teha, ehk siis dramaatiline lõpplahendus voolab mööda külge maha. Aga vahel võib ikka sellist asja ka vaadata.

5/10

(BASED ON A TRUE STORY) (Roman Polanski, Prantsusmaa)

Polanski on muidugi meister, aga siin tundub ta olevat pelgalt korranud iseend. Justkui oleks keegi üritanud Polanskit järgi teha. Emmanuelle Seigner mängib eneses kahtlemise hoogude küüsis vaevlevat naiskirjanikku, Eva Green aga tema enigmaatilist uut sõpra, kelle abivalmidusel tundub olevat teine tagamõte. Edasi tuleb vintage Polanski — peategelase järkjärgult süvenev kahtlus mõistuse kaotamises, identiteedivargus, trilleriõhkkond… aga film jääb natuke lahjaks igas valdkonnas, pealegi on mõne sisupöörde mõistuspärase seletamisega tõeliselt raskusi. Üldiselt täiesti vaadatav Polanski film, aga tema enda kaanonis ikkagi väga väikese tähtsuse ja madalama kvaliteediga töö.

5/10

WESTERN (Valeska Grisebach, Saksamaa)

Grisebachi kolmas film räägib saksa ehitajatest, kes lähevad Bulgaariasse objekti rajama, suhted on aga mitte päris siledad nii meeste endi vahel kui ka kohaliku rahvaga. Peategelane Meinhard on klassikaline strong, silent type, kelle sees on tunda pulbitsemas mingeid sügaval istuvaid probleeme, mille ta on üritanud endast Saksamaale maha jätta, need aga hakkavad vaikselt välja tulema.

Mehel on mingi kummaline suhe vägivalla või laiemalt üldse füüsilise jõuga, ülekohtuga, võimuga. Ta on nende teemade ees krampis, aga miski tõmbab teda ka sinna suunas - olukordi nende tunnete analüüsimiseks hakkab ta aga ühest hetkest juba ise tekitama. Meinhard ei ole kindlasti klassikaline kangelane, vahel isegi ei tea, kas peaks talle kaasa elama või mitte. Mis teebki asjad muidugi huvitavamaks. Liigutav, delikaatne ja mõõdukas tempos vaikne üllataja, kes on ka kõva auhinnakandidaat.

8/10

A MAN OF INTEGRITY / LERD (Mohammad Rasoulof, Iraan)

Film allžanrist "Taavet ja Koljat", mille vastasseis on nüüd postmodernsel ajal muutunud vastasseisuks inimese ja süsteemi vahel. Peategelane Reza võitleb korruptiivse ämblikuvõrguga enda ümber, kuhu kuuluvad ühtse vereringena kirik, suurfirmad ja linnaadministratsioon. Kas ta saavutab uskumatuna näiva võidu või saab temast hoopis selle võrgu osa? "A Man of Integrity" on klassikaline kannatuste rada, kus peategelase teele kuhjatakse igasuguseid ebameeldivusi rohkem, kui üks lihtsurelik kanda jõuaks. Struktuur meenutab veidi ka Farhadi paremaid filme, kus tõde sammhaaval komplitseerub, kuni on raske erinevate niidiotste seast seda õiget kätte leida. Ka sellel filmil on varuks paar intrigeerivat pööret, näitlejad on sümpaatsed, aga lugu ja selle esitusviis ehk mõneti liiga tuttavlikud.

Rasoulofile, kelle filmidest on olnud kolm tükki Cannes’is, aga ei ükski Iraanis kinolevis, mõisteti Iraanis välja kuueaastane vanglakaristus samal ajal kui pandi kinni ka Jafar Panahi. Hiljem vähendati seda aastani ja otsust pole veel täidesaatmisele pööratud, aga armu pole ka antud, nii et Rasoulofi enda sõnul elab ta praegu kogu aeg sellise tundega „nagu ripuks Damoklese mõõk pea kohal“. Selles mõttes pole keeruline näha seost ta enda ja Reza, ehk „põhimõttekindla mehe“ vahel, kes üritab säilitada inimväärikust läbi selle, et ei mängi kaasa valitsevate jõudude räpaseid mänge, mida hoiavad elus altkäemaksud, valetunnistused ja omavahelised teened.

6/10

BEAUTY AND THE DOGS / AALA KAF IFRIT (Kaouther Ben Hania, Tuneesia)

Tänane teine Inimene vs süsteem žanri film tuleb hoopis Tuneesiast ja filmi kulg on umbes selline, et lõpuks hakkab filmi alguses toimunud vägistamine tunduma ohvri kõige väiksema probleemina. Kuidas minna esitama kaebust vägistamise kohta politseisse kui vägistajad olid politseinikud? Nagu tihti selle maanurga filmide puhul on näitlemine üsna kohmakas ja inimeste reaktsioonid ja käitumismustrid kohati arusaamatud, ehk siis pole piisavalt läbi mõeldud selleks, et käsikiri ka vajaliku usutavusega edasi kulgeks, aga samas tuleb ikkagi tunnustada sellise kauge kandi filmi minna nii ennastsalgavalt veriselt establishmentile kõri kallale.

Sellise närviga saabki Cannes’i programmi oma filmiga välja jõuda, teatud tehniline ebapädevus on okei, kui emotsionaalne laeng on piisavalt vahetu ja toores. Tuneesia ja Bulgaaria on teiste seas programmis, aga Eestit seni veel mitte. Aga meil eriti ka sotsiaalkriitikaga ei tegelda, mis oli küll küll tänavuse Cannes'i üks läbivaid teemasid.

5/10

WALKING PAST THE FUTURE / LU GUO WEI LAI (Ruijun Li, Hiina)

Võiks olla ka nimega "Walking Out the Door", sest pärast tunniajalist süvaanalüüsi, mille käigus üritasin välja selgitada selle filmi jõudmise põhjusi Cannes’i programmi — neid võib kesiste filmide puhul olla mitmeid alates tuntud lavastajast ja lõpetades eksootilise tootjamaaga - jäin siiski ainsa võimaliku vastuse juurde, et poliitdiplomaatia nimel pidi ikkagi ühe hiina filmi ka panema. Selles pealtnäha tsensorite poolt ümaraks hekipõõsaks pügatud loos on juttu juurte kaotamisest ja sellest, et noored näpivad liiga palju telefoni.

Kuigi selle näppimise käigus võib mustmiljonilise rahvaarvuga Hiinaski juhtuda selline argiime, et tuttava poiss ja tüdruk tekstivad telefonis üksteise varjunimedele teadmata, et nad teineteist tegeikult tunnevad. Kui ei miskit muud, on see film kinnituseks sellest, et on raske välja mõelda midagi veel vähem kinematograafilist kui telefonis sõnumit saatev inimene.

1/10

APRIL’S DAUGHTERS / LAS HIJAS DE ABRIL (Michel Franco, Mehhiko)

Kui Aprili 17-aastasel tütrel sünnib laps, ruttab April talle appi, et raske periood üle elada. Vähemalt nii tundub esialgu, sest järgmisel hetkel irjutab ema alaealise tütre selja taga alla adopteerimispaberitele, et laps ära anda, kuna tütar ja boifrend Matteo pole tema arvates lapse saamiseks valmis. Küll aga on selleks valmis April ise, kes on iseennast märkinud lapse uueks kasuvanemaks.

See suhteliselt ebameeldiv ja raskustega jälgitav lugu on toonud noore Michel Franco juba neljandat korda Cannes’i. Mehhiklastel on ka selline mees olemas, keda praktiliselt keegi ei tea, aga kes on siin alati programmis (enne veel "Daniel ja Ana", "Pärast Luciat" ja "Chronic"). "April’s Daughters" jätab sisse veidi jahmatama paneva tunde, kas on tõesti olemas selliseid emasid (lapse legaalne röövimine ei jää tema viimaseks sammuks). Kvaliteetne ja kompaktne, aga ka veidi tehislik filmike.

5/10

WIND RIVER (Taylor Sheridan, USA) - linastub Eesti kinodes 4. augustil.

Kui vaadata Taylor Sheridani lavastajadebüüti, ei tule küll kuidagi raskena see arusaam, et mees on varem kirjutanud näiteks "Sicario" ja "Hell or High Wateri" käsikirja. Jeremy Reiner mängib kogenud kütti, Elizabeth Olsen aga kogenematut FBI agenti, kellel tuleb kahepeale hakata üles otsima Indiaanireservaadis toime pandud brutaalse mõrva autorit.

Sheridan suudab luua hästi erilise konteksti ja sellega kaasneva atmosfääri, aga sisulises plaanis jääb nuppude liigutamine ehk hea malepartii jaoks veidi liiga lihtsakoeliseks. Vaibile ja indiaani taustale ning temaatikale annaks kõrgema hinde kui sellele krimiloole, mis konteksti täitma peaks - ehk siis stsenarist on omaenda filmi stsenaariumiga veidi kimpu jäänud, ning siin on ka mõndagi täiesti ebaolulist (mis puumad?) Kui Eestis kinno tuleks, siis soovitaks samas vaadata ikka.

6/10

BEFORE WE VANISH / SANPO SURU SHINRYAKUSHA (Kiyoshi Kurosawa, Jaapan)

Tuntud "Teine Kurosawa" Akira kõrval, Kiyoshi, on samuti Cannes regular. Viimase filmi premise ja positsioon on tegelikult väga huvitav. See on järjekordne remix body snatcherite loost, kus tulnukad asuvad inimese kuju imiteerides ja nende kehasid kasutades maailma vaikselt üle võtma. Siinsed tulnukad on küll suutnud endale selgeks teha inimkeelsed sõnad, kuid pole pihta saanud mõistetele, mida nende sõnade abil moodustatakse. Seega asuvad nad inimesi röövima mõistetest, mida nad ei mõista, mis loob intrigeeriva olukorra ja mõned väga lahedad stseenid - näiteks kui reklaamifirma omanik röövitakse mõistest „töö“, mille tulemusena mees ei oska kaela langenud vabadusega midagi suurest õnnest peale hakata. Ehk siis snatcheritest saavad omamoodi positiivsed tegelased, kes vabastavad inimesed nende kinnismõtetest.

Ometi läheb film lappama ja sentimentaalne finaal on kaugele ette ära arvatav. Eks ta nii ongi, et kui algselt tundub film väga hea, on pärast kukkumine kõrgem ja vastureaktsioon teravam. Jaapanlased tunduvad olevat nagu Aasia iirlased, kelle filmid kannatavad tubli ülesuhkurdamise ja üleselgitamise all.

4/10

THE WORKSHOP / L’ATELIER (Laurent Cantet, Prantsusmaa)

Kes mäletab Cantet’ Palmioksa võitnud "Klassi", see mõistab, kui pingeliselt võib töötada film, mis põhineb pea ainult dialoogil. Siin on süsteem üsna sama: multikultuurne noorte seltskond — väike ühiskonna mudel -, kes on kogunenud romaanikirjutamise kursustele Prantsusmaa kunagi väga edukas La Ciotat’ linnas, kus olid võimas sadam ja laevatehased. Krimiromaani erinevate süžeekäikude väljapakkumisel tuleb aga rass üsna kiirelt mängu ja tulistes vastasseisudes tulevad välja maailmavaadete erinevused.

Taustaks La Ciotat’ heade päevade kauge kaja, immigratsiooniprobleemid (seni siin nähtud filmidest kõige veenvamalt käsitletud), laevatööstuse allakäik, üleüldine perspektiivitus ja filosoofilise teemana kellegi tapmise võimalikkus lihtsalt nii, ilma erilise põhjuseta. "L’Atelier" on pealtnäha väga lihtsate vahenditega tehtud, aga ei karda temaatikat keeruliseks ajada, ja näitab üsna veenvalt ka väikelinnade rassismi tekkimise põhjusi.

8/10

AFTER THE WAR / DOPO LA GUERRA (Annarita Zambrano, Itaalia)

Ma saan aru, miks on Cannes’i programmis keskpärased prantsuse filmid ja Veneetsia programmid keskpärased itaalia filmid, aga miks on Cannes’is järjekindlalt üsna mõttetud itaalia filmid? Mingi keskpärasuse solidaarsus? Seda poliitilist kokkumängu arvesse võttes siseneme itaalia poliitilise trilleri maailma, mille premise on taaskord märksa huvitavam kui film.

2002. aastal kustutas prantsuse valitsus 20 aastat varem Itaalia vasakpoolsetele terroristidele antud amnestia, muutes nad põhimõtteliselt Euroopas lindpriideks. Ühe sellise mehe ja tema tütre tormilisi elumuutusi näitabki "Dopo la guerra", aga filmil on dramaturgiaga räigeid probleeme ja heietava tooni üsna kiirelt omaks võtnuna ei liigu lugu enamasti mitte kuskile. Kahju, et jäin vaatajana kokkuvõttes nii probleemi kui tegelaste suhtes üsnagi leigeks.

3/10

CLOSENESS / TECHOTA (Kantemir Balagov, Venemaa)

Iga filmi hindamise üks põhikriteeriume võiks minu arvates olla see, kui hästi film saab hakkama endale püstitatud eesmärkide savutamisega - see võimaldab kergelt võrrelda romantilisi komöödiaid ja horrorit arthouse’iga ilma, et keegi kannataks. Mingis mõttes võistleb iga film seega oma skaalal - mitte teiste filmidega, vaid hoopis väljakujunenud ootusega iseendast ja autorist. Seega on okei panna üsna žanritruule ja standardsele Coppolale samapalju punkte, kui „Lähedusele“, mille ambitsioon maailmale midagi öelda on selgelt suurem.

"Lähedus" on brutaalne film nii sisult kui pildilt - võetud üles väga vahetu ja alasti videopildiga. Juudi kommuuni identiteedi säilitamise lugu Kabardiinia pealinnas Naltšikis, kus tõstab 1998. aastal Vene-Tšetšeeni sõja tõttu pead usukonflikt ja antisemitism. Kuritegevus, perspektiivitus ja rahvuslik-religioossete klannide kontroll on asjad, millega peab võitlema peategelane Ilana. Tema ängistus pulbitseb pinnale siis, kui röövitakse ta vend ja tolle pruut - sündmus, mis paneb kõik asjad ühtäkki väga kiiresti liikuma. On stseene, kus tahaks pea ära keerata, ja on paar sellist ilusat kujundit, et käsi otsib pausinuppu.

"Lähedusel" õnnestub nappide vahenditega öelda väga paljut, ja originaalselt. Hakkab tunduma nagu vaataks vanakooli Olümpiamänge, kus Nõukogude suusatajad kõmmutasid kolmikvõite.

8/10

THE SUMMIT / LA CORDILLERA (Santiago Mitre, Argentiina)

Ma olin täitsa valmis vaatama poliitilist intriigifilmi a la "Borgen", mille peaosas mängib Argentiina presidenti alati äge Ricardo Darin ja kus jauratakse Lõuna ja Ladina Ameerika OPECI loomise ümber. Hästi korraks tuli tukk peale ja pärast väikest norset ärgates minut hiljem, siis mida ma nägin? Darini tütar oli visanud tooli aknast välja, langenud katatoonilisse seisundisse ja teda hakati hüpnoosi all üle kuulama, et selguksid mingid minevikutõed ja arusaamatud „valemälestused“ isa tegude kohta. Et nagu mida? Kas keegi vahetas kanalit vahepeal?

Etteruttavalt öeldes ei lahenenud see liin mitte kuskile vaid jäi lihtsalt kuskile metsarajale jõhvikaid korjama. Ja veelgi etteruttavamalt tuleb öelda, et ei lahenenud ka põhiliin. Latiinoriikide ja USA intrigeerimist ja salakokkuleppeid oli küll üsna huvitav vaadata, aga just siis, kui ma hakkasin valmistuma suureks finaaliks, siis lõppes film ära. Jäi selline tunne, et pool olulisi asju on välja korjatud ja mingi suvaline, aga ajamahukas kõrvalliin asemele pandud. Väga ebarahuldav.

4/10

THE DESERT BRIDE / LA NOVIA DEL DESIERTO (Cecilia Atán and Valeria Pivato, Argentiina-Tšiili)

Miks peaks see film olema Cannes’i programmis? Sellele küsimusele oli näiliselt raske vastata esimesed 20 minutit. Slooow burn. Naine kaotab koti. Ei leia. Vaikselt koorub sealt aga lugu armastuse võimalikkusest maailma suvalisuse ja enda eelarvamuste kiuste. Teresa kohtab meest nimega Gringo. Ja nende retk Teresa koti otsimise jahil on üks sümpaatsemaid road trippe ever. Mehe minevik ja olevik on segane ja naine väga kinnine. Alguses tundub see kõik väga tavaline, aga asi läheb vaikselt tööle ja film lendleb kergelt, vabalt ja helgelt läbi erinevate stseenide, kus nad suhtlevad koti otsingul mitmete Gringo sõpradega, ning õpivad vaikselt tundma teineteist ja iseend. Nagu helitu plahvatus. Imeilus.

8/10

THE VILLAINESS / AK-NYEO (Jung Byung Gil, Lõuna-Korea, kesköine film)

Öised linastused, enamasti Aasia maailmajaost siia programmi jõudvad žanrifilmid võivad osutuda suvaliseks jamaks, aga olla ka äärmiselt kirgastavad (kasvõi "Rong Busani" eelmisel aastal). Seepärast talitangi suure mõtleja Nancy sõnade järgi: nii jälle riskin, sest tean, et pean.
Premise jälle vana hea Korea, kättemaks a la Park Chan-Wook ("Lady Veangeance’id", "Old Boy"), aga kui näiteks India filmis on kättemaks tihti ihaldusväärne lõppeesmärk, siis on Ida-Aasia kättemaksutee pikk ja okkaline ning enamasti jõuab mingis etapis pärale arusaam, et see toob rahulduse asemel hoopis uusi hingepiinu.

Nii ka siin. Naine tapab end maffiast läbi, aga mingil hetkel kaob tal arusaam, kes kellega kokku mängib. Kaob ka mul ja pean tunnistama, et nakatusin kergelt nn "Aasia viirusse", ehk ei teinud mingist hetkest enam tegelastel vahet ja ei saanud aru, kes on agentuurist, kes maffiast, kes mees ja kes isa. Sisu läks segamini nagu lõhnad Korea köögis ja mingist hetkest jälgisin edasi täiesti inertselt ja vaatasin, kuidas (täiesti ühesuguseid) päid kasvava hingepiinadest tuleneva nutukisa saatel otsast löödi. Kui kasvõi see tänavune Miike film kõrvale võtta, siis pole need ikka üldse ühest kategooriast.

3/10

24 FRAMES (Abbas Kiarostami, Iraan, Cannes’i festivali 70. juubeli erilinastus)

24 Frames on küll ka film, aga pigem Kiarostami elupäeviku viimane kokkuvõttev lehekülg; epitaaf iseendale. Meetod on ju tuttav ja territoorium Kiarostamile oma: varem on ta oma filmis "Five Dedicated to Ozu" juba eksperimenteerinud sellega, kuidas tõsielulist stseeni raamistades muuta tavalisena näiv kaader kunstiobjektiks. Nüüd on ta seda teinud enda fotode abil, mis on digitaalselt „elama pandud“.

Fotod on enamasti looduskaadrid loomadega või vaikelud lindudega, pea kõigi umbes 5 minutiste stseenide katarsiseks on uue elemendi sekkumine, mis vaikelu purustab - (fataalne) püssilask, mopeed, kass jne. See on puhas seisundikino, aga seisundist toob ta kahjuks välja valitud meetod, ehk digitaliseerimine mõjub nii mitmelgi puhul kunstlikuna ja tõmbab vaikelust välja. Aga eks see on ju aja märk - reaalsus meie ümber ongi juba nüüdseks võlts, augmenteeritud, manipuleeritud.

Peaaegu pooltes stseenides sajab lund, tihti on kaadris varesed; nii lumi kui varesed on ju märgid sellest, et teispoolsus on lähedal ja kuskil siinsamas kohtuvad kaks maailma, elav ja elujärgne. Mitme kultuurimärgiga kinnitab Kiarostami iraanlasena, et peab end siiski lääne kultuuriruumi liikmeks - tühja toa tüllkardinat saadab "Ave Maria", film lõpeb suudlusstseeniga filmist „Tuulest viidud“, seda saatmas nimilugu Andrew Lloyd Webberi muusikalist "Love Never Dies" - kahtlemata kinnituseks Kiarostamilt meile, et ta elu mõjutas suuresti Ameerika filmikunst.

"24 Frames" on nagu Kiarostami elu kiirusega "24 kaadrit sekundis", ehk filmilindi liikumise kiirusel kaameras, 24 pildikese vahendusel. Enda fotode seeria juhatab ta stiilselt sisse Peter Brüeghel vanema liikuma pandud maaliga „Jahimehed lumel“. Ka siin sajab lund, ennekõike tundub see viitena Tarkovski "Peeglile", kus me näeme sama maali paaris episoodis. Arvan, et ta näeb ka režissööri väsinud jahimehena, kes on sunnitud oma teel pidama igavest jahti kunstitõe nimel.
Võimas, et isegi kui Kiarostami film pole päris tema enda seatud tipptasemel, võiks sellest jahuda tunde, sest igasugu mõtteid tekib pähe. Püüan siin otsad kokku võtta ja öelda, et see on üks kõige ilusam matusekõne, mida üks surnud mees iseenesele pidanud on.

7/10